TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 1. OSA. TSIVIILVASTUPANU ALUSED

TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 1. OSA. TSIVIILVASTUPANU ALUSED

Nii nagu vägivallaks kasutatavaid tapariistu, on ka tsiviilvastupanuks olemas palju erinevaid relvi. Lisaks streigile, boikotile, massimeeleavaldustele ja muule laiaulatuslikule tegevusele leiutatakse pidevalt uusi võitlusviise, sest vastupanu osutajad kohanevad oma vastaste võimaluste, probleemide ja võitlusviisiga.

Tekst: MICHAEL A. BEER , Nonviolence International

Vägivald on kogu ajaloo jooksul kaasa toonud suuri muutusi, kuid tänapäeva elu mõjutavad ka muud kollektiivse tegevuse vormid, sealhulgas vägivallatu vastupanuvõitluse meetodid. Sageli on nende rakendamisel suurimaks takistuseks meeleheide, teadmatus ja hirm. Need inimlikud emotsioonid heidutavad aktiviste, mistõttu ei märgata endi käsutuses olevat laia valikut võimalikke vägivallatuid meetodeid. Mis veelgi hullem – emotsioonid sunnivad aktiviste mõnikord kaaluma edenemist takistavat lähenemist ehk vägivalla kasutamist. Kuid vägivallatute võitlusviiside ehk taktika ja meetodite üha laienev valik kogu maailmas on aktivistide leidlikkuse ja loovuse tõestuseks. Iga meetod annab ülevaate inimeste sihikindlusest ja vastupanuvõimest repressioonidele, näidates mitte ainult püüdlust võidelda õiguste, õigluse ja vabaduse eest, vaid ka vajadust olla uuenduslik ja kohanemisvõimeline.

Edu saavutamiseks nõuab ka vägivallatu tegevus – näiteks streik, loosungitega meeleavaldus või puu juures istumine, et kaitsta seda maharaiumise eest – oskuste arendamist. Taktika rakendamine konkreetses kontekstis nõuab mitmeid eeltegevusi, sealhulgas planeerimist, organiseerimist, logistikat ja koolitust. Võimaliku vahistamis- või vigastusohu korral tuleb arvestada lisameetmetega, nagu arsti- ja õigusabi, vanglatoetus ja solidaarsus, kautsjoniraha, dokumentide koostamine ja pikaajaline psühhosotsiaalne tugi.

Vägivallatu tegevus võib ebaõnnestuda, kui napib taktikalist arusaama selle kohta, kuidas tegevuseks valmistuda, seda läbi viia ja sellest strateegilist kasu lõigata. Mõnel juhul ala- või ülehindavad aktivistid vajalikke ressursse ja nende haldamist või ei arvuta välja tegevusega seotud kulusid ja kaasnevaid riske. Eduka võitlusviisi väljaselgitamine annab osalejatele võimaluse seda tõhusalt rakendada ja soovitud tulemusi hinnata.

Vägivallatute taktikate uurimine aitab mõista võitluse olemust, dünaamikat ja mõjusid. Vägivallatud võitlusviisid põhinevad vaadeldavatel nähtustel, varieeruvad sõltuvalt ajast ja kohast ning avalduvad vägivallatu tegevuse konfliktides, mis omakorda võimaldab kontrollitavaid ja korratavaid uurimistulemusi (McCarthy 1997, lk 320). Taktikate määratlemine ja kataloogimine rikastab meie arusaama sellest, kuidas läheneda loominguliselt tavainimeste juhitavale vägivallatule vastupanule.

Laiaulatuslik poliitiline konflikt võib tekkida rutiinsete ja reguleeritud menetluste raames, nagu valimised, parlamendi- või kohtutegevus. Konfliktid tekivad ka masside vahetu tegevuse kaudu, mis on vägivaldsed, vägivallatud või vaidlusi tekitavad. Enamik konflikte on võimuvõitlused. Nii vägivaldsed kui ka vägivallatud võitlusviisid kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks sotsiaalset, majanduslikku, poliitilist, psühholoogilist ning füüsilist survet ja stiimuleid. Vägivallatud taktikad on tsiviilvastupanu peamine alustala.

TSIVIILVASTUPANU MÄÄRATLEMINE

Ligi 100 aastat tagasi võttis Gandhi kasutusele ingliskeelse termini ’tsiviilvastupanu’, sest tundis, et see kirjeldab kõige asjakohasemalt ja põhjalikumalt India iseseisvusvõitlust Briti koloniseerimise vastu1. Järgnenud aastakümnetel on mitmed teadlased pakkunud tsiviilvastupanu määratlusi. Käesolevas tekstis kasutatakse määratlust, mille esitas oma eriaruandes Véronique Dudouet:

„Tsiviilvastupanu on institutsiooniülene konflikti käsitlev strateegia, milles rohujuuretasandil organiseeritud liikumised kasutavad mitmesuguseid vägivallatuid võitlusviise ja meetodeid, nagu streigid, boikotid, demonstratsioonid, koostööst keeldumine, iseorganiseerumine ja konstruktiivne vastupanu, et võidelda tajutava ebaõiglusega ilma vägivallaga ähvardamata või vägivalda kasutamata.“ (Dudouet 2017, lk 5).

See määratlus aitab meil näha vägivallatuid taktikaid laiemalt. Näiteks peetakse sellist konkreetset võitlusviisi nagu kodanikuallumatus liiga sageli tsiviilvastupanuga samaväärseks. See konkreetne viis on vaid pisike osa laiemast tsiviilvastupanust. Paljud teised vägivallatud võitlusviisid on häirivad ja mitte tingimata ebaseaduslikud (nt boikotid, tänavateatrid ja näljastreigid). Siinkohal on oluline märkida, et streike, mis võivad mõnes riigis olla rutiinsed, peetakse teistes ebaseaduslikuks. Seega on oluline taustsüsteem, kontekst, ja tsiviilvastupanu määratlus püüab seda mõista, rõhutades tegevuste institutsiooniülest olemust. Tsiviilvastupanu on eri kontekstis ka erinevalt nimetatud. Näiteks rahva võim, vägivallatu võitlus, vägivallatu massikogunemine, vägivallatu konflikt ja poliitiline vastuhakk. Tsiviilvastupanu jõud tuleneb lihtsast asjaolust, et valitsejad ei suuda oma võimu säilitada, kui nende sõdurid, riigiteenistujad või elanikkond keelduvad kuuletumast. Füüsilised ja sunniviisilised repressioonid tsiviilvastupanu peatamiseks on vastaste tüüpreaktsioonid. Uuringud näitavad, et võrreldes relvastatud või vägivaldse vastupanu vastu suunatud repressiooniga annavad tsiviilvastupanu vastu suunatud repressioonid sageli valitsusele tagasilöögi2, aidates hoopis tugevdada liikumist ennast, käivitades lojaalsuse muutumise ja pool- tevahetuse ühiskonna peamistes sektorites nagu avalik teenistus, politsei või sõjavägi ning piirates võimu veelgi3. Koostööst loobumine ja toetuse tagasivõtmine ning ka režiimi toetajate vägivallata üleastumiste esilekutsumine on tsiviilvastupanu tunnused.

Vägivaldne kollektiivne tegevus ja tegevus, mis on institutsioonide rutiinse poliitika osa (nagu seadusandlikud protsessid, valitsuse määrused, kohtud ja valimised), ei peeta tsiviilvastupanu võitlusviisiks, isegi kui need on mõnikord omavahel põimunud või toimuvad vägivallatute kampaaniatega samal ajal (Bond jt 1997)4

MUUTUSTE MEHHANISMID

George Lakey (1968) oli esimene, kes tuvastas tsiviilvastupanu kampaaniate edukate tulemuste ulatuse. Gene Sharp (1973) arendas seda tööd hiljem edasi.

Edukate tulemuste hulka kuuluvad veenmine, kohanemine, sundimine ja lagundamine. Taandumine on vastase viies võimalik reaktsioon.

a) Veenmine tähendab, et vastane (oponent) aktsepteerib täielikult liikumise eesmärke ja põhjendusi.

b) Kohanemine tähendab, et vastane (oponent), lähtudes oma kulu-tulu analüüsist, aktsepteerib liikumise nõudmisi osaliselt.

c) Sundimine on alistumine liikumise nõudmistele, kui vastaselt on lojaalsuse muutumise ja ülejooksmiste tõttu eemaldatud piisav toetus.

d) Lagundamine toimub siis, kui avalikkus ühendab oma toetuse uue valitsusega ja vastase toetus variseb kokku.

e) Taandumine toimub siis, kui vastane eemaldub ja loovutab vähemalt ajutiselt oma positsioonid liikumisele.

Kohanemine, sundimine ja lagundamine on ühiskonnas erinevate võimuvahetuste tagajärg. Tsiviilvastupanu tugineb arusaamale, mille Sharp (1979) sõnastab järgmiselt: „Kõik valitsused sõltuvad ühiskonnas olevatest võimuallikatest, mis on kättesaadavad ainult tänu selle ühiskonna liikmete abile, koostööle ja kuulekusele“. Vastase mõjutamisel keskendub tsiviilvastupanu rahvast (inimestest) tulenevale võimule, et piirata või võtta ühiskonna võtmesektoritelt ära abi, koostöö ja kuulekus.

AJALOOLISED NÄITED

Mõned näited edukast tsiviilvastupanust ja diktaatorite lüüasaamisest on järgmised: solidaarsusliikumine Poolas (Solidarność) 1980. aastatel, rahvuslikud liikumised Nõukogude Liidus 1990. aastatel, apartheidivastane liikumine Lõuna-Aafrikas 1980. aastatel ja islamirevolutsioon Iraanis 1979. aastal.

Osaliselt edukad ülemaailmsed vägivallatud liikumised inimõiguste ja vabastamise valdkonnas on viimase 200 aasta jooksul olnud näiteks järgmised: liikumised naiste, töötajate, puuetega inimeste, põlisrahvaste, seksuaalvähemuste õiguste ja mitmesuguste keskkonnaga seotud põhjuste eest. Vägivallatu kampaania ebaõnnestumise näitena võib tuua ülestõusu Tian’anmeni väljakul Hiinas (1989), Ken Saro Wiwa keskkonna ja vähemuste õiguste eest seismise Nigeri deltas (1995) ja Zimbabwe demokraatliku liikumise (2010. aastad).

Need näited tsiviilvastupanust ja vägivallatust võitlusest ilmestavad valitsejate või enamuskultuuride haprust, kui neil ei ole oma ühiskonna tugevat toetust või nõusolekut.

TSIVIILVASTUPANU KOMPONENDID

Tsiviilvastupanu on kompleksne. Tavaliselt hõlmab see paljusid erinevate vajaduste, huvide, vastastikuste sõltuvuste ja väärtustega inimesi ja asutusi, kes suhtlevad keerulistes ühiskondades. Üks viis tsiviilvastupanu arusaadavateks osadeks avamisel on jagada konflikt etappideks5. Teine moodus tsiviilvastupanu (ja vägivaldse vastupanu) mõistmiseks on võrrelda nende ühiseid komponente. Neid komponente on kirjeldatud tabelis 1, milles tsiviilvastupanu on jagatud kolmeks tasemeks: tegevused, kampaaniad ja liikumised.See näitab seoseid tsiviilvastupanu elementide vahel, eristab võitlusviisi muudest tsiviilvastupanu komponentidest ja määratleb seda täpsemalt. Tsiviilvastupanu kolm tasandit on kasulik suunis koolituse ja hariduse suunamiseks erinevatele sihtrühmadele.

TAKTIKA

Tsiviilvastupanu alus on vägivallatu tegevus, mitte passiivsus, rutiinne tegevus või institutsioonilised protseduurid. Võitlusviisid on taktikaks ja taktikas kasutatavad meetodid sarnanevad vägivallatutele relvadele ning paljudele individuaalsetele tegevusvormidele (Sharp 2005, lk 445). Võitlusviise saab paremini mõista kui konkreetset meetodit või meetodite kogumit, mis on suunatud piiratud eesmärgi saavutamisele.

Näljastreik vanglas, et nõuda paremat toitu ja külastusõigusi, on võitlusviis, sest see on konkreetne tegevus ja sellel on eesmärk. Aastatel 1993–1996 ronisid Indoneesias Jakartas Ida-Timori üliõpilased, kes taotlesid enesemääramisõigust – mille kohta polnud usutavat õiguskaitsevahendit –, üle tarade USA, Rootsi, Soome, Venemaa ja teiste saatkondade territooriumidele, kust ei saanud indoneeslasi vahistada ilma saatkonna nõusolekuta. Nende taktikaline eesmärk oli kasutada järjestikuseid ja pidevaid hõivamisi eesmärgiga teha end Indoneesia ja ülemaailmsele üldsusele nähtavaks ning saada seekaudu toetust oma enesemääramisnõuetele.

Tsiviilvastupanu praktikud kasutavad tavaliselt terminit ’võitlusviisid’, mitte ’meetodid’. ’Võitlusviisid’ on ka standardne termin, mida enamik sotsiaal- ja poliitika- teadlasi kasutab piiratud ulatusega tegutsemisvormide kirjeldamiseks. Kuigi ’meetodi’ ja ’võitlusviisi’ eristamine võib olla kasulik teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel, takistab sõna ’meetodid’ paljudes kontekstides laiemat arusaamist tsiviilvastupanust. Paljudel juhtudel asendab mõiste ’vägivallatu võitlusviis’ täielikult ’meetodid’ ja teistel juhtudel, nagu käesolevas tekstis, kasutatakse ’meetodeid’ ja ’võitlusviise’ vaheldumisi. Samamoodi ka terminit ’taktikad’.

VÕITLUSVIISI KESTUS

Võitlusviisi kestus sõltub eesmärgist ja varieerub olenevalt kontekstist. Sellise taktika rakendamine nagu marss või „surnuna“ lamamine võtab aega, on vaevaline, nõuab ressursse ja on sageli riskantne. Paljud väljendus- ja sekkumismeetodid (paraad jne) on lühiajalised ja kestavad minutitest päevadeni. Seetõttu kasutavad erinevad liikumises osalejad meetodeid lühikeste perioodide vältel ja järjestikku või järk-järgult. 1980. aastatel okupeeritud aladel lippu heiskavatel palestiinlastel olid kasutusel erineva kestusega võitlusviisid ja neid rakendati järjest võib-olla tuhandeid kordi. Üks võitluse piiratud eesmärke oli kaotada ebaõiglane seadus, mis keelas Palestiina lipu väljapaneku, teine eesmärk oli aga survestada Iisraeli kasutama relvastatud osalejaid ja ressursse, et reageerida sümboolsetele protestidele ning ammendada nende ressurss ja tahe keelu (lipu väljapaneku) jõustamiseks.

Tegevusetuse meetod, nagu boikott ja streik, on mõnikord jätkusuutlikum ja võib kesta pikemat aega. 18. sajandil pidasid Ameerika kolooniate elanikud brittidelt viie kuu jooksul makse kinni. Kui britid maksu tühistasid, lõppes maksu kinnipidamise kampaania. Paljud muud maksu kinnipidamise püüdlused on kestnud aastaid.

Enamikku vägivallatuid taktikaid kasutatakse kampaaniate kontekstis, kuid mõnda võitlusviisi kasutatakse ka ilma kampaania eesmärkide ja strateegiata. Koordineerimata võitlusviise kasutavad liikumise liitlased, kes on motiveeritud tegema midagi iseseisvalt, olenemata muudest strateegiliselt planeeritud liikumise tegevustest.

Tõhusaks rakendamiseks võivad mõned meetodid nõuda aastatepikkust õppimist ja harjutamist. Näiteks on avaldatud terveid raamatuid boikottide, kodanikuallumatuse, streikide ja paastumise kohta6. Muud meetodid, nagu taevasse sõnumi kirjutamine või reklaamloosungi riputamiseks köiel ronimine, nõuavad erioskusi.

TSIVIILVASTUPANU KAMPAANIAD

Tsiviilvastupanu kampaaniad kasutavad vägivallatuid võitlusviise ja organiseerimist, et saavutada konkreetne ja pikaajaline poliitiliste või sotsiaalsete muutustega seotud eesmärk. Kampaaniad kestavad tavaliselt kuus kuud kuni kaks aastat. Salt Satyagraha (1930–1931) Indias oli kampaania, mis hõlmas 12. märtsil 1930 alanud nn soolamarssi Dandi linna Araabia mere rannikul, samuti mitmeid hilisemaid marsse ja katseid hõivata soolatehaseid. Samal ajal nõuti kampaaniaga üleriigilist kodanikuallumatust ja Briti kaupade boikoteerimist. See kestis peaaegu aasta ja lõppes, kui Gandhi pidas läbirääkimisi India asevalitseja lord Irwiniga, mis viis 5. märtsil 1931 nende vahel ametliku pakti sõlmimiseni. Gandhi kampaania saavutas kaks tulemust: vastuseks massilisele kodanikuallumatusele mereranniku lähedal tühistati soolamaks ja britid olid sunnitud pidama läbirääkimisi viisil, mis seadustas indialaste võrdsuse.

Mõned kampaaniates kasutatavad vägivallatu vastupanu võitlusviisid on eriti mõjuvad. Töömeetodit, mida sellise mõju avaldamiseks kasutatakse, nimetatakse tegevusmeetodite määratlemiseks (Schock 2012). Näiteks Beyerle (2014) andmetel pidasid korealased riigi paremaks muutmise suurimaks takistuseks poliitilist korruptsiooni. Kodanikuühiskonna organisatsioonid koostasid avalikkuse toetusel musta nimekirja korrumpeerunud kandidaatidest, keda peeti parlamendikohtadele sobimatuks, ja kavandasid selle ümber vägivallatu kampaania, et tõrjuda korrumpeerunud ametnikud valitsusest välja. Brasiilias kasutasid maata talupojad hõivamist peamise meetodina, et rahuldada oma elatusvajadust ja edendada võrdsemat juurdepääsu loodusvaradele.

Ainult ühe või mitme vägivallatu taktika kasutamine ei ole tavaliselt piisav, et korraldada edukas vägivallatu vastupanu kampaania. Vaja on strateegiat, mis kajastub muu hulgas järgmises:

a) järjepidevuses ja laiapindses osalemises (Chenoweth ja Stephan 2011),

b) vastupanuvõimes, toimetulekus repressioonidega (Sharp 1973),

c) vastaste toetajate ja tugivõrgustike tõhusas sihtimises, mõjutamises (Schock 2005),

d) 12 strateegilise põhimõtte järgimine (Ackerman ja Kruegler 1994), mida hiljem vähendati kuue põhitegurini (Ackerman ja Merriman 2015), sealhulgas ühtsus, strateegiline planeerimine, vägivallatu distsipliin, osalemise suurenemine, repressioonide ohjamine ja vastaste liitlaste pooltevahetus.

Väärtuslik teabeallikas kampaaniate kohta on ülemaailmne vägivallatu tegevuse andmebaas (Global Nonviolent Action Database), mis asub Swarthmore’i kolledžis ja kus on dokumenteeritud üle 1400 vägivallatu kampaania inimtegevuse eri valdkondades. Selles registreeritakse süstemaatiliselt igas kampaanias kasutatud peamised osalejad, küsimused, strateegiad ja meetodid ning oponendi vastutegevused. See on hindamatu ressurss aktivistidele, õpetajatele ja teadlastele.

LIIKUMISED JA ÜLDSTRATEEGIA

Tsiviilvastupanu liikumine kasutab kampaaniate kogumit, mille eesmärk on viia ühiskonnas ellu sellesarnane visioon. Enamikul liikumistel võib edu saavutamiseks kuluda aastaid. Ainult mõnda neist juhitakse keskselt, suurem osa on aga geograafiliselt hajutatud ning autonoomsed kohalikud rühmad järgivad liikumise juhtide seatud üldisi eesmärke ja juhiseid. Mõned näited: Birma demokraatlik liikumine (1990. aastad), Ida-Timori iseseisvusliikumine ja solidaarsusliikumine Poolas. Teised liikumised on olnud vähem tsentraliseeritud ja koordineeritud, näiteks LõunaAafrika apartheidivastane võitlus, praegune ülemaailmne liikumine keskkonnaõigluse nimel ja mitmesugused araabia kevade liikumised (2010. aastad).

Kampaaniate koordineerimiseks eesmärgiga suurendada vastastikust toetust ja vähendada sisekonflikte on vaja üldstrateegiat (grand strategy). Näiteks on eri riikide liikumised valimisõiguste eest sageli jagunenud nende naisõiguslaste vahel, kes kasutasid võitlusviisina vastasseisu (sundi), ja nende vahel, kes kasutasid konstruktiivset võitlusviisi (veenmist) ning õiguslikke meetodeid.

Erinevad vaated ja visioon liikumise sees tekitavad samuti konflikte. Birmas soovisid birmalased (enamusrahvus) 1990. aastatel sõjalise võimu lõppu ja demokraatiat, samal ajal kui etnilised vähemused soovisid sõjalise võimu lõppu ja autonoomiat ning detsentraliseeritud etnilist valitsemist.

Üldstrateegia on liikumistele nagu suunda näitav teeviit. See on eriti vajalik olukorras, kus liikumine laieneb, osalejaid lisandub kiiresti või tekib sisekonflikt. Toetumine üldstrateegiale aitab liikumisel saada ülevaate sellest, milliseid täiendavaid strateegiaid ja võitlusviise (taktikaid) kasutada, millised peaksid olema prioriteedid, kuidas koordineerida võitlust ja järjestada kampaania tegevused. Mõnikord aitab üldstrateegia leevendada visiooniga seotud erimeelsusi, eriti kui toetus liikumisele on madal, aga ka repressioonide ajal.

Tsiviilvastupanu liikumised tegutsevad sageli koos liitlastega ja mõnikord ka autonoomsete relvastatud üksustega. Sellises olukorras peavad vägivallatud liikumised töötama välja ühtse üldstrateegia, et edukalt koordineerida oma tegevust, pidada läbirääkimisi ja teha kompromisse liitlastega ning tugevdada või kaitsta oma vägivallatut hoiakut.

1990. aastatel tegutses Birma südames tsiviilvastupanu liikumine, mis astus vastu sõjaväelisele režiimile Rahvusliku Demokraatia Liiga kaudu, mida juhtis Aung San Suu Kyi. Samal ajal osutasid rahvusvähemused riigi perimeetril režiimi vastu peamiselt relvastatud vastupanu Rahvusliku Demokraatliku Rinde kaudu. Rahvusvaheliselt nimetati eksiilvalitsust Birma Liidu riiklikuks koalitsioonivalitsuseks. Lõpuks tegutses Birma Liidu Rahvusnõukogu nende erinevate opositsioonirühmituste üldise koordineerimisüksusena. Birma opositsiooni üldstrateegia nõudis geograafilist, demograafilist ja organisatsioonilist eraldatust, et vältida vägivallatu vastupanu rikkumist ning võimaldada koordineeritust opositsioonirühmituste vahel eesmärgiga suurendada ühtust ja koostööd.

UNIVERSAALSUS JA KONTEKST

Tsiviilvastupanu esineb kõigis ühiskondades, see on vaadeldav nähtus, mis varieerub sõltuvalt kontekstist. Näiteks kodanikuallumatuse kasutamine varieerub suuresti sõltuvalt seadustest või kehtestatud normidest, mida see vaidlustab. Närimiskummi närimine Singapuris, eri rahvusest inimestega koos ujumine Lõuna-Aafrika apartheidis, ramadaani päevase paastu ajal avalikult söömine Marokos või kurdi keele rääkimine Türgis – need kõik on tegevused, mida võib mujal pidada tavaliseks ja tähtsusetuks, kuid mida peetakse konkreetses kontekstis kodanikuallumatuseks. Olenemata aja, kultuuri, uskumuste süsteemi ja asukoha kontekstist on vastase käitumises muutuste esilekutsumiseks kasutatavad seadusevastased tegevusmudelid ühised. Nii nagu aatomid ja kvargid on olulised füüsilise universumi mõistmiseks, on vägivallatud võitlusviisid olulised tsiviilvastupanu ja paljude kaasaja konfliktide mõistmiseks.

Nüüd, mil oleme uurinud mitmeid ulatuslikke arusaamu tsiviilvastupanu kohta, saame uurida põhjalikumalt vägivallatuid võitlusviise.

Sellest juba ajakirja järgmises numbris.

VIITED:

1 Oma 1935. aasta kirjas „Servants of Indian Society” kirjutas Gandhi: „Väide, et ma olin saanud oma idee kodanikuallumatuse kohta Thoreau’ kirjutistest, on vale. Enne, kui ma sain Thoreau’ essee kodanikuallumatuse kohta, oli vastupanu võimule Lõuna-Aafrikas kaugele arenenud. Kuid seda liikumist nimetati passiivseks vastupanuks. Kuna see oli puudulik, olin ma Gujarati lugejate jaoks välja mõelnud sõna satyagraha. Kui ma nägin Thoreau’ essee pealkirja, hakkasin kasutama tema fraasi, et selgitada meie võitlust Inglise lugejatele. Aga ma leidsin, et isegi termin ‘kodanikuallumatus’ ei suutnud anda edasi kogu võitluse tähendust. Seetõttu hakkasin kasutama väljendit ‘tsiviilvastupanu’. Vaata lisa Ackerman, P. (2017).

2 Brian Martini uuring tagasilöökide kohta dokumenteerib sagedast legitiimsuse ja avaliku toetuse kaotust, kui vägivaldseid repressioone kasutatakse vägivallatu opositsiooni mahasurumiseks. Vaata lisa Martin, B.

3 Lisateavet puuduste kohta vaata Binnendijk, A. L. (2009); Binnendijk, A. & Marovic, I. (2006); Nepstad, S. E. (2011).

4 Bond jt (1997, lk 556–559) töötasid välja tervikliku raamistiku vägivallatu tsiviilvastupanu, vägivaldse massikogunemise ja seadusandliku/rutiinse tegevuse eristamiseks. Raamistik põhineb kolmel mõõtmel: vaieldavus (mitterutiinne vs rutiinne tegevus), sunnijõud (tugev kuni nõrk stiimul) ning väljundid ja tulemused (vägivaldsest vägivallatuni). Vaieldavad tegevused võivad ulatuda tavapärasest valitsuse õigusloomest kuni häirivate ebaseaduslike okupatsioonide ja terrorirünnakuteni. Mõni vägivallatu tegevus muutub nii rutiinseks ja ennustatavaks (vahistamine valitsuse hoone ees istumise eest), et neid tegevusi võib pidada institutsioonilisteks/reguleeritud tegevusteks. Sunnitegevus viitab vastasele kehtestatud negatiivsetele ja positiivsetele sanktsioonidele või stiimulitele, mida sageli mõõdetakse tegevuse tugevuse või intensiivsuse alusel. Sunnitegevused võivad hõlmata kõike alates trahvidest ja tapmisest valitsejate käe läbi kuni relvastatud varguste ja blokaadideni. Vägivaldne/vägivallatu tulemus on kolmas eristus, mis üldiselt viitab (või ei viita) isikutele või varale tekitatud kahjule.

5 Tsiviilvastupanu arengu uurimiseks aja jooksul on välja töötatud palju mudeleid. Üks rühm mudeleid joondub välja tsiviilvastupanu praktikute käsitlusest. Näiteks Bill Moyeri kaheksa etappi sotsiaalsete liikumiste jaoks, George Lakey viis vägivallatu revolutsiooni komponenti, Kingiani vägivallatuse kuus etappi ja Gandhi neli etappi (esmalt nad eiravad sind, seejärel naeravad su üle, siis võitlevad nad sinuga ja lõpuks sa võidad). Teise rühma tsiviilvastupanu mudeleid on visandanud konfliktiohjajad ja rahutagajad, kes vaatavad konflikti n-ö ülalt ja näevad selles erinevaid etappe, nagu varjatud, varjamatud, kokkulepitud, tajutud, tunnetatud, avaldunud ja konfliktijärgsed tagajärjed. Vaata näiteks Curle (1971).

6 Lisateavet vaata Awad, M. & Bain, L. (2014), Herngren, P. (1993), Feldman, D. (2019) & Reichard, R. W. (1991).

ALLIKAD:

• Ackerman, P. & Kruegler, C. 1994. Strategic Nonviolent Conflict: The Dynamics of People Power in the Twentieth Century. Westport, CT: Praeger Publishers.

• Ackerman, P. & Merriman, H. 2015. „The Checklist for Ending Tyranny“ in Mathew Burrows and Maria J. Stephan (eds.), Is Authoritarianism Staging a Comeback? Washington, DC: The Atlantic Council.

• Ackerman, P. 2017. Strategic Nonviolence is not Civil Resistance. Minds of the Movement, International Center on Nonviolent Conflict.

• Awad, M. & Bain, L. 2014. Fasting: Pamphlet No.3 in a Series on Organizing Tactics for Nonviolent Action. Nonviolence International.

• Beyerle, S. 2014. Curtailing Corruption: People Power for Accountability and Justice. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers.

• Binnendijk, A. L. 2009. Holding Fire: Security Force Allegiance during Nonviolent Uprisings. Tuffs University.

• Binnendijk, A. & Marovic, I. 2006. Power and Persuasion: Nonviolent Strategies to Influence State Security Forces in Serbia (2000) and Ukraine (2004). Communist and Post-Communist Studies 39, nr 3: 411–29.

• Bond, D., Jenkins. J. C., Schock, K. & Taylor, C. L. 1997. Mapping Mass Political Conflict and Civil Society: Issues and prospects for the automated development of event data. Journal of Conflict Resolution, vol. 41.

• Chenoweth, E. & Stephan, M. 2011. Why Civil Resistance Works: The Strategic Logic of Nonviolent Conflict. New York, NY: Columbia University Press.

• Curle, A. 1971. Making Peace. London, UK: Tavistock Publications.

• Dudouet, V. 2017. Powering to Peace: Integrated Civil Resistance and Peacebuilding Strategies. Washington, DC: ICNC Press.

• Feldman, D. 2019. Boycotts Past and Present: from the American Revolution to the Campaign to Boycott Israel. Cham, Šveits: Palgrave Macmillan.

• Herngren, P. 1993. Path of Resistance: the Practice of Civil Disobedience. Philadelphia, PA: New Society Publishers.

• Lakey, G. 1968. The Sociological Mechanisms of Nonviolent Action. Peace Research Review 2, pp. 1-102.

• Martin, B. Backfire materials. https://www.bmartin.cc/pubs/backfire.html.

• McCarthy, R. et. al. (eds.). 1997. Protest, Power, and Change: An Encyclopedia of Nonviolent Action from Act-Up to Women’s Suffrage. New York, NY: Garland Publishing.

• Nepstad, S. E. 2011. Nonviolent Revolutions: Civil Resistance in the Late 20th Century. Oxford: Oxford University Press.

• Reichard, R. W. 1991. From the Petition to the Strike: a History of Strikes in Germany, 1869–1914. New York: Peter Lang Inc., International Academic Publishers.

• Schock, K. 2012. Land Struggles in the Global South: Strategic Innovations in Brazil and India. Maney. G. M., et. al. (eds.), Strategies for Social Change. Minneapolis, MN: University of Minnesota Press.

• Schock, K. 2005. Unarmed Insurrections: People Power Movements in Nondemocracies. Minneapolis, MN: University of Minnesota Press.

• Sharp, G. 1973. The Politics of Nonviolent Action, Part Two: The Methods of Nonviolent Action. Boston, MA: Porter Sargent Publishers.

• Sharp, G. 1979. Gandhi as a Political Strategist. Boston, MA: Porter Sargent Publishers.

• Sharp, G. 2005. Waging Nonviolent Struggle, 20th Century Practice and 21st Century Potential. Manchester, NH: Extending Horizons Books.