LÄBIPÕLEMINE: ÜHE TEGEVVÄELASE KOGEMUSLUGU

LÄBIPÕLEMINE: ÜHE TEGEVVÄELASE KOGEMUSLUGU

Kaitseväelast kujutletakse tugeva ja sihikindlana. Raskustele läheb ta vastu optimistlikult ja huumorimeelega. Aga mis saab, kui see alati nii ei ole? Kui stress on murdnud vaimu ja vaja läheb psühholoogi või isegi psühhiaatri abi? Kas sel juhul on võimalik kaitseväeteenistust jätkata?

Tekst: DIANA VÄNT , proviisor, Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser

Meedikuna võiksin teemat käsitleda teoreetiliselt, kuid siis ei kõnetaks see kedagi. Otsustasin kirja panna enda isikliku läbipõlemise loo, et julgustada kaasvõitlejaid varakult ohumärke tähele panema, ennast aitama ja vajadusel õigel ajal abi otsima. Mida sügavamasse auku kukud, seda raskem on välja ronida. Läbipõlemisele saab pidurit panna juba palju varem. Kuigi iga kaitseväelane on psühhiaatriliselt kontrollitud, oleme siiski vaid inimesed ja iial ei tea, millal tuleb kanda rohkem, kui me tegelikult jaksame.

KAITSEVÄELASEKS SAAMINE

Alustasin kaitseväeteenistust 33aastasena. Mu kõige väiksem laps oli saanud 2aastaseks ja soovisin pärast emapuhkust tagasi tööle minna, kuid oma seniseid ülesandeid ja ametikohta ma tagasi ei saanudki. Hakkasin otsima uusi väljakutseid.

Kaitseväe proviisori töökuulutus haaras kohe mu tähelepanu. Olin end tsiviilsüsteemis erialaselt tõestanud ja oma seniste töösaavutustega rahul, kuid hing otsis midagi täiesti uut ja põnevat. Kaitseväelase töö tundus olevat hoopis teistsugune ja ma tahtsin end proovile panna. Saatsin oma CV teele. Suur oli minu üllatus, kui mind kutsuti töövestlusele. Ma küll väga lootsin seda, kuid samas ka kartsin, et jään konkursilt välja oma soo, vanuse ja läbimata ajateenistuse tõttu. Ei jäänud. Töövestluse kõige olulisemaks osaks sai kohtumine tulevaste kolleegidega. Mind võlus nende haritus ja asjalikkus, samal ajal lihtsus ja inimlikkus. Tundsin kohe, et see on minu seltskond, need on minu inimesed, kelle hulka tahan kuuluda.

Läbisin Vahipataljonis koos ajateenijatega täispika sõdurioskuste baaskursuse ning Võrus ja Tartus 3kuulise erialaohvitseride baaskursuse I ja II osa. 2015. aasta suvel sai minust ohvitser.

ÜLEMA ÜLESANNETES

Paar nädalat pärast nooremleitnandi auastme saamist määrati mind ümber vanemproviisori ametikohale ja Kaitseväe keskapteegi ülema ülesannetesse.

Tervisekeskuse ülem põhjendas otsust sellega, et seaduse järgi saab apteeki juhatada vaid proviisor ja kuna ma olen ainuke proviisorist ohvitser, siis valikut pole. Pealegi oli mul tsiviilsüsteemist varasem juhtimiskogemus olemas.

Olen siiani tänulik keskapteegi kolleegidele, et nad mind sellel teel mõistsid ja toetasid. Esimesel aastal suutsin hallata vaid ravimite käitlemist, kuid mida aeg edasi, seda enam sain pildi ette, kuidas peaks välja nägema meditsiini panus sõjalisse valmisolekusse.

Tahtsin oma tööd teha hästi, mul oli suurepärane meeskond, põnevad ülesanded ja sel ajal sai valmis nii mõndagi, mille üle tunnen tänaseni heameelt. Minu töö võeti vastu ja seda tunnustati. Olin end ohvitserina tõestanud.

VÄSIMUS

Kuigi tol ajal ma seda ei mõistnud, saan nüüd tagantjärele aru, et lõputult tubli olemine ei ole jätkusuutlik. Tööpäevad olid tempokad, pingelised ja kestsid vahel hiliste õhtutundideni. Ületunde muudkui kogunes, kuid ikka tundus, et nende väljavõtmist võib edasi lükata jõulude või jaanipäevani. Pärast tööd ootasid mu hoolt ja tähelepanu kolm väikest last. Käisin ka tublisti trennis, et füüsilist vormi hoida.

laupäeva peal suutsin taas oma toast välja tulla ja inimestega suhelda. Korduma hakkasid ka mingid imelikud silmapõletikud. Pöördusin arsti poole, kuid uuringutest ei tulnud välja ühtki terviseprobleemi. Alles siis, kui ostsin trennis pulsi jälgimiseks aktiivsusmonitori, selgus, et magasin iga ööpäev vaid 5–6 tundi. Seni ei olnud ma seda isegi märganud.

ASTE ALLAPOOLE

Lõpuks sai mu aeg keskapteegi ülema ülesannetes läbi. Ülem tuli vanemapuhkuselt tagasi. Minust sai tema esimene asendaja. Sageli tuli oma päevaplaanid minuti pealt korstnasse kirjutada ja asuda teise inimese ülesandeid täitma.

Kuna omavaheline suhtlus oli napisõnaline, ei olnud mul sageli aimugi, mis toimub ja mis seisus asjad on. Selline hektilisus ei lasknud ka enda tööd planeerida ja teemadesse süveneda. Kuhi mu laual järjest kasvas, üritasin kriitilisemad asjad kaelast ära saada, kuid töökvaliteet kannatas.

Aina enam sain kolleegidelt kõnesid ja kirju, millega tuletati meelde tähtaja ületanud töid. Lootus oma tööd hästi teha oli kadunud, ma ei tundnud enam tööst rõõmu, ärritusin juba tühiste asjade peale.

„SEE“ PÄEV

Toimisin ligi kolmveerand aastat ellujäämisrežiimil. Vahet ei olnud, kui palju ületunde teha, ikka oli etteantud ajaks midagi tegemata. Kui suvepuhkusele sain, olin täiesti läbi. Ja siis saabus kriis.

Läksin lastega bussireisile, kuid tagasiteel juhtus lapsel tervisega õnnetus, mida ei õnnestunud kohe lahendada, vaid tuli oodata Eestisse jõudmiseni.

Õnneks püsis olukord stabiilne ning kodumaale jõudes sai laps koheselt parimat ravi, mida Eestis oli võimalik saada. Kui kõik oli möödas, nutsin korraliku peatäie. Olin murest ja magamatusest täiesti kurnatud.

Mõni päev pärast reisi läksin tagasi tööle. Oli tavaline tööpäev, kui üks kolleeg päris ärritunud toonil mu tegutsemise kohta aru. Mul pole meeles, mis ma talle vastasin, kuid mäletan seda tunnet, mis jäi pärast.

Teadsin, et ma pole millegi vastu eksinud, kuid hirmutunne jäi püsima ja blokeeris kogu mu aju. Ühtäkki ei saanud ma enam aru tekstist, mille lugemine mul arvutiekraanil pooleli oli. Printisin välja mõned saatelehed, et minna lattu kaupa pakkima, kuid ka seal jäi mulle arusaamatuks, mis ridadel kirjas on. Pisarad voolasid, ängistav lõksus olemise tunne oli mu täielikult halvanud.

Mõistsin, et tegelik olukord ja mu reaktsioon ei olnud omavahel vastavuses. Pöördusin tervisekeskuse õdede poole, kes mind ära kuulasid ja kordamööda valvasid, kuni ma psühhiaatri juurde pääsesin.

Õnneks oli arst sel päeval majas. Mulle määrati rahustid ja antidepressandid ning anti korraldus puhata nii palju kui võimalik. Sain õdedelt ka toetusteenuste keskuse psühholoogi kontakti.

PARANEMINE

Kuna antidepressantide toime avaldub alles paari nädala pärast, kirjutas arst ravi alguses juurde ka rahustit, et saada kiirem toime. Nii tööl kui kodus tuli teada anda, et ma ei jaksa nagu varem, vaid vajan paranemiseks kergemat koormust.

Olin varem alati oma elu ja tööga hästi hakkama saanud ega olnud kunagi vajanud hinnaalandust. Oma võimete piiride tunnistamine oli uus ja emotsionaalselt raske kogemus.

Alustasin ka psühhoteraapiaga. Terapeut andis mulle esimeseks ülesandeks magada nii palju kui suudan. Kuna ma ei osanud väsimusel ja laiskusel vahet teha, siis puhkasin kasvõi selleks, et terapeudiga sõlmitud kokkulepet täita.

Kui esmane unevõlg sai järele magatud, hakkasime analüüsima, mis oli mind sellise üleväsimuseni viinud. Lisaks kriisile tuli välja ka varasem võimete piiril elatud aeg. Terapeut selgitas, et ravimite foonil hakkan end varsti hästi tundma, aga kui elustiilis muudatusi ei tule, olen pärast ravikuuri lõppu algseisus tagasi.

VÕITLUSVÕIME TAASTUMINE

Avastasin nördimusega, et sageli küsitakse abi mugavusest ja harjumusest. Olin siiani arvanud, et inimesed küsivad abi alles viimases hädas, kuid tegelikult see nii ei ole. See, et tean ja oskan, ei kohusta mind aitama, vaid ka teistel on kohustus ise õppida ja teha.

Terapeut soovitas mul olla elutervelt isekas. Loobuda üleliigsetest ülesannetest ja õppida abivajajatele „ei“ ütlema. Esmane oli taastada enda töövõime. Valmistasime ette vestlust ülematega, milles palusin, et ülema asendamine jagataks ülesannete kaupa mitme ohvitseri vahel. Tehtud märkmed olid taskus juhuks, kui vestluse ajal peaks pea tühjaks minema. Need läbirääkimised kujunesidki keerulisteks, sest vaid mina olin muutustest huvitatud osapool. Mõjuvaks ja mitte kaubeldavaks argumendiks oli mu ravivajadus.

Ravimite toimet hakkasin tundma umbes nelja kuu pärast. Kui siiani olin olnud väsinud ja kurb, siis ühel õhtul koju sõites olin ühe kolleegi peale tulivihane. Tundsin end samas suurepäraselt, sest sain aru, et võitlusvõime on taastunud.

Suutsin jälle tööd teha nagu varem, mul oli ideid ja jaksu nende elluviimiseks. Ravimite mõju all olid emotsioonid kontrolli all, kuid pea selge. Arst ei kiirustanud ravi lõpetamisega, vaid lasi veel aasta antidepressante võtta, enne kui hakkas doosi vähendama.

ELU PÄRAST

Ravimidoosi langetamise perioodil tõusis taas mu tundlikkus keskkonna ja inimeste suhtes. Hakkasin märkama, mis mulle sobib ja mis mitte.

Panin tähele, et mind häirisid äkilised plaanimuudatused ning mul on vaja oma tööd ette planeerida ja süvenenult teha.

Sain aru, et olemasoleval teenistuskohal sellist olukorda enam ei tule, ja hakkasin otsima endale uut kohta. Õnneks avanes võimalus roteeruda Kaitseliitu. Tundsin kergendust, et asi saab lahendatud ja jätkan spetsiifilisest haridusest hoolimata erialast tööd kaitseväelasena.

Pärast üleviimist läbisin Kaitseväe arstliku komisjoni ja mind tunnistati tegevväelase tervisenõuetele vastavaks. Tõendi väljastanud psühhiaater küsitles mind põhjalikumalt kui varem, uuris meeleolu ja töössesuhtumise kohta. Töövõime on olnud stabiilselt hea, üht-teist on õnnestunud valmis saada, hoiak töösse ja ülesannetesse üldjoones positiivne.

Siiski ei ole pärast läbipõlemist kõik endine. Tunnen, märkan ja aktsepteerin väsimust rohkem kui varem. Väsimus on keha märguanne, et nüüd tuleb töövõime taastamiseks puhata. Pärast korralikku und või lihtsalt omaette olemist on energiat rohkem, tuju parem ja mõte selgem. Kurb on vahel kuulda inimesi rääkimas, et nad töötasid terve nädalavahetuse või puhkuse. Selline elustiil ei ole jätkusuutlik, ühel hetkel saab ressurss otsa. Pingutusele peab järgnema puhkus.

Muutunud on suhtumine vaimse tervise häiretesse. Terapeudil läks tükk aega, et mulle selgeks teha, et läbipõlemisega kaasnev püsiv ärevus ei ole vaimuhaigus, vaid tundeelu häire. Läbipõlemine ei sõltu vaid inimese vaimsest tugevusest, vaid ka stressifaktorite intensiivsusest ja sagedusest.

Kui pikema aja jooksul on muret olnud rohkem kui rõõmu, siis sellest väljatulek võtab aega. Vahel võib kuluda isegi mitu aastat.

Ka suhtlemises toimusid muutused. Varem oli mu emotsionaalne puhvrivõime suurem, kuid järjest enam hakkasin distantsi hoidma inimestega, kes ei suuda oma tundeid kontrollida, vaid räägivad teistega ärritunud ja lugupidamatul toonil.

Me ei ole üksteise emotsioonide prügikastid, vaid täiskasvanud inimene peaks vastutama ise enda meeleolu eest. Samuti talun survestamist vähem kui varem.

Seega – hoolitsege järjekindlalt ja pidevalt oma heaolu eest. Ärge tolereerige pikalt olukordi ega käitumisviise, mis teile ei sobi. Samuti ei tohi elada enda pingeid välja teiste peal, sest iial ei tea, kui tugev on see, kes pihta saab.

Kui tunnete, et närv on must või jaksu vähe, siis tasub eemalduda ja puhata. Pärast korralikult magatud ööund on enesetunne ja sooritusvõime hoopis paremad. Kui stress hakkab mõjutama toimetulekut ja töövõimet, tasub pöörduda spetsialisti poole. Õigeaegse sekkumise korral on ravi tulemuslik ning teenistuse jätkamine võimalik.