KUUSKEDE VARJUS IKKA LÕPUNI VÄLJA

KUUSKEDE VARJUS IKKA LÕPUNI VÄLJA

Mets on vend – nõnda on sõnastanud Eesti metsavennad oma mälestusteraamatus ja nõnda on juhtunud aastasadade jooksul, et võõra väe anastama tulles on metsad ja sood saanud eestlastele pelgupaigaks.

Tekst: MARTIN ANDRELLER , vabatahtlik autor

Talveti koomiksiraamat algab sissejuhatusega, et teos on joonistatud jaanuaris 2022 ehk enne Vene Föderatsiooni relvajõudude laiaulatuslikku sissetungi ja sõjategevuse algust Ukrainas. Seepärast toob autorgi välja, et järgnevatel lehtedel lahti hargneva loo temaatika on aktuaalsem kui kunagi varem. Looks joonistatud piltide vahendusel tutvub lugeja Eesti metsadesse varjunud peamiselt kaitseliitlastest, aga ka tulnukate invasiooni alguses maale jäänud lääneliitlastest ning siia taganenud Vene võitlejatest koosneva üksusega, kes sissitaktikat kasutades üritab võimalikult palju häirida kosmosekülalistest koosnevat invasiooniväge.

Kõlab nagu mingi Hollywoodi film? Selle tõdemuseni jõuavad paigalkaadritel kujutatud tegelasedki, kes, kasutades meie kogemust metsavendade päevilt, üritavad anda oma parima, et valmistada põrandaalust vastupanu ette üldpealetungi alguseks. Rindejoon maad rünnanud ja end siin kindlustanud sipelgapealiste mitmekombitsaliste tulnukatega asub Eestist lääne pool, kuid kusagil Hiina piiri ääres peavad karmi võitlust isegi põhjakorealased ja hiinlased üheskoos. Loo arenedes avatakse peategelase minapilti, kes rindekunstnikuna on liitunud peamiselt kaitseliitlastest koosneva üksusega ja kes invasiooni alguses kaotas oma ema ning kasuisa. Vähemalt invasioonieelsel ajal vaevles peategelane eneseleidmise küsimustega, oli suuremat sorti kriisis ning kaotas siis oma peregi, kellest oli küll suutnud suure tüliga lahku minna.

Liialt detailidesse laskumata võib öelda, et teose üleüldine lõpp on positiivne, kuigi jätab õhku järje võimaluse. Siiski jagub teekonnale kuni esimeste võitudeni tulnukate vastu palju draamat, isepäiste ja isehakanud kangelaste (mõttetut?) hukkumist ning paljude võitlejate (kuid ka kos- mosest pärit okupantide) langemist. Sekka läbilõiget või isegi teravat torget koroona- või ehk hoopis nutiajastu Eesti inimeste käitumismalli ja üksteisega läbisaamise kohta.

Kokkuvõtvalt on Talvet oma peene sulega valanud pildikeelde stsenaariumi, mis tundub täiesti uskumatu –tulnukad ja maailmavallutusplaan –, kuid, nagu ta isegi sõnastab, valmis see enne 24.02.2022, kui teostus paljude (Lääne) inimeste jaoks uskumatu stsenaarium Ukrainas. Nõnda võib siin tagantjärele tarkusena näha näpuviibutust ühiskonnale tervikuna, lugejale aga omamoodi koputust õlale ja südametunnistusele: kas tema on valmis sõja korral adekvaatselt reageerima, kas ta langeb mõttetu kangelasena Rambot mängides või on „tunniks H“ omandanud kõik vajalikud teadmised, et oma ülesannet nii oma rahva kui maailma ees võimalikult hästi täita? Nagu ütleb ka koomiksiraamatu tagumise kaane sõnum: „Juba ligi aasta on möödas päevast, mil „nemad“ saabusid ja sitta keerama hakkasid“. Kuidas siis võita vastast ja taastada sõjaeelne maailm, kui aega, nagu me kõik teame, suudab tagasi keerata vaid ajamasin? Eks ikka üheskoos saame kõigega hakkama, kuigi teekonnal saab olema langejaidki. Siiski – ikka lõpuni välja!