LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 2. OSA

LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 2. OSA

Jätkub artiklisari lahingutest Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris. Kui eelmise osa keskmes oli võitlus Piirissaare pärast, siis käesolevas jõuavad rindele eesti diviisi allüksused ning sõjategevus Peipsi kallastel jätkub.

Tekst: REIGO ROSENTHAL, ajaloolane

Kahjuks pole Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta peaaegu üldse säilinud ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee kohta on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjassepuutuvatest materjalidest. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutavas, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Kõik allpool kirja pandud kellaajad põhinevad Eestis 1944. aas- ta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem, nn Moskva aeg).

EESTI DIVIISI ALLÜKSUSTE SAABUMINE

Sarja eelmises artiklis kirjeldatud olukorras jõudsid rindele esimesed 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi allüksused. Väegrupp Nord oli käsu eesti diviisi ümberpaigutamiseks 16. armeest Tartusse andnud 7. veebruaril. 9. veebruari õhtul käskis väegrupi juhataja kindralooberst Model diviisi pärast saabumist kohe Lämmijärve äärde saata. Esialgu pidi diviis alluma väegrupi tagalapiirkonna juhatajale kindral von Bothile. Modeli kava kohaselt pidi terve diviis üle viidama sillapeale poolsaarel, kus pidanuks välja tungima Jammi jaama piirkonda ja ühinema XXVI armeekorpusega. Seejärel osalenuks diviis juba XXVI korpuse vastupealetungis Peipsi idakaldal põhja suunas.

10. veebruaril kell 13 jõudsid raudteetranspordil Tartusse esimesed eesti diviisi allüksused: 45. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljon, sama rügemendi 13. kompanii üks 15 cm jalaväekahurite rühm, 14. kompanii üks 7,5 cm tankitõrjekahurite rühm ja 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi 13. kompanii üks 15 cm jalaväekahurite rühm. Juba samal päeval anti neile käsk suunduda Võndu 207. julgestusdiviisi käsutusse. 45. rügemendi I pataljoni tollase ülema Sturmbannführer Harald Riipalu mälestuste järgi loobuti üle Luunja kulgeva kõige lühema tee kasutamisest, mis oli hiljutise lumetuisu tõttu raskesti läbitav, pealegi oli Emajõe parve kandejõud Luunja juures suurtükivedukite jaoks ebapiisav. Võndu suunduti hoopis üle Reola, ehkki seegi tee oli kinni tuisanud. Jalgsi marssivale jalaväele (veoautosid ajutiselt ei leidunud) osutasid teekonnal abi kohalikud elanikud oma hobuveokitega. Järgmiseks hommikuks koonduti Võnnus, kuhu jõudis järele ka vahepeal Tartusse saabunud eesti diviisi 20. SS-õhutõrjesuurtükiväedivisjon. Võnnust liiguti edasi Mehikoormasse.

Saksa dokumentide järgi saadeti 45. rügemendi I pataljon Võnnust Mehikoormasse veoautodel. Kõigepealt jõudis ööl vastu 12. veebruari kohale 45. rügemendi 1. kompanii, ülejäänud pataljon koos tankitõrje- ja jalaväekahurite rühmadega aga 12. veebruaril kell 15. Enne seda, kell 8.30, saadeti 1. kompanii 50 meest Mehikoormast üle järve sillapeasse. Kokku paigutati 12. veebruari jooksul sillapeasse kolm 45. rügemendi kompaniid, samal ajal kui kahurirühmad jäeti Mehikoormasse. Eesti diviisi õhutõrjedivisjon (kolm patareid) suunati samal päeval Lämmijärve ranniku kaitsele. Vastav otsus võeti vastu hiljem ekslikeks osutunud teadete mõjul, mille kohaselt oli ooberst Gallase grupi rinne poolsaarel läbi murtud ning vastane liikus üle järvejää Jõepera suunas. Divisjoni veteranide meenutuste kohaselt asus 1. patarei nelja 8,8 cm kahuriga Jõeperasse, sealt põhja pool Parapalu lähedal asus 2. patarei (üheksa 3,7 cm kahurit). 3. patarei (kaksteist 2 cm kahurit) rühmad paiknesid ilmselt hajutatuna Parapalust Mehikoormani.

Eesti diviisi allüksused jõudsid vaevalt hakata rindele saabuma, kui sündmustesse sekkus Saksa idarinde vägede ülemjuhataja Adolf Hitler. 12. veebruaril keelas ta diviisi kasutamise Peipsi idakaldal. Oletatavasti mõjutasid Hitlerit sellist keeldu andma diviisis levinud meeleolud, mis eelistasid võitlust Eesti ja mitte Venemaa pinnal. Kindralooberst Modeli vastupealetungikavad olid kuhtumas –seda ka Peipsi taga, kus 18. armee oli vastase tugeva surve all ega olnud võimeline üle minema vastupealetungile. Hitleri sekkumise tulemusena andis väegrupp Nord 12. veebruaril käsu Lämmijärve idakaldal sillapeas asuvad eesti diviisi allüksused välja vahetada Pihkvast veoautodel saadetava pataljoniga, mis oli moodustatud 6. välitrahvivangipataljoni isikkoosseisu põhjal. Pataljon, mille lahinguvõimele suuri lootusi ei pandud, saabus Mehikoormasse 13. veebruaril.

Sillapead idakaldal käskis väegrupp Nord võimalikult kaua kaitsta, et selle varjus korraldada läänekalda kaitset. Viimase tugevdamiseks suunas Model 12. veebruaril teele 11. jalaväediviisi, mille oli pisut varem käskinud 18. armeel loovutada väegrupi reservi. Diviisi esimesed allüksused jõudsid rindele Lämmijärve äärde 15. veebruaril.

Vahepeal oli olukord tunduvalt halvenenud Narva rindel, kus Punaarmee alustas 11. veebruaril üldpealetungi. Hitlerilt järgnes 13. veebruaril käsk eesti diviis kohe Narva alla saata. Vahepeal Tartusse saabunud täiendavate eesti diviisi allüksuste läkitamisest Lämmijärve äärde seega loobuti (samal päeval oli Tartus jõutud üks pataljon sinnasaatmiseks veoautodele laadida). Väegrupi Nord otsusel pidid juba Lämmijärve ääres viibivad eesti diviisi allüksused veel sinna jääma kuni 11. jalaväediviisi saabumiseni.

Saksa dokumentides ei kirjeldata 45. rügemendi I pataljoni asetust idakalda sillapeas. Riipalu mälestuste põhjal paigutati pataljon sillapea põhjarinde kaitsele Zahhodõst kuni Lugini, sealjuures paremal tiival asus 1. kompanii. Pataljoni toetas rühm kergeid õhutõrjekahureid. Mehikoormasse jäänud rasked jalaväekahurid ei ulatunud pataljoni toetama, kuid nende idakaldale toimetamiseks peeti jääd liiga nõrgaks. Mehikoormasse jäi ka Riipalu pataljoni 4. kompanii. Pataljoni tugevuseks nimetati Riipalu mälestustes 600 meest koos 52 kuulipilduja ja kaheksa miinipildujaga, kuid inimeste arv on kindlasti liialdatud. Saksa dokumentide põhjal oli pataljoni kompaniides 200 meest, mis näib jällegi liiga vähe, kuid tõenäoliselt ei ulatunud arv siiski üle 300. Mis puutub pataljoni 4. kompaniisse (raskekuulipildujad ja 8 cm miinipildujad), siis selle veterani Heino Tammemäe mälestuste kohaselt paigutati kompanii osaliselt ikkagi sillapeasse, raskekuulipildujatest jäeti vaid kaks läänekaldale, Mehikoorma tuletorni juurde varupositsioonile. Ajalehes Rindeleht 1944. aasta aprillis avaldatud artiklis pataljoni tegevusest Peipsi ääres kinnitati, et sillapeale saadetud kolmest kompaniist asus positsioonile kaks ja üks jäi reservi.

LAHINGUD IDAKALDA POOLSAAREL JÄTKUVAD

Riipalu mälestuste järgi võttis tema pataljon pärast idakalda sillapeasse asumist osa ühe öise pealetungi tõrjumisest, kuid 1944. aastal ajakirjanduses avaldatud artiklid, millest vähemalt üks põhines Riipalu enda sõnadel, mainisid kahte pealetungi: kõigepealt polgutugevust rünnakut 12. veebruari õhtul (pärast pimeduse saabumist) Riipalu ühe kompanii ja naabruses asuvate saksa allüksuste vastu, mille tulemusena olevat vastane maha jätnud 250 või lausa kuni 1200 surnut (eri artiklites sisalduvad erinevad arvud). Uue, veelgi suurema pealetungi tõrjus pataljon järgmise päeva õhtul ja öösel (ehk ööl vastu 14. veebruari) ning see olevat kaasa toonud üle tuhande või lausa kahe tuhande vastase hukkunu. Sündmuste kronoloogia väärib usaldust, sest leiab kinnitust mõlema poole dokumentidest. Kuid väited kaotuste kohta olid kindlasti tugevalt liialdatud. 1944. aasta kevadtalvel Leningradi rindel tegutsenud Punaarmee diviiside laskurpataljonides ulatus inimeste arv pärast täienduse saamist vaid harva 400 inimeseni (Leningradi rindel kasutusel olnud vähendatud koosseisutabelid ei näinudki rohkem ette), aga tavaliselt oli neid 300 ringis. Kuid just laskurpataljonide kaotused moodustasid pealetungil valdava enamiku diviisi kantud kaotustest. Sealjuures ei rünnatud pataljonidega mitte kuni nii-öelda viimse meheni, vaid suurte kaotuste korral katkestati rünnak juba varem. Pealegi ei läinud rünnakule mitte terve pataljoni isikkoosseis, vaid näiteks miinipildujarood jäi tulepositsioonile tahapoole. Lisaks oli tavaline, et ühe hukkunu kohta kaotati kolm või neli inimest haavatutena, kuigi see vahekord võis muutuda, kui haavatute evakueerimisega oli suuremaid raskusi. Kokkuvõttes peab märkima, et Saksa sõjaaegsetes dokumentides, aga veelgi enam ajakirjanduses toodud väited vastase langenute kohta on sageli ebausaldusväärsed. Ka Nõukogude poolel polnud lood arvudega paremad, seal oli liialdamine tavaliselt veelgi mastaapsem.

Kuid naaseme sündmuste juurde idakalda poolsaarel, kus Punaarmee asus 12. veebruari õhtul Saksa sillapea põhjarinde vastu pealetungile, mille tõrjumises osales ka Riipalu pataljoni 1. kompanii. Saksa ettekande kohaselt algas kahe pataljoni rünnak Zahhodõ juures kell 19 ning lõppkokkuvõttes see tõrjuti, ründajad jätsid maha hinnanguliselt 200 hukkunut. Nõukogude dokumentide järgi oli pealetungijaks siiski peamiselt 19. laskurpolgu I pataljon, millel õnnestus kesköö paiku ühe rühmaga läbi lõigata Zahhodõ ja Lugi vaheline tee (ilmselt ajutiselt). Pataljoni kaotusteks loeti 96 inimest surnute ja haavatutena. Pealetungile oli õhtul eelnenud 90. diviisi suurtükiväe tulelöök Zahhodõle ja Lugile. Kokku tulistasid diviisi suurtükiväepolk, 599. haubitsapolk ja 281. miinipildujapolk 12. veebruari pärastlõunast kuni järgmise päeva pärastlõunani välja 116 76-millimeetrist ja 25 122-millimeetrist mürsku ning 40 120-millimeetrist miini. Saksa kaudtulesuurtükid Nõukogude andmeil samal ajal taas kord ei tegutsenud.

13. veebruari hommikuks tõmbusid Saksa väed ilma vastase segamata sillapeas tagasi oma positsioonidelt

Kozakovetsi lääneäärest, misjärel sillapea eesliin poolsaarel kulges Rovja jõe suudmest kuni Vlassova-Grivani, sealt Lugini ja sealt omakorda lääne suunas (800 meetrit põhja pool Zahhodõt) kuni järvekaldani.

Saksa andmeil võttis vastane 13. veebruari päeval ette vaid nõrkade jõududega rünnakuid. Pigem oli tegemist lahinguluurega, sest 90. diviisi juhatus jõudis järeldusele, et avatud maastik 19. polgu lõigus Zahhodõ ees ei soodusta tegutsemist päevavalges, mistõttu uut pealetungi kavandati 13. veebruari õhtupimeduses, nüüd juba ka 173. polgu osavõtul. Viimane oli vahepeal püsinud kaitsel. Polgu kahe kokkukuivanud laskurpataljoni asemel formeeriti üks kahe laskurrooduga pataljon, mida täiendati inimestega polgu tagala-, suurtükiväe- ja muudest allüksustest. Samuti anti polgule üle kaheksa inimest 32. üksikust trahviroodust (tõenäoliselt viidi trahviroodu kaader rindelt minema). 13. veebruari hommiku seisuga asus laskurpataljon Kozakovetsi–Jeršovo joonel. Pataljoni toetas kaks 76 mm jalaväekahurit ja kolm 45 mm tankitõrjekahurit, mis paiknesid otsesihtimisega positsioonil Kozakovetsi rajoonis.

Saksa sööstpommitajad Ju 87 ründasid 13. veebruaril sihtmärke Piirissaarel ning idakalda poolsaarel Podborovje, Samolva Taborõ ja Remda piirkonnas. Ülesande täitis kokku 82 väljalendu, lisaks pöördus 38 halva lennuilma tõttu enne sihtmärgi saavutamist tagasi. Need arvud sisaldavad küll ka samal päeval Jammi jaama rajoonis teostatud väljalende (hulk eraldi teadmata). Meeskondade ettekandel hävitati 25–30 erinevat sõidukit. Nõukogude dokumentide järgi kandis 173. laskurpolk õhurünnakute tulemusena kaotusi nii inimestes kui ka hobustes; polgus loeti päeva jooksul 59 surnut ja haavatut, neist osa õhurünnakute tõttu. 90. laskurdiviisi suurtükiväepolgus langes Taborõ piirkonnas ennelõunases õhurünnakus (Nõukogude andmeil võttis sellest osa 40 sööstpommitajat) rivist välja kolm või neli suurtükki, üks traktor ja üks auto, hukkus 8 ja haavata sai 25 inimest. Piirissaarel, millele olevat pomme heitnud 20 lennukit, hukkus üks inimene 286. laskurpolgust ja kuus sai haavata. Kaotusi oli ka 90. diviisi juhatusse kuuluvate ohvitseride hulgas. Diviisi toetavas 281. miinipildujapolgus hukkus või sai haavata 40 inimest ning 12 autot langes rivist välja.

13. veebruari õhtul läks 90. laskurdiviis poolsaarel taas pealetungile. Saksa sillapea põhjaäärt ründas 19. laskurpolk oma kahe pataljoniga, samal ajal kui 173. laskurpolgu pataljon ründas idast Lugi sihis. Saksa poole ettekannete järgi eelnes pealetungile äge suurtüki- ja miinipildujatule ettevalmistus, misjärel lahing kestis kella kaheksast kuni hommikuni; selle käigus tõrjuti sillapea põhjaäärel vähemalt kahe pataljoniga ette võetud vastase pealetungid. Enda kaotusteks raporteeriti 8 meest surnutena ja 25 haavatutena. Öösel loovutati rindejoone lühendamise eesmärgil Lugi ja Vlassova-Griva, jäädes pidama Zahhodõst ida pool. Nõukogude andmeil taandus vastane Lugi rajoonist kesköö paiku, pidades lahingut teda jälitavate 173. polgu allüksustega, mis olid umbes pool kilomeetrit Zahhodõst idas sunnitud vastase tule all uuesti maha heitma. Polk raporteeris hommikul oma eelnenud kaotusteks kuni 40 inimest. Saagiks oli saadud üks kerge õhutõrjekahur ja kaks hobuveokit laskemoonaga. 19. polk ei olnud vahepeal sillapea põhjaserval edu saavutanud. 90. diviisi sõjapäeviku järgi oli polk kandnud suuri kaotusi, sealjuures eriti mõjuv oli vastase suurtükituli Lämmijärve läänekaldalt. Diviisi andmetel tulistas vastane läänekaldalt ligi 60 mürsku ning tema sillapeal asunud kuus miinipildujat ligi 200 miini. Diviisi suurtükivägi ise laskis 13. veebruari pärastlõunast kuni järgmise päeva pärastlõunani välja 244 76-millimeetrist ja 120 122-millimeetrist mürsku, 125 45-millimeetrist tankitõrjekahuri mürsku, samuti 360 50-millimeetrist, 583 82-millimeetrist ja 190 120-millimeetrist miinipildujamiini. Otsesihtimisega suurtükitulega hävitati tulepesa väidetavalt kahes hoones.

Mis puutub veel öise pealetungi ajal ilmselt Riipalu pataljoni lõigus rünnanud 19. laskurpolgu kaotustesse, siis võib neid hinnata mitmesajale surnule ja haavatule. Polgu kogukaotusteks surnute ja teadmata kadunutena loeti 12.–15. veebruarini 124 inimest, neist enamik tõenäoliselt ööl vastu 14. veebruari.

PUNAARMEE KAVA PLATSDARMI MOODUSTAMISEKS LÄÄNEKALDAL

Samal ajal kui 90. laskurdiviis idakalda poolsaarel peale tungis, valmistus 108. laskurkorpus lahingusse viima ka oma teist, 128. laskurdiviisi. Korpuse juhataja kindralmajor Mihhail Tihhonovi 12. veebruari hilisõhtul antud käsu kohaselt pidi 90. diviis 13. veebruari jooksul likvideerima poolsaarel vastase sillapea ja olema 14. veebruari hommikul valmis tungima üle Lämmijärve (seda diviis, nagu juba nägime, teha ei suutnud). Piirissaarele koondatud 128. diviisi jõud pidid samuti 14. veebruaril järve forsseerima ja hõivama päeva jooksul Pedaspää–Kõivusaare–Haavametsa–Issaku joone. 90. diviis pidi 15. veebruaril saavutama Savimäe–Kureküla–Toolamaa–Räpina–Võõpsu joone. Kirjeldatud ülesande täitmise järel tuli mõlemal diviisil jääda kaitsele. Pärast platsdarmi loomist läänekaldal pidi 42. armee alluvuses tegutsev 52. inseneri-sapööribrigaad rajama Lämmijärvele jääülekäigud (puitteed) kandevõimega 16 tonni.

42. armee 12. veebruari direktiivis oli korpusel tegelikult küll kästud sillapea luua vaid Jõepera–Savimäe–Räpina–Toolamaa–Võõpsu joonel (vt artikliseeria esimest osa). Võimalik, et plaani muudeti 42. armee nõusolekul. Muutmine on ka mõistetav, sest 42. armee direktiivi järgi loodud sillapea paremat tiiba ohustanuks Jõepera juures Saksa vägede võimalikud vasturünnakud tiivalt põhja suunast. Samal ajal 108. korpuse käsus ette nähtud sillapea põhjatiib toetunuks Peipsi järvele, Emajõe-Suur- soole ja Jõmmsoole, mis raskendanuks seal Saksa vägede suuremaid vastupealetunge.

128. laskurdiviisi 374. laskurpolk koondati Piirissaarele juba ööl vastu 13. veebruari. Polgus oli kaks laskurpataljoni (järjekorranumbritega II ja III, mõlemas kolm laskurroodu). 13. veebruaril saabus saarele ka 128. diviisi 533. laskurpolgu I pataljon, samal ajal kui ülejäänud kaks pataljoni jäeti Peipsi idaranniku kaitsele Podborovje–Podolešje–Ostrovtsõ joonele, kus nad vahetasid välja 90. diviisi 286. laskurpolgu pataljonid. 286. polgu I pataljon viidi Piirissaarelt tagasi idakaldale. Saarel juba varem viibinud, ajutiselt 90. diviisile allunud 128. diviisi suusapataljon (kaks suusaroodu) jäi sinna edasi ning läks nüüd 374. polgu käsutusse. Kokkuvõttes koondus Piirissaarele pealetungi alguseks 128. diviisi neli pataljoni (näib, et Saksa õhurünnakus Piirissaarele 13. veebruaril 128. diviisi allüksused olulisi kaotusi ei kandnud). 128. diviisi kolmas (741.) laskurpolk järgnevast operatsioonist osa ei võtnud, vaid viibis esialgu 108. korpuse juhataja reservis ja jõudis Peipsi äärde juba pärast pealetungi läbikukkumist. 128. diviisi poolt väljavahetatud 90. diviisi 286. polk tõmmati 90. diviisi reservi ja jäi samuti pealetungist kõrvale.

128. diviisi suurtükiväepolk saabus 13. veebruaril Podborovje lähedale, kust Lämmijärve läänekaldal tegutsevaid üksusi tõhusalt toetama ei oleks ulatunud. Polgu sõjapäeviku järgi 14. veebruaril tuld ei avatud ning alles 15. veebruaril viidi neli 76 mm kahurit üle jää Piirissaarele (teekonnal vajusid lisaks üks kahur ja seda vedanud auto läbi jää), kust avasid lõpuks järgmisel päeval tule, lastes välja 30 mürsku. Ent pealetung oli selleks ajaks juba katkestatud. Sama polgu ohvitseri Nikolai Martõnovi mälestused lubavad siiski järeldada, et esimene katse kahureid üle viia tehti juba 14. veebruaril, kuid katkestati kahuri ja auto uppumise tõttu. Õnnestus alles teine katse järgmisel ööl, kui veoks kasutati hobuseid.

Ainsaks 128. diviisi pealetungi järve idakaldalt toetanud suurtükiüksuseks oli 129. korpuse-kahurisuurtükiväepolk (122 mm kahurid), täpsemalt selle 1. patarei, millel oli Piirissaarel ka vaatluspunkt. Patarei tulistas 14. veebruaril välja 40 mürsku eesmärgiga maha suruda vastase väidetav 75 mm patarei Meerapalu juures ja 15 cm patarei Jõepera rajoonis (võib arvata, et tegelikult olid need 8,8 cm õhutõrjepatareid). Kuid see oli ka kõik – 15. ja 16. veebruaril tuld ei avatud. Niisiis sai 128. diviis läänekaldal vaid nõrka suurtükiväe toetust.

128. diviisi ülema polkovnik Pavel Loskutovi kava kohaselt pidi 374. laskurpolk vallutama 14. veebruaril läänekalda platsdarmi oma kahe pataljoni ja polgule allutatud suusapataljoniga, samal ajal kui 533. laskurpolgu I pataljon jäi Piirissaare kaitsele. Maabumiskohaks valiti Pedaspää ja Meerapalu ümbrus, kust 374. polk pidi aren-

dama pealetungi lõuna suunas. Eelmisel õhtul tegutses Piirissaare vastasrannikul luure. Loskutovi enda komandopunkt jäi Nizovitsõ lähedale (13 kilomeetrit Podborovjest idas). 374. polgu ülem alampolkovnik Nikolai Dits ei olnud muide diviisi juhatuse silmis heas kirjas. 10. veebruaril palus Loskutov 108. korpusel Dits välja vahetada (128. diviisil endal sobivat asendajat polnud) põhjendusel, et „seltsimees Ditsi süstemaatilised purjutamised viisid autoriteedi kaotamiseni alluvate juures ja eemaldumiseni polgu juhtimisest“. Korpus nõustus väljavahetamisega, kuid see ei juhtunud enne märtsi.

(Järgneb)

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299.

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606.

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26.

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246.

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/ collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei)

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpusekahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“. //https://pamyat-naroda.ru.

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“. //https://obd-memorial.ru.

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг.“//https://pamyat-naroda.ru.

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fuldaer Zeitung, 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22. 04.1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944. Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989 (Ernst Wendlandi mälestused).

• Hans Silla mälestused. Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum.

• Heino Tammemäe mälestused. Olavi Tammemäe arhiiv.

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest. Eesti Raadio saade 01.05.2004 (Evald Laidvere mälestused).

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased. Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944. Vaba Eestlane, 23.02.1984 (Evald Tomsoni mälestused).

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02. 1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.