PESUEHTNE FILM MADE IN CHINA

PESUEHTNE FILM MADE IN CHINA

Ülesanne on ju lihtne. Võtad kaasa grupi eriti ustavaid seltsimehi, lähed kaardil märgitud asupaika ja hakkad ootama, kas kusagil kaugemal puhutakse pasunat või ei tehta seda mitte. On ju lihtne, saaks hakkama ka käed küünarnukkideni taskus. Tegelikult siiski mitte, nagu selgub pesuehtsast made in China filmist „Assembly“ (2007).

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Hiina kodusõda, 1948. Pikalt lahingutes madistanud üksus kapten Gu juhtimisel paigutatakse rindel kaitsele. Nagu sealmaal kombeks, vajadusel kuni viimse meheni. Ja pärast seda veel natuke aega. Noh, kui veab, puhutakse pasunaga taandumissignaali kah. Aga vaat ei vea. Puna-Hiina poolel sõdivat Gu üksust ründavad rahvuslaste sõdalased ja ustavaid seltsimehi saab muudkui hukka kõigist pingutusist hoolimata. Rahvuslasi langeb ka, aga nood peavadki langema. Kuni jääbki ellu vaid Gu, kelle omad hiljem vangi võtavad, sest ta on miskipärast ajanud endale selga vastaspoole mundri. Ning sealt algab Gu toimetamine juba rahu tingimustes, aga rahu ei saa tema mitte, sest üks korralik kinnisidee peab sõjas käinud mehel olema. Gu kinnisideeks on mahatapetud kamraadide säilmete otsimine. Sest usinad ametnikud on märkinud kuskil paberites tema sõdurid sõjas kaduma läinuteks, mitte hukkunuteks. Ja see ajab veteranil närvi mustaks.

Filmi esimene tund on ikka puhas küte! Terve tund andmist põranda alt ja põranda pealt, ükspuha mis kraadiga! Põhjusmõtteliselt võib öelda, et terve seesinane esimene tund, teisisõnu pool filmist, on suuresti üksainus lahingustseen. Tegelikult küll kaks lahingustseeni, aga hinge tõmbamiseks, popkorni järamiseks ja limpsi luristamiseks vaatajale väga aega ei anta – kohe vajutatakse pedaal põhja ja lammutatakse edasi. Mõistagi vilksab siin-seal ka ideoloogiat, sest mis Hiina film see ilma ideoloogiata oleks, aga kogu möll on nii pompöösne, et kõik muu kahvatub tulistamise ja plahvatuste kaoses.

Linateose teises pooles võetakse kõvasti hoogu maha, sisse katsutakse tuua inimsuhteid, veterani vaimseid kannatusi ja mida kõike veel. Oleks ju kaunikesti kena küll, kuid siin hakkab stsenaarium logisema. Kipub küllaltki plakatlikuks ja vähemasti Hiina kultuuriruumist kauge vaataja jaoks veidrakski. Üksjagu süüd paistab siin olevat ikkagi selles, et niipea kui vapra võitluse kujutamine läbi sai, jäi üle suur hunnik klišeedest kubisevat propat. Heakene küll, päris hea sissevaate hiinlaste riiklikult käibivasse mõttemaailma annab film igal juhul. Ja seal riigis otsustavad ikkagi juhtivad seltsimehed, mis taevaalustele hea on, mitte nii, et igaüks vaatab ise.

Tegelikult mõistetakse Hiinas päris häid filme teha. Muidugi mõista on meil siin Euroopas kaunikesti keeruline vahet teha, mis tuleb Hiinast, mis Koreast või kusagilt mujalt sealt kandist. Üks made in China kõik! Pihusolev film on üpris hästi tehtud. Vajakajäämisi leidub, nurinaid tekib, aga muidu väga okei film. Pisut naljakas on, et kõik lahingustseenid, kogu tempo, on mahutatud ära enam-vähem filmi esimesse poolde. Võimalik, et siinkohal jälgiti seda „tõestisündinud lugu“, millel film põhinevat, aga vahest sai pürotehnikutel lihtsalt bensiin otsa või midagi.

Näitlemine kui selline on täiesti olemas, aga ega sellega nüüd väga ei pingutata. Esikohal, tundub, on ikkagi vajalikkus näidata, kui vägevasti rahvuslased punastelt sõjameestelt nüplit said. Peaosaline Gu (Zhang Hanyu) peaks kirjade järgi olema hiljemalt poole filmi ajaks kurt nagu kasekänd ja poolpime, vähemasti väidab ta seda ise nii ühele kui teisele tegelasele. Välja ei paista sõjaveteran Gu tervisehädad eriti kusagilt. Kui ikka põhjust on, toimetab seltsimees veteran asjalikult nagu noor mees. Selle koha pealt ilmne lati alt läbi pugemine.

Ainus natuke tummisem tegelane, kes üldisest massist silma paistis, oli poliitiline ohvitser Wang Jincun (Yuan Wenkang). Wang, prillidega haritlane, lugeda ja kirjutada mõistab, sõda mängida ei oska, saab ainsana võimaluse karakterit kuidagigi arendada. Niikaua, kuni lahingu käigus hukkub. Aga muus osas piisab täiesti, kui isik ekraanil oskab teha kurja nägu, silmad punnis röökida või olla natuke surnud. Muidu on filmi kallal kõvasti vaeva nähtud, aga näitlemiseni jõudes on ilmsesti aur otsa saanud. Millest on kahju. Pisut kahju on ka sellest, et poliittöötaja Wang stsenaariumist sel kombel välja on kirjutatud. Karakterina tundus Wang huvitav ja vähemasti näib, et tema loo jätkudes oleks film saanud põnevam. Sest kui filmi esimeses osas aitab pidev „äkšn“ tempot üleval hoida, siis teises pooles pidanuks rõhk minema näitlemisele ja siin oleks minu arvates saanud just Wang hoida filmi minemast sinna, kuhu ta läks. Arusaadav, filmis on püütud jälgida rohkem kapten Gu, mitte Wangi lugu, aga nii-öelda teise peategelasena oleks tal olnud potentsiaali küll ja veel.

Sest muus jaos, eriti mis puudutab pürotehnikuid ja efektimeistreid, tuleb jagada kiidusõnu, ei muud. Raha ja muudsugust ressurssi on propagan- daläikelisse filmi kühveldatud hoolega, tulemus on saanud visuaalselt väga vinge. Ilmselt ei suudaks isegi Tarantino kuhjata ekraanile nii palju verd, jäsemeid ja rümpasid, kui seda on suutnud režisöör Feng Xiaogang. Kaameramehele on režissöör andnud üksjagu vabad käed. Nii vabad, et lahingustseenides kasutatav rõõmsalt laperdav pilt hakkab vaatamist lausa segama. Eks siin on soovitud vunki juurde anda, et oleks autentne, ehtne ja nagu päris, aga ajuti hakkab pilt nii hullusti hüppama, et targem on jõllitada võileibu või muud söödavat, mis filmi vaatamise huvides kaasa on rabatud. Nojah, tegelikult kui selline tuules lipendav pilt mõjub seedimisele, siis on targem võileibu mitte vahtida ...

Üldiselt on film hea, väga hea on saanud esimene ots. Tempot ja kõike jätkub kenasti. Kõik kohustuslikud sõjafilmi komponendid on kenasti olemas, kaasa arvatud üksainuke naisosatäitja. Ent teises pooles hakkab kõik kuidagi maha käima. Ja väga kipub see tunne peale, mis tuleb mõnd made in China asja koju soetades, kui avastad, et muidu ilusa jupstüki sisikonnas on jäänud mingi oluline tükk teiste külge kruvimata ning pärast mõningast kasutamist hakkab kostma põnevat kolinat. Ehk siis – hea film, aga mingid asjad, mis hea filmi juurde kuuluvad, on teadmata põhjustel lisamata jäänud. Aga muidu kannatab filmi soovitada küll. Möllusõbrad, kes tervet filmi ära vaadata ei jaksa, võivad ju toimida nagu Toots – vaadata ära pool filmi, aga vaadata ise!

„ASSEMBLY“

Osades: Zhang Hanyu, Yuan Wenkang, Deng Chao

Lavastanud: Feng Xiaogang

2 tundi ja 4 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 7 – mõte sihuke film teha tundub igati tore.

Teostus: 7 – oleks seda va propat veidigi vähem, annaks paar punkti veel.

Näitlejatööd kokku: 5 – ei tundunud väga veenev, tee mis tahad.

Lavastajale: 7 – hea, aga mitte suurepärane.