LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 1. OSA PÕHILISED KOMBATANDID 2

LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 1. OSA PÕHILISED KOMBATANDID 2

Merenduskaugele inimesele võivad kõik sõjalaevad tunduda ühesugused, kuid ometi on iga laev teistest erinev. Et paremini mõista meresõjapidamist üldiselt, tuleb tunda sõjalaevade põhilisi tüüpe.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV , EML Sakala operatsiooniohvitser

Varasematel aegadel kasutati sõjalaevade tüübiti liigitamiseks näiteks tekkide, mastide, aerupaaride või meeskonnaliikmete arvu, taglase ja purjestuse laadi, laevakahurite arvu ja kaliibrit (või näiteks kahurikuuli kaalu) või soomustamise viisi. Tänapäeval määrab laeva tüübi enamasti laeva suurus, tegutsemispiirkond või -ulatus ja taktikalise rakendamise eesmärk. Samas tasub meeles pidada, et eri ajal ja eri piirkondades võis üks ja sama sõna tähendada kahte erinevat asja või vastupidi, ning et tihti liigitatakse laevu ühte või teise tüüpi hoopis poliitilistel, vastuluure- või isegi ärilistel kaalutlustel, sest ühtset ametlikku süsteemi ei ole.

Põhilised kombatandid on just pealvee sõjalaevad, mis moodustavad enamiku merevägede tuumiku ja põhilise löögijõu. Suuruse järgi võib neid kahanevalt järjestada: ristleja, hävitaja, fregatt, korvett. Artiklisarja teises osas vaatame selles nimekirjas kolme viimast.

HÄVITAJA – LAEVASTIKU TÖÖMESILANE

Selle laeva sünnilugu on tihedalt seotud kindla relvasüsteemiga. Kui Briti insener Robert Whitehead hakkas ligi 160 aastat tagasi pakkuma maailma merevägedele müügiks oma uuemat leiutist, iseliikuvat torpeedot, sai sellest pöördepunkt meresõjapidamise ajaloos. Enne seda oli laeva põhiline relv suurtükk ja kehtis lihtne reegel – mida suurem laev, seda arvukam ja võimsam suurtükirelvastus ning seda paksem soomus. Järelikult ka seda võimsam laev.

Torpeedo aga kannab võrdlemisi suurt lõhkepead ning on konstrueeritud laeva tabama vee alt, mis tähendas, et isegi üksik õnnelik tabamus võis põhja lasta ka kõige võimsama lahingulaeva. Veelgi murettekitavam oli asjaolu, et torpeedosid võisid kasutada väga väiksed ja kiired alused, nn torpeedopaadid, mis seetõttu olid lahingulaevade peakaliibri relvadele äärmiselt keerulised sihtmärgid. Nende vastu võitlemiseks loodi täiesti uus laevatüüp – torpeedopaatide hävitaja, mis oli piisavalt kiire, et kaasa sõita lahingulaevadega, ja paraja relvastusega, et tabada tüütuid torpeedopaate. Ühtlasi saadi aru, et selline laev ise on suurepärane platvorm torpeedorelvastusele ning

Esimese maailmasõja ajaks sulasidki need kaks laevatüüpi üheks. Sündis hävitaja ehk umbes 1000 t veeväljasurvega kiire laev, millel oli võimas torpeedorelvastus (mõnel klassil üle 10 torpeedoaparaadi) ja kiiresti laskev keskmise kaliibriga suurtükirelvastus – tavaliselt 3–6 relva, mille kaliiber jäi 5 tolli ümbrusesse. Suurema relva kasutamist piiras käsitsi laadimine, sest laeva suurus ei lubanud kasutada toonaseid mehhaniseeritud süsteeme.

Esimese maailmasõja ajal said hävitajad ülesandeks ka allveelaevatõrje, kus eelisrelvaks kujunesid süvalaengud ja miinid. Seega sai mõlema veeskamisest hävitaja tüüpülesanne. Näiteks vene keeles kannavad hävitajad siiani nime „miinikandjad“ ning meiegi Lennuk ja Wambola olid Vene riigi teenistuses tuntud kui Novik-klassi „miiniristlejad“. Lisaks sellele tegelesid hävitajad sõdurite transpordi, miinitõrje, õhutõrje eelhoiatuse, luure ja väekaitsega. Teisisõnu oli tegemist iga laevastiku töömesilasega. Ometi tähendas hävitajate tõhus relvastus, kiirus ja suur ellujäämisvõime, et enamasti hoiti neid suuremate väekoondiste koosseisus ja rakendati tõsisemates lahingutes teiste laevastike vastu, mitte ei rakendatud vähem intensiivsetel konvoikaitse ülesannetel. Tänu sellele jäi Teise maailmasõja järel, eriti Briti mõjudega merevägedes, kestma komme nimetada hävitajateks võimekaimad laevad, täpsemalt need, mis pakkusid sihtüksuse õhutõrjet.

Teise maailmasõja järel jätkasid mitmed sõjaaegsed suurtükk-hävitajad teenistust muutmata kujul, eriti USA poolt liitlastele müüdud või annetatud arvukad Fletcher-, Allen M. Sumner ja Gearing-klassid. Viimased on väljapaistvad ka selle poolest, et 1960. aastail järsult kasvanud NSVL allveelaevastiku ohu tõttu lasi USA läbida neil värskenduskuuri, lisades mehitamata allveetõrje helikopteri QH-50 DASH. Tehniliselt keerukas süsteem oli omast ajast ees, kuid vaatamata vastakatele hinnangutele selle töökindluse kohta tõestas, et helikopter sõjalaeva pardal võib olla väga tõhus abivahend.

Rakettidega relvastatud hävitajate ajastu algas 1960. aastatel, kui Ameerikas võeti kasutusele Farragut- ja Charles F. Adams klassid, Euroopas brittide County-klass, itaallaste Impavido-klass, prantslaste (moderniseeritud) Surcouf- ja Suffren-klassid, Nõukogude Liidus Kildin- ja Kanin-klassid ning Austraalias Perth-klass. Need olid esimese põlvkonna raketihävitajad, mille veeväljasurve jäi enamasti 3000–6000 tonni ja pikkus 130–160 meetri vahele. NATO hävitajatel oli selgelt sihtüksuse õhutõrjeja allveelaevatõrje võime, samal ajal kui NSV Liit panustas ennekõike pealveetõrjele ja õhutõrje enesekaitsele. Kurioosumina peab välja tooma Rootsi Halland- ja Östergötland-klassi hävitajad, mis olid väiksemad kui teiste riikide omad ja väärisid nime ainult tänu oma raketirelvastusele, mille hulka kuulusid ka lääneriikide esimesed laev-laev raketid.

1970. aastateks arendasid ka NATO riigid välja mitmed laev-laev raketid, Nõukogude Liit omakorda keskendus alaõhukaitse- ja allveevastastele rakettidele, mis sisuliselt on läbi õhu rakettkiirendiga lastavad torpeedod. Siiski oli hävitaja endiselt seotud ühe või teise „erialaga“, näiteks Sheffieldid olid mõeldud õhutõrjeks, Spruance’id keskendusid allveelaevade jahtimisele ja Sovremennõid olid pealveevastased. Samal ajal ilmusid hävitajad esmakordselt ka Aasia riikide eesrindlikesse merevägedesse. Need olid suuremal või vähemal määral Nõukogude koolkonnal ja tehnoloogial põhinevad Hiina Luda-klass (1971) ja veidi hiljem ka India Rajput-klass (1980).

Jaapan hankis endale esimese raketihävitaja, õhutõrjelaeva Amatsukaze juba 1965. aastal, st ühena esimestest, kuid see laev jäi kalliduse tõttu oma klassis ainsaks. Selgelt Ameerika mõjudega, kuid võrreldes teiste riikide laevadega üsna väiksed olid Yamagumo-, Takatsuki- ja Minegumo-klassi allveelaevavastased hävitajad, millega alates 1976. aastast liitusid Tachikaze ja hilisemad õhutõrjehävitajad.

Uus ajastu hävitajate arengus saabus vahetult enne külma sõja lõppu, kui Ühendriikides lasti 1989. aasta septembris vette esimene laev arvukast Arleigh Burke klassist. Üle 8000-tonnised ja 151 meetri pikkused laevad on piisavalt suured, et mahutada juba mainitud Aegis-süsteemi ning 90–96 rakettide püststardipesa, mis võimaldas lasta ka tiibrakette Tomahawk. Lisaks sellele on aluse relvastuses 5-tolline kahur, torpeedod ja laevavastased raketid. Sellest laevaklassist on saanud moodsa hävitaja kuldstandard. Disain on niivõrd edukas, et algupäraselt 61 laevast koosnenud klass läks 2013. aastal uuesti tootmisesse. Arvatakse, et Ameerika võib ehitada juurde kuni 42 laeva ja asendada järk-järgult vanimad selle klassi esindajad, eesmärgiga hoida pidevalt teenistuses umbes 70 Burke’i. Kõige modernsem versioon (nn Flight III) on veelgi raskemini relvastatud ja põhjalikult uuendatud raadio-elektroonikaseadmetega. Lisaks on alus saanud angaari kahele helikopterile, mille puudus oli olnud laeva suurim nõrkus. Burke’idega samal tasemel hävitajad ilmusid teiste riikide merejõududesse alles poolteist kümnendit hiljem, alguses Aasias (Hiina Rahvavabariik, Jaapan, Lõuna-Korea, India) ja siis Euroopas (Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa).

FREGATT – KERGEM, KIIREM JA ARVUKAM

Purjeajastul nimetati fregatiks kolme mastiga ja täispurjestusega laeva, millel oli ainult üks suurtükkidega tekk. Teisisõnu oli tegemist väga kiire ja mõõdukalt relvastatud laevaga, mis leidis kasutust enamasti luures või kaubandusvastases sõjapidamises.

Aurulaevade ajastul see nimetus vaikselt kadus, kuid taaselustati Teise maailmasõja ajal. Põhjuseks oli Atlandi lahing, nimelt hüppeliselt kasvanud vajadus kaubalaevakonvoide eskortlaevade järele. Enne sõda arvati, et ülesandega tulevad toime hävitajad, kuid reaalsuses läks liitlastel vaja sadu laevu rohkem ning polnud mõeldav, et neid ehitataks juurde sama kõrgete standardite järgi nagu sõjaeelseid hävitajaid. Tulemus oli hävitajast aeglasem, väiksem ja kergemini relvastatud laev, mille põhiliseks vastaseks said Saksa allveelaevad. Odavaid ja lihtsa konstruktsiooniga laevu said mehitada reservväelased ja ehitada võis neid ka väiksemates laevatehastes, mis oli sõja ajal otsustav eelis.

Esimene uue laevatüübi esindaja oli 2000-tonnine ja 86 meetrit pikk Briti River-klass, mis võeti teenistusse alates 1942. aasta kevadest. Kokku jõudis sõja ajal 151 selle klassi laeva teenida seitsme riigi mereväes, lisaks veel 96 Ameerikas ehitatud modifikatsiooni, mida tunti Tacomaklassina.

Teise maailmasõja ajal ehitasid Briti, Austraalia, Kanada ja Ühendriikide laevatehased üle 600 erineva fregati (Ameerikas tuntud kui eskort-hävitaja). Lisaks veel väiksemad laevad, mis loodetavasti annab lugejale aimu sellest, kui suurt rolli täitis mandritevaheline kaubavedu selle konflikti ajal.

Külma sõja ajal sai fregatist peaaegu kõikjal maailmas põhiline laevatüüp. Fregattide veeväljasurve kasvas 3000 tonnini ning reeglina jagunesid need kaheks – odavamad „üldotstarbega“ eskortlaevad ja kallid, väga hästi varustatud üheks konkreetseks ülesandeks mõeldud laevad. Lääneriikides oli selleks reeglina allveelaevatõrje, kuigi leidus erandeid, näiteks Madalmaade Tromp-klassi õhutõrjefregatid. Nõukogude Liidus ehitati tavaliselt lääne fregattidest kas suuremaid või väiksemaid laevu, erandiks võib pidada Krivak-klassi nn „valvelaevu“, mida kasutasid nii KGB, piirivalve kui ka Nõukogude merevägi pealvee- ja allveetõrjeks. Külma sõja viimase põlvkonna fregattide väljapaistvamad esindajad on 71 laevast koosnev Ameerika Oliver Hazard Perry klass, mis teenib tänaseni tervelt kaheksa riigi mereväes, ning Lääne-Saksamaalt pärit MEKO 200 perekonda kuuluvad fregatid, mida lisaks Saksamaale endale müüdi veel kaheksasse riiki. Tähelepanuväärne on asjaolu, et moderniseeritud kujul ehitatakse neid laevu siiamaani, värskeim esindaja on tuntud kui AlAziz-klass Egiptuse mereväe jaoks.

Külma sõja lõpu tõttu järsult vähenenud kaitse-eelarved ei lubanud Euroopa merevägedel enam arvukaid laevastikke pidada, mistõttu uue põlvkonna fregatte oli vähem, kuid need olid suuremad ja mõeldud mitmeks otstarbeks. Võimeka XXI sajandi fregati esindajad on näiteks Hispaania päritolu Alvaro de Bazan laevaklass, mille modifikatsioone ostsid ka Austraalia ja Norra, või Madalmaade De Zeven Provincien klass. Mõlemad on 6000-tonnise veeväljasurve ja väga tugeva alaõhutõrjerelvastusega laevad, kusjuures Madalmaade laevad läbivad varsti uuenduskuuri, mille raames saavad võime aktiivselt osaleda ballistiliste rakettide õhutõrjes ja välja lasta tiibrakette Tomahawk, mis on Euroopa mereväele kõva sõna.

Vaieldamatult edukaim tänapäeva fregatt on Prantsusmaa ja Itaalia ühine projekt FREMM. Lisaks 18 laevale, mida ostsid tootjariigid ise, on veel kolm laeva ostnud Egiptus ning ühe Maroko, kuus laeva on tellinud Indoneesia. Kõige tähtsam on aga see, et FREMM-i modifikatsioonist saab Ameerika fregattide järgmine klass. Laevade veeväljasurve jääb 6000–7000 tonni vahele sõltuvalt tellija soovitud relvastusest. Laeva angaar on piisavalt suur kahe allveetõrje helikopteri mahutamiseks, laeva võib varustada kuni 32 rakettide püststardipesaga, lisaks veel eraldi laevatõrjerakettide ja torpeedodega ning erinevate radaritega, raadioluuresensoritega ja vajadusel ka järelveetava sonariga. Tänapäeva laevale kohaselt on ehitusel kasutatud vargtehnoloogia põhimõtteid, et vähendada radarikaja ja soojuskiirgust, raskendamaks laeva avastamist. Ameerika teenistuses on laevad tuntud kui Constellation-klass, neid ehitatakse Ühendriikides ning varustatakse kodumaise relvatööstuse sensorite ja relvadega.

KORVETT – VÄIKE, AGA VAJALIK

Arvatakse, et korveti nimetus pärineb ladinakeelsest sõnast tähendusega „korvi jaoks“, mis peaks andma aimu laeva suurusest. Purjeajastul kutsuti korvettideks kõige väiksemaid sõjalaevu, mida ei olnud kombeks kasutada lahingus teiste sõjalaevade vastu, vaid mitmesugusteks teisejärgulisteks ülesanneteks. Nagu fregati, nii taaselustas ka korveti nimetuse Teise maailmasõja ajal väidetavalt Winston Churchill ise ning nõnda hakati kutsuma esimesi konvoide turvamiseks mõeldud laevu, nimelt Flowerklassi korvette. Need olid vaevu 1000 t veeväljasurvega, ühe sõukruvi ja roolilehega laevad, mille disain pärines vaalapüügilaevalt. Esimesed Flowerid telliti juba 1939. aasta suvel ning nad hakkasid massiliselt rivvi jõudma alates 1940. aastast, kokku 294 laeva. Laevade kiirus oli vaevu piisav, et järele jõuda konvois sõitvatele kaubalaevadele, elutingimused pardal olid üsna kehvad ning relvastusest oli pakkuda ainult üks neljatolline kahur ja mõned kuulipildujad, mis tähendas peaaegu olematut õhutõrjet. Allveelaevade ründamiseks oli varustuses üsna algeline sonar ja ahtrist veesatavad süvalaengud. Ometi oli tegemist võib-olla sõja kõige tähtsama laevaga üldse, sest korvett andis võimaluse kaitsta konvoid sõja esimestel, raskematel aastatel ning andis aega paremate laevade väljamõtlemiseks ja ehitamiseks. Huvipakkuv on asjaolu, et mõned Prantsusmaal ehitamisel olnud laevad sattusid 1940. aastal sakslaste kätte, seega sõdisid need laevad Teises maailmasõjas mõlemal poolel.

Pärast sõja lõppu ehitasid väga vähesed NATO riigid uusi korvette. Need väiksed laevad leidsid laialdast kasutust hoopis Nõukogude Liidu mereväes ja seda kahel kindlal suunal – allveelaevatõrje ja pealveetõrje. Esimese hulka kuuluvad näiteks Petja-, Parchim- ja Koni-klassid. Pealveetõrje erialaga on näiteks Nanutška-klass. Kõiki neid ehitati kümneid ning eksporditi laialt sotsialismileeri riikidesse, Põhja-Aafrikasse, Aasiasse ja Euroopasse. Mõned laevad on endiselt teenistuses, isegi Vene Föderatsiooni mereväes. Uuematest laevadest on Vene Föderatsiooni arsenalis ka muljetavaldavad Stereguštši- ja selle edasiarenduse Gremjaštši-klassi korvetid. Vaatamata 2000 t veeväljasurvele mahutavad need laevad mitmekülgset relvastust, sh alaõhukaitse süsteeme ja maismaa ründamiseks mõeldud tiibrakette. Lisaks on neis ruumi isegi allveetõrje helikopteri angaarile. Sarnaste võimete ja suurusega laevu hangib varsti endale ka Soome nelja Pohjanmaa-klassi korveti näol.

Tehnoloogiliselt on korvettide haripunktiks tõenäoliselt Iisraeli mereväe uuemad laevad Sa’ar 6, mille ülesandeks on Iisraeli meretaristu kaitsmine raketirünnakute eest, sh lühimaa ballistiliste rakettide eest Iisraeli enda õhutõrjesüsteemi Barak-8 abil. Kõigest 1900 t veeväljasurvega laeva kohta on see ülivõimekas. Tänu relva- ja sensorivarustusele liigitatakse need kolm laevaklassi mõnikord kergeteks fregattideks. See pole üllatav, näiteks praegu eksportturul populaarsed Madalmaade Damen SIGMA või Prantsuse Naval Groupi Gowind perekondadesse kuuluvad laevad võivad sõltuvalt tellija soovist olla kas korrakaitse patrull-laevad, korvetid või kerged fregatid vahemikus 1000–3000 tonni.

Järjekorras 71. Arleigh Burke klassi hävitaja Frank E. Petersen, mis võeti Ühendriikide mereväes teenistusse 2022. aasta mais HUNTINGTON