TERMINITE TUNDMISEST JA SÕJALISEST JUHTIMISEST

TERMINITE TUNDMISEST JA SÕJALISEST JUHTIMISEST

Sõjas vajab lahingujuhtimine täpseid määratlusi ja seejärel määratlustele vastavaid konkreetseid tegevusi. NATO liikmesriigina on meil kasutusel liitlaste vahel kokku lepitud ja dokumenteeritud juhtimismõisted ja keel. Riikides, kus on kasutusel rohkem kui üks riigikeel, on võimalik, et mõnes allüksuses juhitakse kohaliku vähemuse keeles, mis on seaduslik riigikeel. Siiski käib sõjaline juhtimine relvajõududes tervikuna ikkagi ühes konkreetses keeles. NATO sõjalises juhtimissüsteemis on ühtseks keeleks inglise keel.

Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA

Eesti keeles, nagu ka soome ja ungari keeltes, napib mõiste ’juhtimine’ väljendamiseks vajalikke sõnu ja tähendusvarjundeid. Sõnale ’juhtimine’, selle erinevatele varjunditele võib ingliskeelseid vasteid leida ligi kolm tosinat. Juhtimisprotsess ongi keerukas ja nii on inglise, kuid ka prantsuse ja saksa keeltes välja arenenud vastav sõjaline keel. Nagu teisteski liitlasriikides, on meie Kaitseväes käibel riigikeel, st eesti keel, ning meil tuleb lisaks omaenda keelearendusele veelgi rohkem õpetada mõistma inglise sõjanduskeele tähendusi.

TERMINEID TULEB TEADA JA NENDE SISU MÕISTA

Sõjalisi termineid tuleb teada peensusteni nii eesti keeles kui ka partneritega ühises võõrkeeles. Ajaloost on teada, millega lõppes kaprali tasemega suure juhi tegevus vägede ja ka väejuhtide liigutamisel. Sellesarnane olukord näib tänapäeval olevat ka Venemaal, Ukrainas seevastu juhib vägesid kindral ja erinevust me näeme. Sõjalise juhtimise protsessis on terminid ja mõisted vahendid, tähtis on teada nende sisu.

Minul tekitab küsimusi ajakirjanduses levinud väide, et diviis on esimene sõjaväeline juhtimistase, kuhu saab koondada kõikide väeliikide võimed ja millel on Eestisuuruse riigi jaoks piisava ulatusega vastutusala. Nimelt on diviis meie puhul maaväe kõrgeim taktikaline väekoondis, mitte tase, see koosneb tavaliselt ühe väeliigi allüksustest ning on standardse, st püsiva koosseisuga. Mereoperatsioonides võib diviis osaleda rannikukaitses ning õhuoperatsioonides ainult omaenda õhutõrje allüksustega, saades infot õhuväelt. Küll aga võivad teiste väeliikide väejuhatused toetada maaväe sõjalisi operatsioone, sh diviisi vastutusalal, mis on nende tegevusalast palju väiksem. Kui diviisi vastutusalaks kujuneb kogu Eesti territoorium, siis on midagi juba päris viltu. Seda enam, et diviisi enda autonoomsus lahingutegevuses on piiratud päevade ja võib-olla ka nädalatega. Diviisi koosseisus peaks olema brigaadisuurune logistikaüksus. Mis puudutab inforuumi ja küberruumi, siis siin on lisaks kaitseväe ja Kaitseliidu vastavatele struktuuridele tegevad riigiasutused ja eraettevõtted ning see keskkond pole tavapäraselt diviisi staabi pädevuses. Nii et diviis pole esimene sõjaväeline juhtimistase ega ole ka ühendväekoondis (joint).

Selgitus, et NATO on valmis meie territooriumil sõdima vähemalt diviisiga ehk umbes 20 000 sõduri ning sinna juurde kuuluva raskerelvastusega, pole samuti korrektne. Juba arvulise poole pealt tuleks teada, et 20 000 sõdurit on palju rohkem kui üks maaväe diviis, see annab välja juba armeekorpuse mõõdu. Kui käivitub NATO sõjaline struktuur, on tegemist ühendoperatsiooniga ja kaasatud on lisaks maaväeüksustele paljud teised üksused, mis ei pruugi paikneda Eesti territooriumil või akvatooriumis. Muidugi jääb endiselt murekohaks pädevate ohvitseride arv, keda tuleks jagada kaitseväe staapide ja loodava diviisi staabi vahel.

Huvilised võivad edasi uurida, kuid mõtteainet võib pakkuda Ameerika Ühendriikide merejalaväe (USMC) struktuur. Seda siiski ainult osaliselt. USMC diviis mehitab ekspeditsioonimissiooniks lahingugrupid pataljoni või brigaadi alusel (MAGTF – Marine Air-Ground Task Force). Selle lahingugrupi koosseis ja struktuur sõltuvad ülesandest. Väikseima neist (MEU – Marine Expeditionary Unit) koosseisus on u 2200 sõdurit. Suurima lahingugrupina võib terve diviis koos õhueskaadriga (Air Wing) moodustada MEFi (Marine Expeditionary Force), mis on armeekorpuse ekvivalent ja mida juhib merejalaväe kindralleitnant. Mereväe eskaader toimetab merejalaväe üksused ettenähtud piirkonda. Igal juhul on tegemist mobiilse ja dünaamilise jõuga, mida kasutatakse platsdarmi loomiseks kõigi teiste vägede edasiseks lahingutegevuseks. USMC ohvitserid, allohvitserid ja sõdurid kannavad kõik ühesugust vormiriietust, kuid on ette valmistatud lahingutegevuseks maal, merel ja õhus ning ka küberruumis, sest merejalavägi ongi nagu terviklik eraldiseisev kaitsevägi USA relvajõudude koosseisus.

Staatilise, reaalajas vastupanuks mõeldud kaitse puhul tuleb arvestada pikaajaliste asjaoludega. Poliitilised otsused ei pruugi seda teha, kui nad arvestavad ainult valimistsükleid või valitsuse kestusperioodi. Pärast külma sõda jäi Saksamaal tegevväkke üks diviis ja kaheksast suurtükidivisjonist jäi järele üks. Taani üksainus diviis sulas reaalsuses kokku üheks brigaadiks kõigi ülesannete täitmiseks ning teiseks ainult Taani territooriumi kaitseks. Tegelikult näeme selle diviisi staapi juba Lätis. Loomulikult pole reaalne ja mõttekas luua praegusele NATO välispiirile külma sõja aegset kindlustatud piiritsooni, mis mehitatakse hambuni relvastatud vägedega. Tänapäeva relvade tabamisulatus on külma sõja ajastust saadik siiski tunduvalt suurenenud. Sõjaline mõtlemine ja otsused peavad tuginema reaalsetele võimalustele, st ressurssidele. On olnud visklemist suure kokkuhoiu ja absoluutse kaitse vajaduste vahel, kuid tervikuna võib siiski tõdeda, et NATO liikmesriikide piirid on siiani kestnud puutumatuna.

Vastase heidutamine on oluline ning sellega on vaja tegeleda professionaalselt. Võib ju loobuda heidutamisest sõnades, kuid vastase jaoks jäävad ikkagi olulisemaks reaalsed tegevused, mis sunnivad teda mõtlema võimaliku rünnaku tagajärgedele. Nii et rääkides heidutusest või öeldes sõna diviis, tuleb aru saada, kellele, millest ja milleks me räägime.

NATO strateegia sünnib poliitilise otsuse alusel, kus oluline sisend tuleb sõjalisest nõuandest. Vastavalt strateegiale kinnitatakse nii vägede struktuur (NFS – NATO Force Structure) kui ka juhtimisstruktuur (NCS – NATO Command Structure).

Külma sõja ajal asusid rahvuslikud diviisid sõjaks ette nähtud positsioonidel, väikeriikidel sisuliselt omaenda pinnal. Ekspeditsiooniväed olid ainult II maailmasõja võitnud riikidel ning see moodus kerkis kogu NATO jaoks esile siis, kui algasid operatsioonid Balkanil ja Afganistanis. Strateegia kohaselt oli parem hoida ohud NATO piiridest väljaspool. Kuid ei maksa alahinnata ekspeditsioonijõu vajadust ka NATO piires, sest vägede liigutamine ühest servast teise rünnaku all oleva liitlase kaitseks võib tähendada tuhandete kilomeetrite pikkuse vahemaa ületamist. Sama käib strateegiliste varude kohta. Hea, et sõjalise mobiilsuse tagamise teema on ka Euroopa Liidu laual. Kõige sellega tegeleb NATO peakorter ja vahetult NATO sõjaline juhtimisstruktuur.

AEG EI OOTA

Juhtida võib masinaid, suurtükituld jm, kuid kõige olulisemaks jääb ikkagi inimeste juhtimine.

Juhi rolliks pole ainult koosolekute juhtimine, samuti mitte vaid ainujuhtimise põhimõttel käskimine. Viisakus ja otsekohesus on vajalikud omadused nii tsiviilis kui ka sõjalises keskkonnas.

NATO juhtimisstruktuur on olnud pidevas arengus. Külma sõja järgne vägede arvukuse kahandamine, vägede siirmisvõime arendamine, uute liikmesriikide võimete lisandumine, kiirreageerimisvõime uuendamine jm – kõik need tegurid on mõjutanud NCSi arenguid, mida püüti teostada võimalikult ökonoomselt.

Eestisse sooviti millalgi soovmõtlemisena ühte liitlaste rahvusvahelist pataljoni eeldusel, et mida rohkem liitlaste lippe, seda parem. Aga kuidas seda oleks juhitud? Poliitikutele oli tähtsam liitlaste kaasatus, praktilist kasu, sh juhtimist ei arutatud. Samas oli meil endil juba Balti pataljoni (kurb) kogemus selja taga.

Tollal arutati tõsiselt selle üle, missugused üksused võiksid olla mitmerahvuselised. Pataljon lahkus sellest arutelust kiiresti. Diviisi koosseis oli külma sõja aegses väes ühe riigi päritolu, st homogeenne. Mitmerahvuseline brigaad on tänaseks reaalsus, ehkki mitte laialt levinud, ning ka mitmerahvuseline diviis (selle staap) on Lätis juba olemas.

Taktikalises üksuses on oluline kasutatav keel ja see tegur on seda tähtsam, mida vähem on aega juhtimise teostamiseks. Pole mõeldav, et lahingumasinas juhitakse meeskonda mitmes keeles või piloodid sooritavad manöövreid mitmekeelses keskkonnas. Ka pataljoni lahingurütm on piisavalt kiire, mistõttu mitmerahvuselised koosseisud pärsiksid juhtimise efektiivsust.

Aasta enne meie liitumist NATOga loodi NRF (NATO Response Force). Algselt oli see maaväe pataljoni baasil loodud väegrupi suurune, mille pidi tagama roteeruv liikmesriik. Juba esimene selle kiirreageerimisjõu rakendamine osalemiseks Pakistani maavärina tagajärgede likvideerimisel näitas, kui tähtis on leida optimaalne lahendus NRFi finantseerimiseks. Juhtimine ei tähenda ju ainult vägedele käskude andmist. Igal juhul sai Hispaania kui juhtriik oma kaitse-eelarve pihta kõva laksu. NATO tervikuna aga mõtteainet vägede ja juhtstruktuuride edasiseks arenguks. Kahjuks toimus see kõik juba üleilmse majanduslanguse tingimustes.

Kärpekavade aegu polnud kerge ka Kirdekorpuse staabi arendamine NATO sõjalise juhtimisstruktuuri tähtsaks komponendiks. Pärast Põhjadiviisi staabi loomist Läti territooriumil ongi nüüd jutt diviisistaabi loomisest Eesti pinnal. Kuidas see haakub meie endi kaitsejõudude juhtimisega?

Kaitsevägi ei erine teistest organisatsioonidest ja valdkondadest, kui räägime juhtide valikust. Lisandub n-ö meeskonna valik. Sõjalise tegevuse dünaamikas tuleb aga tegutseda koos kõigiga, kes on Kaitseväe ridadesse tulnud.

On olnud põhjust täheldada, et eri aegadel on ka kõrgemal tasandil kerkinud juhtpositsioonidele mitteformaalsed vennaskonnad. Neid võib liigitada pataljonide järgi (kuperjanovlased, kalevlased) või muude tunnuste alusel, näiteks õpingukaaslaste seltskond (soomepoisid, sisekaitseakadeemia sõjakooli kursus), ühise teenistuse vältel tekkinud kooslus (staabis, garnisonis), isegi üliõpilaskorporatsioonide jms järgi. Küünarnukitundest alustades pole aga raske sattuda kambavaimu maailma, seetõttu tuleb juhil lähtuda eelkõige ikka professionaalsusest, mitte sõbramehe positsioonist. Juhtides kogu Kaitseväge, peab kõrgem juht seda enam looma oma meeskonna erinevate väeliikide, relvaliikide ja erialade ohvitseridest.

Kaitseväes tuleb ametikohale määrata vastavalt vajadusele, mitte venitada ja kasutada kohusetäitjaid, kes võivad „kohust täita“ kuid ja isegi aastaid. Lisaks tuleb kaitseväes igal juhul hoiduda poliitilise hõnguga määramistest. Positiivse sammuna võib välja tuua allohvitseride lähendamise Kaitseväe juhtimisstruktuurile, mille näiteks on Kaitseväe ja väeliikide veeblite ametikohtade loomine 2014. aastal.

Eesti sõjalise kaitse juhtimissüsteem pidi kohanduma NATO sõjalise juhtimissüsteemiga, kuid ligi paarikümne aastaga pole terviklik juhtimissüsteem, sh vajalikud juhtimise delegeerimise protsessid, siiski paika saanud. Juhtimisõiguse delegeerimine on ülimalt tähtis ja samas keeruline toiming. Lisaks juba mainitud teguritele toimusid suured muudatused ka NATO tehnilistes süsteemides, mis tagavad juhtimist. Oma tähelepanu (loe: ressursid) võtsid ka ekspeditsiooniväed, mis polnud vale lähenemine, kuid kodused tegevused aeglustusid seetõttu. Eestile tähendas see visklemist juhtimisvaldkonnas. Väeliikide, konkreetselt mereväe ja õhuväe allüksuste staabid kuulutati mittevajalikeks, kuid reaalsuses tuli vajalike funktsioonide täitmiseks ikkagi leida võimalus n-ö sisemiste ressursside ja leidlikkuse arvelt.

Kui diviis on kõrgeim taktikaline väekoondis, mis on oma ettenähtud koosseisus harjutanud lahingutegevust erinevates tingimustes, siis lahingugrupid on kokku pandud erinevatest üksustest ja nende kokkuharjutamine nõuab aega. Lahingugrupi juht koos oma staabiga peab olema õppinud ja harjutanud vajalikku koostööd üksustega, mis tavapäraselt pole olnud tema alluvuses.

Kõrvaltvaatajad saavad õppida näidetest. Sel aastal nägime tegevuses Vene pataljoni lahingugruppe ning ühe järeldusena saab täheldada, et need olid ilma normaalse logistikata. Võib-olla olid need pataljonide taktikalised lahingugrupid mõeldud suuremates linnades lillede vastuvõtmiseks ja paraadide pidamiseks, kuid koostööks juurde antud või kõrval asuvate teiste väe- ja relvaliikide üksustega polnud nad suutelised.

Maakaitsevägi oma territoriaalüksustega lisab võrrandisse nii võimeid kui ka küsimusi, mis vajavad konkreetseid lahendusi. Nii et praegu peab Kaitseväe juhataja koos peastaabi ajupotentsiaaliga lisaks erinevatele stsenaariumidele hästi läbi mõtlema ka Eesti kaitset tagavate vägede juhtimisstruktuuri. Pelgalt NATO diviisi staabiga asi ei piirdu.

Lõpuks on kõige selle juures vaja ka loovust ja selle kinnituseks näide Ukrainast. VF esitas NATO-le ultimatiivsed nõuded 2021. aasta lõpus. 2022. aasta 24. veebruaril ründasid Vene väed Ukrainat laial rindel, viies 2014 alustatud sõja aktiivsesse faasi.

NATO strateegia on olnud hoida sõjalist ohtu väljaspool oma piire, näitena viidi pärast Balkani poolsaare kogemust ekspeditsiooniväed Afganistani ÜRO resolutsiooni alusel. Mäletatavasti, kui 1990. aastate Euroopas algasid sõjad Jugoslaavias, siis möödus 5 aastat, enne kui NATO reageeris sõjaliselt, algul Bosnia pinnal.

Praeguse olukorra ebakõla on selles, et Ukraina asub samuti Euroopas ja piirneb NATO liikmesriikidega. Venemaa ultimaatum alliansile oli kui stardipauk, millele NATO vahetult sõjaliselt ei reageerinud. Ja muidugi oli vojentorg’i toetatud sõda enne seda vindunud kaheksa aastat. Jah, VF on tuumariik ja seda tõdeti ka 12. juunil 1999, kui Vene kontingent hõivas Priština lennuvälja Kosovos. Sellest ajast saadik on pärast iga VFi agressiivset aktsiooni ja algatatud sõda püütud tagasi pöörduda tavapärase suhtluse tasemele, kuni praeguse sõjani Ukraina pinnal. Liiga hilja ja liiga vähe – seda väljendit on korratud viimastel aastatel liigagi palju. Näpuga järje ajamine ei tööta, sõjaolukorras veel vähem! Samal ajal, vaatamata sõjalist ettevalmistust kitsendavatele oludele, suutis Ukraina väejuhatus üllatada kõiki, eelkõige vaenlast, kuid ka oma riigi poliitikuid ja välispartnereid. See on sõjalise juhtimise eripära ja loovuse musternäide.

Igal juhul, sõjalise juhtimise teema on huvitav, kuid aeg ei oota, selle kõigega tuleb jõuda ühele poole. Eriti sõjalise juhtimisstruktuuri loomisega. Kuid milleks see jutt? Juhtimisvead tulevad välja siis, kui läheb raskeks ning pole enam aega vigu parandada. Võib palju rääkida inimesekesksest juhtimisest, ülesandepõhisest juhtimisest, juhtimise detsentraliseerimisest ja selle delegeerimisest, kuid kõige selle rakendamiseta mureneb juhtimisstruktuur ning seejärel kaitsevõime. Ja vastupidi, kui sõjalise juhtimise kunst on rakendatud käsikäes moodsate tehniliste vahenditega, on võimalikud imelised saavutused lahinguväljal, nii nagu demonstreerivad Ukraina väed.