HEAD UUT, VÄHEM JULMA SÕJA-AASTAT!?

HEAD UUT, VÄHEM JULMA SÕJA-AASTAT!?

Mõtlesin mis mõtlesin, ent tundub, et paremat uusaastasoovi oma erialalt välja ei mõtle. Mis teha, kui maailm on hulluks läinud. Tegelikult on see kestnud ju üsna pikalt, ent 2022. aastal lõi täiel määral välja kõik, mis seni oli varjul püsinud.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Sest ühes suurriigis on juhiks hull, kel need, kes saanuks seda takistada, lasid luua tuumarelvaga vehkiva ja kuuleka massiga türanniarežiimi.

Mullu, kui mehele tundus, et peavastane kõrbes Afganistanis kapitaalselt, pakkus ta arvatud nõrgaksjäänule Euroopa uut jagamist, nii nagu tegid seda Stalin ja Hitler 1939. aastal.

Putini tingimustel tulnuks USA-l tagada NATO tagasitõmbumine 1997. aasta piiridesse, Venemaa aga saanuks õiguse laiendada oma territooriumi Ukraina arvel ning ukrainlased denatsifitseerida, mis realiseerituna tähendanuks ilmselt rahva paduvenestamist selle kõige hullemas variandis.

Paraku on maailma hullumisel ka teine pool ehk muu maailm ise. 1945 tehti Berliinis lõpp ühele eelmisele kogu maailma valitsemisest-kujundamisest lootjale ja pandi, igaks juhuks Euroopast eemal, püsti Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.

See maailma riike võrdsuse põhimõttel ühendav struktuur pidi tagama uute sõdade vältimise, kõigi julgeoleku ning demokraatia edendamise kõikjal ja kõiges. ÜROd kroonis Julgeolekunõukogu, mille viis alalist vetoõigusega suurriiki pidid kümne vahetuva riigi toel kiirelt taastama rahu seal, kus olid hakanud tärisema relvad.

Sõdu maailma eri paigus aga jagus. Paraku polnud veel kaua internetti ja nutitelefone ning mõtte vajalikus suunas minekuks sedastaksin kohe, et ega’s 1964–1975 puruks pommitatud Vietnami, 1979–1992 ja 2001–2021 Afganistani, 2003–2011 Iraagi, aastast 2011 Liibüa, aastast 2012 Süüria ega teiste kallaletunge kogenud maade linnad ja infrastruktuur ei näinud ega näe paremad välja kui tänane Ukraina. Inimestel oli lihtsalt vähe informatsiooni sellest, mis sündis Euroopast ja USAst kaugel.

VAIKIV HEAKSKIIT

2014 tekkis põhimõtteliselt uus seis, kui üks mainitud eriõigusega suur läks kallale oma Euroopa naabrile, hakkas talt tükikesi ära kiskuma ja endaga liitma. Tegelikult oli Moskva teinud sama veel 2008. aastal, ent Euroopa valitsused, kes olid varem aastasadu kuulutanud riikide territoriaalse terviklikkuse pühadust, tegid jätkuvalt näo, et midagi erilist pole juhtunud. Tagatipuks osalesid Berliin ja Pariis nn Minski lepingute tegemises, mis fikseerisid peaaegu viiendiku Ukraina alade vallutamise Venemaa poolt.

Tõsi, Saksamaa ja Prantsusmaa ei toimetanud Minskis Euroopa Liidu nimel – kus nad on A ja O –, ent juhtunut koos USA pealtvaatamisega võeti kui suurriikide loomulikku õigust.

Ehk siis – meedias käiva lõputu väärtustest mulisemise ajal aktsepteerisid demokraatias elavad rahvad vaikides, et Euroopas on üks rahvas vähem väärtuslik kui teised, sest peab loovutama oma maad agressorile!? Tõsi, viimasele pandi peale majandussanktsioonid, mille elluviimist ärimaailm täitis rohkem paberil, ent peaaegu keegi ei katkestanud suhtlust Kremlis valitseva kambaga.

Putin kannatas seda venima jäänud ja Venemaad ikkagi muserdanud ei-sõda-ega-rahu seisu kaua, kuid otsustas siis ikkagi realiseerida oma varasema vallutusplaani.

Kui silmas pidada, et NATO riigid eesotsas USAga viisid jaanuaris 2022 Kiievist ära oma saatkonnad, sest eeldati linna langemist venelaste kätte, pidas Putini arvestus selles osas paika. Mida aga Putin ega ka teatud Lääne poliitikud, analüütikutest rääkimata, ette näha ei osanud, oli see, et ukrainlased ei kavatsenudki oma maad agressorile ära anda ja okupeerituiks saada.

Nad olid aastakümneid kannatanud viletsust ja korruptante, kogenud suurriikide petmist ja reetmist (1994. aasta Budapesti memorandum), elanud lõputute väliskontrollide all, kahetsenud valimistulemusi. Ent ajaloo otsustavaimal hetkel, mil nad olid jäetud põhimõtteliselt üksi silmitsi agressoriga, lõi nende vabaduseiha, mida sajandeid olid kuulsaks teinud Zaporižžja kasakad, täiel määral välja.

Pealegi ilmnes, et kolm aastat varem showman Volodõmõr Zelenskõi poolnaljatades presidendiks tehes olid ukrainlased langetanud ainuõige valiku – see oli mees, kes viis nad kõik võitlusse agressori vastu.

Ukraina üllatas maailma nii, nagu seda oli teinud Soome 83 aastat varem, sest tõestas: ka väiksem saab suure sõjardi vastu, kui temalt tahetakse ära võtta vabadus ja iseotsustamine.

KINOMEHEST SÕJAPEALIKUKS

Omaaegne ebaküps maailm polnud võimeline toetama Soomet, õnneks polnud ka Stalin siis suuteline võitma. Täna on Ukraina selja taga kogu Euroopa ja muu demokraatlik maailm, sest Ukraina on avanud silmad miljonitel.

Kümned organisatsioonid ja sajad poliitikud on ju aastakümneid väitnud ületamatuid vastuolusid Ukrainas elavate venelaste ja ukrainlaste vahel. Puhkenud sõda aga näitab, et enamik neist on Ukraina patrioodid. Rahvustunde tipuks on teadmine, et riiki juhib juut, kellest on saanud Ukraina rahvuskangelane seisus, kus Iisraeli ladvik on Putini peamisi poliitilisi liitlasi ja abistab Ukrainat avalikult minimaalselt.

25. jaanuaril 2023 45aastaseks saav Zelenskõi on tõeline imemees ja sõjaaja juht, kelle kõrvale ei meenu ajaloost ühtegi võrdväärset kuju. Ta on sõja nägu ja hing, kes kõigi nähes juhib sõda iga päev, sest selgitab toimuvat.

Samas on ta ka esidiplomaat ja võtab vastu väliskülalisi. Zelenskõi on kõnelnud videosilla teel vaat et kõigile demokraatlikele parlamentidele ja esinduskogudele maailmas. Ta juhib n-ö teisejärgulist riiki, ent teeb julgeid ja läbimõeldud otsuseid, nagu oleks G7 või G20 klubi liige.

Zelenskõi kõnedes on alati mingi kuulajate hinge minev detail ajaloost ja talle aplodeeritakse püstijalu. Tasub mäletada, et presidendiks saanud Zelenskõi esimesed sammud suures poliitikas võtsid muigama ja võib arvata, et just sellest sündisid Putini pilked tema aadressil ning algas Kremli valearvestuste rada. Täna umbusaldavad kõik Putinit, Zelenskõist on aga saanud tõe esirääkija, keda kuulab ja naudib kogu maailm – tegu on Taaveti võitlusega Koljati vastu.

MAAILM MUUTUB. PAREMAKS?

Sõda Ukrainas muutis maailma kõvasti, Kremli altminek oli enneole- matu. Paraku leidis kinnitust seegi, et tuumarelvi omav koloss ei kavatsegi oma kaotust tunnistada, vaid jätkab sõda. Sõda Euroopas!?

Meeldib või mitte, ent tuleb tunnistada – Vana Maailm on paisatud ajas ligi 80 aastat tagasi, sest aastavahetusel tuleb ju ikka soovida head uut ... võiduaastat!? rahuaastat!? paremat sõjaaastat?? Tõesti, tõesti, kuhu me oleme jõudnud? Lootkem, et 1944.–1945. aastavahetuse kanti!

Ajaloost tuge otsides meenub peaaegu kõigi Euroopa riikide ühinemine Napoleoni vastu. Keiser sai lüüa ja pagendati lõpuks Prantsusmaa vana/ uue valitseja soovi arvestades kaugele saarele. Ehk läheks praegugi nii, kui 1990. aastail Venemaal tooni andnud demokraatidest oleks midagigi järel!? Paraku on sellest vähe. Napoleoni päevil oli Hiina, Jaapani, India kaasarääkimine Euroopa poliitikas välistatud. Ka USA ja Ladina-Ameerika suurriikide tulek Euroopasse seisis alles ees. Tänane maailmapoliitika pole nendeta mõeldav ja kogu Ukraina sündmuste kulg 2014–2022 on selgelt näidanud, et Euroopa uut jagamist üritanud ja selles läbi kukkunud Kremli režiim on valmis panustama hoopiski Aasia ja Aafrika riikide toetusele. Seda omab ta küsimatagi, sest uute rahvusriikide sünd kahel kontinendil toimus paljuski toonase NSV Liidu algatusel ja osava kolonialismivastase propaganda saatel.

Sama jutt kõlab Kremlist tänagi, näideteks ülal loetletud sõjad pluss NATO õhurünnakud Serbia vastu 1999. aasta kevadel, mis ju kõik andsid varemeid, ohvreid ja sõjapõgenikke. Eurooplastele olid need kauged kohad, afro-asiaatidele omad. Asjaolu, mis selgitab paljuski 2022. aastal maailmas toimunud ümberrivistumist – demokraatlik maailm toetab Ukrainat, Venemaal pole ühtegi kaassõdijat, ent enam kui 100 Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riiki väldivad isegi Kremli tegevuse taunimist. Rääkimata n-ö õige poole võtmisest.

Ent Ukraina sõda pole maailma ainuke mure. Pandeemia, kliima, globaliseerumine teevad samuti oma töö, riikide suhtlus, teadmised ja infovahetus kasvavad.

Naabrile teadlikult kurja tegemine tuleks lõpetada esimese asjana. Euroopale piisas vaid aastast, et koos kurja vastu minna. Lootkem, et samasugune murrang toimub ka mujal.