UKRAINA SÕJA ESIMENE ÕPPETUND: NATO RIIKIDEST SUUDAB EFEKTIIVSELT SõDIDA AINULT USA

UKRAINA SÕJA ESIMENE ÕPPETUND: NATO RIIKIDEST SUUDAB EFEKTIIVSELT SõDIDA AINULT USA

Mullusel Eesti sünnipäeval alanud Ukraina täiemahuline sõda ei ole kaugeltki lõppenud. Kuigi Vene sõjavägi on nüüd kaitses ja taandub mitmes suunas, ei ole näha, et Kremli vaenulikud kavatsused Ukraina suhtes ega jõupingutused Lääne majanduslikuks ja poliitiliseks õõnestamiseks oleksid vaibunud.

Tekst: KADRI PAAS , sisejulgeoleku asjatundja

NATO eesotsas Ameerika Ühendriikidega peavad mõistma konflikti ulatust, vastase võimekust ja venelaste puudujääkide põhjusi, et hinnata, kas Kreml kohaneb kiiresti, püüdes taastuda tagasilöökidest.

Aktiivses lahinguruumis domineerivad endiselt kõvad, kineetilised vahendid, kuid lahinguvälja kujundab hübriidne tegevus. Ellujäämiseks peavad strateegilise eelise otsijad praeguses ja tulevases sõjapidamises integreerima oma tavapäraste sõja- liste taktikate ja strateegiate arsenali tipptehnoloogiaid.

UKRAINA – MIS JUHTUS PÄRIS ALGUSES?

Kreml valmistas Ukraina sõda ette küberrünnakute, elektroonilise sõjapidamise, infooperatsioonide, luure ja kosmosetehnoloogia abil. Venemaa plaan tungida Ukrainasse kümne päeva jooksul ja seejärel riik okupeerida pidi võimaldama augustikuuks Ukraina täielikku annekteerimist. Selleks plaaniti Kiiev kiiresti vallutada, kasutades pettust, et hoida Ukraina väed riigi pealinnast eemal. Kremli pettuseplaan suures osas õnnestus, venelased saavutasid Kiievist põhja pool jõudude vahekorra eelise 12 : 1. Venelastel oli palju rohkem vägesid ja relvi kui ukrainlastel.

Kuid just operatsiooniline julgeolek, mis võimaldas edukat maskirovka’t, viis ühtlasi selleni, et Vene väed ei olnud taktikalisel tasandil valmis plaani tõhusalt ellu viima. Okupantide plaani suurim puudus oli tagasipöördumisvõimaluste puudumine. Kui vägede edasiliikumise kiirus ei andnud enam soovitud tulemusi, leidsid Vene väed oma positsioone pidevalt halvenemas, sest Ukraina mobiliseerus. Nendest tagasilöökidest hoolimata keskendus Kreml uuesti Donbassile ja kuna Ukraina oli oma laskemoonavarud suures osas ammendanud, osutusid venelased järgmistes operatsioonides isegi edukaiks.

Okupantide edasiliikumist aeglustas pigem Ukraina vägede surmapõlglik võitlus ja innukus kui nende sõjaline võimekus. Ent alates aprillist, mil lääneriigid hakkasid pärast esimest ehmatust Ukrainale tarnima kaugtulerelvi, millega purustada venelaste laskemoonaladusid ja juhtimisstaape, kadus okupantide initsiatiiv. Moraal langes ja suurem sõdimishimu jahtus, sest langenuid ja vigastatuid aina lisandus. Musta mere laevastiku lipualuse, raketiristleja Moskva uputamine ainult süvendas rahuolematust.

Seejuures oli enamik lääne analüütikuid Vene sõjaväe võimeid kõvasti üle hinnanud. Vene sõjaväe taktikaline pädevus osutus paljude vaatlejate ootustest oluliselt nõrgemaks. See näitab Kremli järjepideva propaganda ja infooperatsioonide kvaliteeti. Ära hullutati isegi suurte lääneriikide otsustajad.

Vene relvasüsteemid osutusid siiski küllaltki tõhusaks. Suurema kogemusega üksused näitasid, et Kremlil on märkimisväärne sõjaline potentsiaal, isegi kui puudujäägid väljaõppes ja õpitud oskuste kasutamisel ei suutnud seda täielikult ellu viia. Okupandid ründasid kogu operatiivsügavuses – Vene relvajõududel õnnestus sõja esimese 48 tunni jooksul tabada 75% ukrainlaste staatilistest kaitserajatistest. Ukraina vältis edukalt Venemaa esialgset löögilainet, hajutades oma arsenali, lennukid ja õhutõrje ning korraldades mõjusaid infooperatsioone. Küber- ja elektrooniline sõjapidamine, infooperatsioonid, luure ja kosmosetehnoloogia kasutamine – kõik need toimuvad Ukraina sõjas mõlema vastaspoole operatsioonidena senini.

Hoolimata Javelinide üleilmsest ülistamisest tõrjus Ukraina okupantide katse Kiievit vallutada kahe suurtükiväebrigaadi massitulega. Vene ja Ukraina suurtükivägede arvuline erinevus ei olnud sõja alguses eriti märkimisväärne, vaid veidi üle 2 : 1 ehk 2433 suurtükki 1176 vastu ja 3547 mitmikraketiheitjat 1680 vastu. Ukraina suutis säilitada suurtükiväe tulejõu sõja esimesed poolteist kuud. Pärast seda hakkas laskemoon otsa saama, nii et juuniks oli venelastel tulejõus 10 : 1 eelis.

JÄRGMISTE SÕDADE POLÜGOON

Niisiis annab käimasolev sõda omajagu õppetunde, mis aitavad NATO juhtriigil Ameerika Ühendriikidel ja tema liitlastel osutada Venemaa agressioonile vastupanu ning valmistada läänemaailma ette tulevaste konfliktide võitmiseks. Kõik osapooled jälgivad innukalt nn halli tsooni taktikate toimimist, lootes kindlaks teha, kuidas neid lahingus kasutada.

Enne sissetungi Ukrainasse oli Kreml juba kasutanud erineva mõjuga küber- ja infosõda Eestis, Gruusias ja Ukrainas. Kui Vene tankid veebruaris Ukrainasse veeresid, ootasid paljud eksperdid, et nähakse koordineeritud, laiaulatuslikke küber- ja elektroonilise sõjapidamise operatsioone, mille eesmärk on katkestada kommunikatsioon suures osas Ukrainast. Samuti oodati varasema elektrikatkestuste tekitamise taktika kordamist, mille eesmärk oli õõnestada usaldust ja stabiilsust Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi valitsuse vastu.

Oodatud rünnakud tulid sõja esimestel päevadel tõepoolest. Kuid paljud neist tõrjuti või summutati tänu küberkaitse ettevalmistusele, kiirele parandamisele ja liitlaste õigeaegsele abile ning erasektori tehnoloogia- ja küberturbeettevõtetele, kes aitasid probleeme tuvastada, pakkudes Ukrainale laialdasi lahendusi. Microsoft näiteks avastas ulatusliku Vene küberründevõrgustiku, mille tegevus eelnes konventsionaalsetele lahingutele.

Praegu jätkab Venemaa agressiivset hübriidtegevust koos maa-, õhu- ja meresõjaga. Liitlaste ja erasektori partnerid aitavad Ukrainat jätkuvalt vastulöökide andmisel. Need, kes õpivad praegu Ukrainas toimuvast, saavad paremini aru, kuidas tulla toime tulevaste sõdadega ja kuidas kasutada mittekineetilisi vahendeid, et hoida ära või leevendada kineetilisi konflikte.

MILLAL RAKENDUB 5. ARTIKKEL?

Kui USA küberväejuhatus veidi üle kümne aasta tagasi ametlikult loodi, nägid strateegid vajadust investeerida kübervõimesse ja mõista nii Ameerika Ühendriikide kui ka vastaste haavatavusi internetis. Viimasel ajal on pööratud märkimisväärset tähelepanu kodumaise küberkerksuse suurendamisele, rahvusvaheliste partnerite võrgustiku loomisele ning valitsuse ja erasektori koostöö tihendamisele elutähtsa taristu kaitsel. Nii vastased kui liitlased jätkavad omalt poolt küberkaitse erinevate strateegiliste rollide katsetamist. Ajalooliselt on küberoperatsioonide „punane joon“ olnud mitmetähenduslik võrreldes tavasõjapidamise casus belli'ga. See on tekitanud poliitilisi dilemmasid.

Viimastel kuudel on NATOs arutatud, kas Venemaa küberrünnakud millise tahes alliansipartneri vastu võiksid aktiveerida 5. artikli sätted. Kuid mida täpselt pidada rünnakuks? Kuna selles osas puudub selgus, on tõlgendused mitmeti mõistetavad. Need julgustavad Kremlit oma küberoperatsioone jätkama, venelased ründavad lääneriikide kriitilist taristut ja sõjalisi asutusi ning tekitavad inforuumis segadust ja pingeid. ruum üha kitsamaks. Pärast Ukraina täiemahulise sõja algust on küberilma trüginud hulgaliselt uusi tegelasi. Nende hulka kuuluvad riiklikud ja mitteriiklikud üksused, salapärased „häkkerid“ ja kuritegelikud sündikaadid. Kõik nad kasutavad kübertegevust rahuaegse vahendina spionaažiks, vastase haavatavuste uurimiseks ja ärakasutamiseks ning relvastatud konflikti lävest veidi allpool asuvateks tegevusteks.

HIINA ARENDAB ELEKTROONILIST SÕJAPIDAMIST

Tehnoloogiline areng elektroonilise sõjapidamise (EW) valdkonnas on oluline tegur mistahes tulevases konfliktis. NATO eesotsas USAga ja tema vastased eraldavad sadu miljoneid dollareid EW süsteemide arendamisse.

Heritage Foundationi 2022. aasta USA sõjalise tugevuse indeksis märgiti, et Hiina rahastab integreeritud arvutivõrgu ja elektroonilise sõjapidamise (INEW) võime arendamist, mis võimaldab Pekingil rahuajal uurida potentsiaalse vastase arvutisüsteeme, mõjutada vastase otsuselangetajaid, ähvardades samu süsteeme kriisi ajal, ning häirida või hävitada infovõrke ja -süsteeme küber- ja elektrooniliste sõjapidamisvahenditega sõja ajal. Strateegiline eesmärk on saavutada ülekaal infovaldkonnas. Hiina näeb elektroonilise sõjapidamise võimeid vägeva täiendusena riigi psühholoogilisele ja kineetilisele sõjapidamisele.

Mullu märkis staabiülem kindral John E. Hyten, et viimase 30 aasta jooksul oli USA oma sõjapidamiskontseptsioonid üles ehitanud eeldusele, et tal on täielik informatsiooniline ülekaal. Ent see eeldus ei kehti enam. Hiina ja Venemaa on investeerinud palju elektroonilise, küber- ja kosmosesõja võime arendamisse, et takistada USA võimet kiiresti ja turvaliselt suhelda. Vastupidavate süsteemide ehitamine, EW- ja EW-vastase võime täiustamine ning elektromagnetilise spektri kasutamine Ühendriikide hüvanguks on tulevastes konfliktides otsustava tähtsusega.

JÄNKID EHITASID KVANTANDURI

USA armee teaduslabor arendab samal ajal kvantelektroonilist sõjapidamist. Kasutades lasereid Rydbergi aatomite loomiseks, suutsid teadlased ehita- da kvantanduri, mis tuvastab kogu raadiospektri. See läbimurre võib luua uusi võimalusi sõjalisele kommunikatsioonile ja kvantelektroonilisele sõjapidamisele.

Kvantandmetöötlus, kvantarvutid ja kvantkommunikatsioon on sõjalises rakenduses perspektiivikad valdkonnad. Kvantandurite tuvastamine parandab märkimisväärselt allveelaevade avastamist, osutub kasulikuks positsioneerimisel ja navigatsioonis. See aitab sõjaväelastel tuvastada maa-aluseid struktuure, tuumamaterjale, elektromagnetkiirgust ja vaenlase vägesid.

Kvantarvutused edendavad masinõpet, mis parandaks kineetilise sõjapidamise süsteeme ja relvade sihtimisalgoritme – see tähendaks täielikku muutust lahinguruumis. Valitsus võiks kasutada ka kvantijärgset krüptimist (PQE). PQE on riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) prioriteet, mis on seotud kvantvõtmete jaotamise ja krüptograafiaga, kaitsmaks sõjaväe ja USA valitsuse sidet ja teavet. PQE peab vastu nii traditsioonilisele kui kvantkrüptimist võimaldavale dekrüptimistarkvarale.

Edu elektroonilises sõjapidamises sõltub tehnoloogilistest edusammudest tehisintellekti vallas, esimesena üleoleku saavutamisest kvantvaldkonnas, kvantandmetöötluse ja -arvutuse kasutamisest, täiustatud võime arendamisest ja süsteemide kaitsmisest kvantijärgse krüptimisega.

INFOSÕDA MURENDAB TAJU

Viimastel aastatel kirjutatakse palju Venemaa ja Hiina infosõja taktikast. Hudsoni instituudi külalisprofessor kolonel Koichiro Takagi ütleb, et Peking on praeguse tehnoloogia abil kaalunud valeinfo kasutamist, strateegiliste tuumarelvade üksuste operatsioonide ettevalmistamist ja mitmesuguseid sõjalisi õppusi hirmutamise eesmärgil. Valeinfotaktika võib hõlmata vaenlase seire- ja luuretegevuse eksitamist elektromagnetiliste või kübervahendite abil, et ajada otsustajad segadusse.

Tehnoloogiline areng, eriti sellistes riikides nagu Hiina, puudutab jätkuvalt USA ja teiste NATO riikide julgeolekut. Massiivne andmekaevandamine loob tohutuid infobaase, mis võivad ohustada operatiivturvalisust ja avaldada sõjaväelastele potentsiaalselt kognitiivset mõju. Lisaks sellele on kiirelt arenenud kõikjal olev tehniline jälgimine (UTS), näotuvastus ning andmete kogumine nutitelefonidest ja sõidukitest. Edusammud tehisintellekti vallas võimaldavad nende andmesisendite tõhusat sorteerimist, mis annab väärtuslikku teavet sihtimiseks. Seega on oluline mõista, kuidas Hiina kasutab oma jälgimis- ja tsensuuritehnoloogiat ning võib ühtlasi uurida miljonite ameeriklaste, aga mitte ainult nende, tundlikke isikuandmeid.

USA omakorda arendab tehnoloogiat, tarkvara ja algoritme, et aidata autokraatlike riikide elanikel võidelda tsensuuri ja valeinfo vastu. Seda potentsiaali on juba praktiseeritud Ukraina sõjas, kui Ukraina kasutas SpaceX-i Starlinki satelliidikonstellatsiooni, et võidelda Vene infooperatsioonide vastu ja võimaldada ukrainlaste omavahelist suhtlust sõjapiirkonnas.

Õigesti organiseeritud nii praegune kui tulevane mittekineetiline taktika võib mängida võtmerolli mistahes üldstrateegias. Siiski ei saa need iseenesest lahingut võita. Nagu ütles hiljuti Ukraina kontekstis Suurbritannia kindralstaabi ülem kindral Patrick Sanders: „Küberrünnakuga jõge ei ületa ...“

MIDA MUUTA JA KOHANDADA?

Seepärast maksab küsida, mida on Ukraina sõda praeguseks lääneriikidele õpetanud. Londonis asuv Royal United Services Institute (RUSI) avaldas põhjaliku aruande Vene-Ukraina sõja esialgsete tulemuste ja õppetundide kohta.

Esiteks, intensiivses sõjas kulub tohutult laskemoona, masinaid, seadmeid ja varuosi ning inimesi saab hukka tuhandete kaupa. Kui sõja osapooled ei suuda luua uusi üksusi, toota varuosi ja laskemoona ning kindlustada vägede logistikat ja varustatust, variseb rinne kokku. Praegustest NATO liikmetest suudavad seda kõike tagada ainult Ameerika Ühendriigid.

Teiseks, Ukraina relvajõud ei püsinud n-ö konkurentsis mitte seetõttu, et sõja algfaasis oli neil parem varustus, vaid seepärast, et nad olid väga paindlikud – eriti taktikalisel tasandil –, omandades kiiresti uusi võimeid ja praktikaid, et parandada konkreetseid haavatavusi, mille venelased olid läbi hammustanud. Seega, NATO riikidele ei ole kriitiline mitte küsimus, kas konkreetne relvasüsteem annab eelise, vaid kas riigi poliitika ja poliitikud võimaldavad uute süsteemide ja taktikate kiiret arendamist, katsetamist, täiustamist, mastaapset omandamist ja kasutamist.

Kas kõikide tasandite töötajatel on lubatud oma teadmisi ja oskusi kasutada? Kas taktikalistel koosseisudel on võimalik varustust nõuetekohaselt hankida ja katsetada? Või on kaitsehanked jäätunud protsess, mis on lahutatud taktikast, tehnikatest ja protseduuridest? Sellises olukorras riik ei ole tõenäoliselt võimeline sõjas operatiivselt reageerima.

Kolmandaks käib vaidlus selle üle, kas sõda tõestab erinevate sõjaliste süsteemide kasulikkust või vananemist: varitsev ( loitering ) ründemoon versus suurtükivägi või tankitõrjerelvad versus tankid. Need arutelud ei vii edasi. Vanad süsteemid, alates T-64 tankidest kuni BM-21 Grad MLRS-ideni, aitavad Ukrainal ellu jääda.

Mõistkem, et uued relvasüsteemid mitte ainult ei paku uusi võimalusi, vaid suurendavad ka vanade süsteemide abil saavutatavat mõju. Oluline on aru saada, kuidas moodsate võimete õige kasutamine võib suurendada vana, odava ja toore varustuse mõju. Seepärast peavad pea- ja kindralstaabid armee moderniseerimisel analüüsima, kuidas võiksid vanad ja uued süsteemid teineteist täiendada, selle asemel et käsitleda moderniseerimist kui otsustusprotsessi selle üle, mis peaks olema, mida tuleb hankida ja millest tuleks loobuda.

Droonid on sõjapidamises muutunud otsustavaks teguriks ja peaksid olema standardrelvaks kõigil tasanditel. Enamasti peavad droonid olema odavad ja kättesaadavad, sest 90 protsenti neist hävib sõjas. Samal ajal ei ole vastase droonide tuvastamise ja mahasurumise probleem veel piisavalt lahendatud. Täppisrelvi ei ole mõtet droonide hävitamiseks kasutada või äärmisel juhul tuleks neid kasutada säästlikult ja valikuliselt, sest ülikalli täppisrelvaga üliodavat drooni „tappa“ ei ole lihtsalt ratsionaalne.

Kaasaegsete luure- ja juhtimissüsteemide maskeerimine lahinguväljal on äärmiselt keeruline, sest moodsate relvade ja eriti täppisrelvade ees jäävad maskeeritud staabid ikkagi kaitsetuks. Põhimõtteliselt jääb ainsaks kaitsemeetodiks süsteemide maksimaalne hajutamine ühes paindlikkusega kiiresti asukohta vahetada.