KUI DROONID RÜNDAVAD

KUI DROONID RÜNDAVAD

Kontrastiks tänapäeva Ukraina lahingutandritelt pärit kaadritele mäletab ajalugu sarnaseid episoode ka Teisest maailmasõjast, kus vastase sihtmärke tabasid telekaamerate abil kaugjuhitavad ründedroonid.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

Tegelikult ilmus juba 1913. aastal Prantsuse suurtükiväeohvitseri René Lorini sulest essee, milles ta visandas ja kirjeldas esmakordselt reaktiivmootori põhimõtet1. Lennundushuvilisena avaldas ta ka mitmeid teisi artikleid, milles esitas nii arvutusi kui teooriaid, sealhulgas mehitatud raketist2

Esimese maailmasõja ajal soovitas ta kaugete sihtmärkide (nagu Berliin) pommitamist reaktiivmootoriga mehitamata lennukitega, mis oleksid stabiliseeritud sisemise güroskoobi abil, mida saaks hoida baromeetriliste vahendite abil teatud kõrgusel ja juhtida eemalt raadiosaatjatega varustatud pilootide abil3.

Sellesarnased ideed levisid nii brittide kui ameeriklaste seas, kes jõudsid lühikese ajaga katsetada erinevaid kontseptsioone, ent lahinglendudeni ei jõutud.

OOD DROONILE

Kuigi pärast Esimest maailmasõda jätkusid mitmel pool maailmas nii mehitamata õhusõidukite kui reaktiivmootori uuringud, käsitleti neid eraldi teemadena. Kaugjuhitavad õhusõidukid, mida juhiti tavapäraste masinatega, leidsid aga rakendust näiteks õhutõrje sihtmärkidena, eelkõige Suurbritannias3. Seevastu Saksamaal kaaluti nende kasutamist õhuluures, mida demonstreeriti edukalt 1939. aasta juulis Rechlinis, ent kasutusele neid ei võetud3.

Seetõttu ei ole näiteks sakslaste Fieseler Fi-103 tiibrakett (rohkem tuntud V-1 lendava pommina), revolutsiooniliselt uus ega originaalne kontseptsioon. Samas on tegemist ühe tuntuima esimese generatsioo- ni ründerelvaga, mida jaapanlased proovisid Teise maailmasõja lõpus ka mehitada, saades tulemuseks Kirsiõie-nimelise kamikaze-drooni (櫻 花, Ōka)4

Venemaa agressioon Ukrainas on seni parim näide sellest, kuidas mehitamata õhusõidukid on tänapäevase lahinguvälja eluliselt oluline, vahest isegi vältimatu ja määrava tähtsusega osa. Moodne väike mehitamata õhusõiduk, mis on võimeline teostama vaenlase õhuruumis luuret, avastama ja ründama sihtmärke (nii tehnikat kui elavjõudu), alla heitma pomme ja välja laskma rakette ilma pilooti kordagi ohtu seadmata, on nüüdseks reaalsus ja lahingutandri vajadus. Veelgi enam – nende seadmete hind on vaid murdosa moodsa hävituslennuki ja selle piloodi väljaõppeprogrammi maksumusest.

Eraldi tähelepanu väärib droonidelt pärit lahinguvideote kasutus sotsiaalmeedias infosõja osana, mis on oluline ressurss nii moraali tõstmisel kui alandamisel. Venemaa katses jäljendada natside Blitzkrieg’i Ukraina vastu, mis on võtnud suuna hoopis Blitzпиздец’i stsenaariumile5, etendasid droonid üliolulist rolli just sõja algfaasis, tõstes ukrainlaste moraali nende kõige mustematel tundidel. Sedavõrd jõuliselt, et innustasid okupante Kiievi alt liduma kand-ja- varvas rütmis ning kaitsjaid looma oodi Bayraktar-droonile, nagu omal ajal Beethoven Elisele.

SAAGU RÜNDEDROON

Vaatamata sellele, et idee on vana, on selle realiseerimist alati piiranud tehnoloogiate puudumine. Siiski võib tulla üllatusena, et Ameerika Ühendriikidel õnnestus see piirang ületada ja luua toimiv ründedroon, veelgi enam – kasutada seda relvasüsteemi seeriatoodanguna Teise maailmasõja lahingutes Vaikse ookeani sõjatandril6

1936. aastal tegi kaptenleitnant Delmar S. Fahrney ettepaneku, et USA merevägi võiks kasutada sõjalistel eesmärkidel kaugjuhitavaid lennukeid6. Kuigi tolleaegse tehnoloogia piiratud võimaluste tõttu peeti sellise projekti arendamist vähetähtsaks, hakkasid 1940. aastate alguses puhuma uued tuuled. Nimelt võimaldasid kaks olulist tehnoloogilist arengut – radari kõrgusmõõtur ja RCA-televisioon7, muuta ründedrooni, nagu seda juba toona nimetati, Teise maailmasõja ajal reaalsuseks.

Neist esimene on seade, mis mõõdab kõrgust õhusõiduki all olevast maastikust, andes teada, kui kaua kulub raadiolainetel aega maapinnani ja tagasi õhusõidukisse jõudmiseks. See oli arenenum kui tavaline baromeetriline

kõrgusemõõtur, mis vaatas üle kauguse kindlaksmääratud vertikaalsest lähtepunktist, tavaliselt merepinnast.

Teine leiutis, televisioon, pakkus droonioperaatorile võimalust näha teleriekraanil drooni esiossa paigutatud kaamera vahendusel reaalajas teed sihtmärgini (ja seda korrigeerida)8.

Esimesed katsed spetsiaalselt ümberehitatud lennukitega tehti 1942. aasta aprillis, kui prooviti tabada sihtmärgiks valitud laeva.

Edukas katsetus veenis USA mereväge sõlmima lennukitootjaga Interstate Aircraft lepingut 2 prototüübile ja 100 seeriaühikule. Tulemusena valmis lihtsa disainiga ja täiustatud konstruktsiooniga ründedroon TDR-1, mille tiivaulatus oli 15 meetrit ja kaal 2,6 tonni.

Varustatud kahe 220-hobujõulise mootoriga, oli see võimeline lendama kuni 250 kilomeetrit tunnis ning lennukauguseks oli 684 kilomeetrit. Relvastuseks olid ette nähtud kas üks 450-kilone pomm või õhutorpeedo.6

Drooni väliskest oli puidust ning sel oli fikseeritud kolmerattaline alusvanker, mille sai pärast starti alla heita, et parandada lennuomadusi, eriti sihtmärgile lähenedes ja selle suunas pikeerimisel.

Droonioperaator lendas drooni lähedal modifitseeritud hävitajal Grumman TBF Avenger, mis oli juhtlennukiks.

Kuna droon toimis ning selle ehitamiseks kulus vähe raha ja strateegilisi materjale, olid USA mereväel ründedroonidega suured ambitsioonid. Plaani kohaselt pidi moodustatama tervelt 18 eskadrilli 1000 ründedrooniga9

Tehnilised väljakutsed TDR-1 arendamisel koos projekti madala prioriteetsusega viisid aga lõpuks selleni, et lepingut muudeti ja tellimust vähendati 300 ühikuni. Sellest omakorda suudeti valmis ehitada 195, mis leidsid rakendust eranditult vaid Vaikse ookeani sõjatandril.

Sõda Vaiksel ookeanil. Tehnikud on valmistamas ette ründedrooni TDR-1 lahingulendu Mbanikal, Saalomoni saartel. Telekaamera asub drooni eesosas. September 1944

TROOPILISED TULERISTSED

Niisiis moodustati 1943. aasta suvel USA mereväe spetsiaalsete õhuväeüksuste (SATFOR) osana eriüksus Special Task Air Group 1 (STAG-1), mis koosnes kahest eskadrillist (VK11 ja VK-12). Mõlemad olid varusta- tud eelmainitud Avenger hävitus(juht) lennukitega10

30. juulil 1944 toimus esimene lahingulend nelja drooniga ning juhtlennuki piloot, kes saatis droone 11 kilomeetrit eemal, sai uudse tehnoloogia abil jälgida droonilennupilti 5-tollisel ekraanil kaamera kaudu,7 mis asetses drooni esiotsas. Samas ei olnud toonaste kaamerate resolutsioon kuigi hea, mis raskendas ekraanil sihtmärgi eristamist taustalt11

Sihtmärgiks oli valitud Cape Esperance (Guadalcanal) rannikul paiknenud Jaapani kaubalaev Yamasuki Maru, mida tabati kolmel korral.

Bougainville-Rabauli sõjatandri järgmiste lahingulendude tarbeks toodi mõlemad eskadrillid Saalomoni saartele7. 27. septembril hävitati jaapanlaste õhutõrjepatareiks muudetud kaubalaev ning 1. oktoobril Ballale ja Poporangi saarte õhutõrjepatareid.

Kui reeglina juhiti droon otse sihtmärgini, siis mõnikord heitis droon pomme ka eemalt7. Sel moel prooviti tabada staape, sildu ja ladusid, ehkki õhutõrje suutis paljud ka alla lasta. Seda ilmestab viimane operatsioon 27. oktoobril Rabaulis, kus 50 droonist tabas sihtmärki 3112

Ühest küljest näitab see toonase tehnoloogia võimete piire, ent teisalt sedagi, kuivõrd suurt tulevikurolli nähti droonidele juba neil aegadel.

VASTUOLULISED OTSUSED

Ent saatusel olid teised plaanid ning selleks ajaks oli USA merevägi juba otsustanud projekti lõpetada. Otsus sündis uskumuse toel, et traditsioonilised lennukid suudavad saavutada paremaid tulemusi.

See on mõneti vastuoluline, sest ründedroone oleks saanud kasutada sõjas ulatuslikumalt nii Jaapani kui Saksamaa vastu, säästes märkimisväärse hulga Briti ja Ameerika õhuväelaste elusid.

Siiski on USA merevägi oma 1944. aasta raportis nentinud: „Droon on võimeline täppisrünnakuks, kui sihtmärk on piisavalt suur ja piisavalt eristuv, et seda oleks võimalik teleriekraanil näha.“13

Ameerika droonioperaatori vaade sihtmärgile juhtlennuki ekraanil, september 1944

Kuigi droonid kohtasid mereväes kriitikute vastuseisu ning troopilise kliima mõju elektroonikale ei saanud alahinnata,14 olid esimese generatsiooni ründedroonid tervikuna pigem edukad. Seda hoolimata tehnoloogilistest probleemidest, mis olid seotud uue, kiiresti areneva tehnika ja süsteemide pideva täiustamisega15

Vaatamata oma lühikesele edule – mille jooksul ei kaotatud ühegi ameeriklase elu – lõppes droonide kasutamine 1944. aasta oktoobri lõpus. Selleks ajaks olid droonid muutunud ise ründeobjektiks tänu üldisele skeptitsismile ja tõrjuvale hoiakule liiga moodsa tehnoloogia suhtes. Seegi on vastuoluline, sest programm jõudis hakata andma esimesi tulemusi, ent sõjategevuse intensiivistumisel, keerukatel tehnilistel nüanssidel, rindevajaduste ja ressursside ümberhindamisel ning sellega seotud rahastusotsustel oli tugevam kaal. Juba loodud üksused saadeti laiali ja alles jäänud droonid utiliseeriti.

Samas jättis projekt toona õhku terve rea küsimusi, sh nii droonide kasutamine lennukikandjatel kui ka telejuhtimise segamise maandamine7, millega tegeldakse tänaseni, ehkki kasutusel on hoopis uuemad tehnoloogiad ja sidekrüptimised. Ainus säilinud TDR-1 eksemplar asub täna USA riiklikus mereväe lennundusmuuseumis Floridas.

Ameerika droonioperaatori vaade sihtmärgile juhtlennuki ekraanil, september 1944

RÜNDEDROONIDE TAGASITULEK

Vaatamata TDR-1 projekti sulgemisele naasid droonid järgmistel aastakümnetel relvastusse nii treeningu kui luure eesmärkidel. Kuid vähe oli neid, kes osanuks toona arvata, et mehitamata õhusõidukid võivad ühel päeval lennata autonoomselt, vajamata selleks teleekraani ja operaatorit, ning on suutelised õhus püsima tunde või isegi päevi.

Praegune õhusõda Ukrainas on taas väga teravalt esile toonud inimfak- tori, ennekõike agressori jaoks, sest piloodid on väga aeglaselt taastatav strateegiline ressurss.

Ukrainlaste Bayraktar TB2 tüüpi ründedroonide õhulöögid ilmestavad aga kulutõhususe aspekti. Neidki droone juhitakse sihtmärkide suunas ekraanide, küll veidi moodsamate, vahendusel.

Seega on kunagi kahtluse alla seatud futuristlikud ründedroonid visanud ligemale 80 aastat hiljem uuesti kahtlejate suunas kinda. Pärast MägiKarabahhi ja Ukraina sõdu on nende positsioon tugevam kui eales varem.

Praegu avanev vaade on vaid põgus sissejuhatus laiast ja kiiresti arenevast õhuoperatsioonide ning väeliigi rolli kombinatsioonide maailmast, mida ründedroonid suudavad (taas) relvajõududele pakkuda.

Raske on ette kujutada, et droonid lähiajal kuhugi kaoksid, pigem on nad siin, et jääda.

KASUTATUD ALLIKAD

Videokaadrid TDR-1 ründedroonidest 1944. aastal: https://www.youtube.com/watch?v=CwS669Ipgwc ja https://www.youtube.com/watch?v=CboWEL4wbEU, (Allikas: NARA, 1944).

1 Lorin, R. 1913. Une expérience simple relative au propulseur à réaction directe. L'Aérophile, p. 514. https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/bpt6k6552332d (kasutatud 06.10.2022).

2 Lorin, R. 1908. Le Propulseur à échappement et l’aéroplane à grande vitesse. L'Aérophile, pp. 322–336. https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/ bpt6k6550620m (kasutatud 06.10.2022).

3 Collier, B. 1957. The Defence of the United Kingdom. London: HMSO; p. 353.

4 Francillon, René J. (1979). Japanese Aircraft of the Pacific War (2nd ed.). London: Putnam & Company, p. 477.

6 NNAM. 2022. TDR-1 Edna III. National Naval Aviation Museum. https://www.history.navy.mil/content/ history/museums/nnam/explore/collections/ aircraft/t/tdr-1-edna-iii.html (kasutatud 06.10.2022).

7 Lerner, P. 2017. The First Drone Strike – in 1944. Smithsonian Magazine. https://www. smithsonianmag.com/air-space-magazine/dronestrike-180964753 (kasutatud 06.10.2022).

8 Newcome, L. R. 2004. Unmanned Aviation: A Brief History of Unmanned Aerial Vehicles. Reston, Virginia: American Institute of Aeronautics and Astronautics, p. 68.

9 Zaloga, S. J. 2008. Unmanned Aerial Vehicles: Robotic Air Warfare 1917–2007. New York: Osprey Publishing, p. 8.

10 [Anon.], 2022. Special Task Air Group One (STAG-1). Pacific Wreck. https://pacificwrecks.com/units/usn/ stag-1 (kasutatud 06.10.2022).

11 Zaloga, S. J. 2020. American Guided Missiles of World War II. Oxford: Osprey Publishing, pp. 17–18.

12 Spark, N. T. 2005. Unmanned Precision Weapons Aren't New. Proceedings Magazine, 131(2), pp. 66–71.

13 U.S. Navy. 1944. Analysis of Pacific Air Operations, October, 1944. Serial 001883, United States Navy.

14 Hall, J. J. 1988. American Kamikaze, J. Bryant Limited.

15 NARA. 1944. Service Test of Assault Drone by STAG ONE under direction of Commander Special Air Task Force, July 30. Department of Defense. Department of the Navy. Bureau of Aeronautics. 12666/72.43. https://catalog.archives.gov/id/12666 (kasutatud 06.10.2022).