8 minute read
TOOMAS VAVILOV - KLARNETIST, PROFESSOR JA TANKITÕRJUJA
TOOMAS VAVILOV - KLARNETIST, PROFESSOR JA TANKITÕRJUJA
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klarneti- ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor Toomas Vavilov on mees, kel mitmekülgsed huvid ja lai silmaring. Lisaks muusikale on ta pühendunud vabatahtlikuna riigikaitsele.
Tekst: JUKKO NOONI , vabatahtlik autor
Kaitseliitu astus ta kümme aastat tagasi ning praegu on seersant Vavilov Nõmme malevkonna tankitõrjerühma jaoülem, õpetab koos kamraadidega teistes malevates Javelini rakettide kasutamist ja on korduvalt käinud Ukrainasse abi viimas. Ent kuidas leidis spordikallakuga klassis õppinud noormees tee muusika ja hiljem Kaitseliidu juurde?
Prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi romaan „Kaart ja territoorium“ on üks paljudest teostest, mis Vavilovit on sügavalt puudutanud. „Lihtsustatult kõneleb see romaan sellest, kuidas loomeinimene peab usaldama südant ja selle järgi käima. Kui ma oma senisele elule tagasi vaatan, siis tundub, et nii ongi – kõik, mida ma olen teinud, alates muusikast ja lõpetades Kaitseliiduga, on kantud sellest põhimõttest,“ sõnab Vavilov.
Vavilovi muusikutee ei alanud traditsioonilises muusikakallakuga koolis, mille loogiline jätk oleks konservatoorium ja siis interpreedikarjäär. Algus oli hoopis teistsugune. Ta õppis Nõmmel Tallinna 28. koolis spordikallakuga klassis, tegeles murdmaasuusatamise ja suusahüpetega. Tavapärast koolipäeva raamistas hommikune ja õhtune trenn. „Spordikallakuga koolis oli võimalik võtta muusikatunde. Alguses tahtsin õppida akordioni, ent kuna need grupid olid täis, hakkasin klaverit mängima. Muusika kuidagi kiskus,“ räägib ta.
„Mul oli väga tegus lapsepõlv, sain asjaarmastaja tasemel tegeleda paljude asjadega. Lugesin palju, käisin mitu korda nädalas näiteringis, tegin sporti ja mängisin pilli. Mulle meeldis kõiki neid asju teha, jagasin end spordi, muusika ja muu vahel. Kõik need emotsioonid on siiani meeles.“
TEEKOND PROFESSIONAALSEKS MUUSIKUKS
Kord sattus kooli esinema Salme kultuurikeskuse, toona Jaan Tombi kultuuripalee nime kandnud asutuse puhkpilliorkester. Puhkpilliorkestritesse on alati mängijaid juurde vaja ning seetõttu otsiti pärast kontserti musikaalsemad poisid üles, Vavilov kutsuti samuti sinna.
„See oli lihtsalt vaimustav. Alustasin altsarvega, klarnetini, mille lunisin endale ühelt peretuttavalt, jõudsin veidi hiljem. Kui pilliga koju läksin ja kasti lahti tegin, siis – ilusamat asja ei olnud ma kunagi varem näinud ja tunne, et just sellel hetkel muutus midagi mu elus, on siiani väga selgelt meeles,“ meenutab Vavilov.
„Klarnet on mulle midagi enamat kui pill – see on eluarmastus, ehk olulisemgi kui muusika ise. Mind köidab virtuoosne mängutehnika, filigraanne täpsus, mida pillimäng nõuab, tunnen kogu aeg, et pean olema tehniliselt kõrgvormis, täpselt nagu jooksja või hüppaja. Ka Kaitseliidu õppustel on mul pill või partituur kaasas,“ tunnistab Vavilov, kes oskab tegelikult mängida paljusid instrumente – kitarrid, basskitarr, klaver, saksofon, akordion, kontrabass. „Mitte et ma lihtsalt nendega midagi klõbistan, vaid ma suudan inimesed vähemalt kümneks minutiks ära petta, et ma tegelikult selle ala proff ei ole.“
Muusikakeskkool oli puhkpilliorkestris mängivatele poistele kauge, salapärane ja ligipääsmatu nagu Sigatüüka kool „Harry Potteri“ raamatus. Vavilov mäletab, kuidas ühel hetkel hakkas see teda nii tugevalt tõmbama, et sündis otsus kooli vahetada. Vanematele ta esialgu midagi ei rääkinud, hakkaja poiss valmistus eksamiteks iseseisvalt, võttes isegi lauluõpetajalt solfedžotunde. „Kui muusikakeskkooli sisse sain, kartsin alguses isale öelda. Tema arvas, et ma võiksin käia kardiringis või tegelda automudelismiga, mis mind üldse ei tõmmanud. Oleksin muidugi võinud sellegi vastu natuke huvi tunda, siis oleks Kaitseliidus lihtsam.“
Kui astud muusikakeskkooli, siis sul väga palju valikuid enam pole, see on üsna kitsas tee, kirjeldab Vavilov. „Kui sa õpid tavalises koolis, siis on sul lootust saada ajaloolaseks, poliitikuks, kosmonaudiks või vähemalt lenduriks. Aga kui sa õpid klarnetit väga spetsiaalses ja spetsiifilises koolis, siis on sul võimalus saada klarnetimängijaks või dirigendiks või äärmisel juhul muusikateadlaseks, aga kosmonauti sinust ilmselt ei tule ja tõenäoliselt ka eesti keele õpetajat mitte, millest on kahju.“
KAITSELIITU PANUSTAMINE ON VÕRRELDAV PILLIMÄNGUGA
Eesti Riiklikus Sümfooniaorkestris sooloklarnetistina, Vanemuise teatris muusikajuhi ja peadirigendina ning seejärel Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõu ja professorina töötanud Vavilov liitus Kaitseliiduga 2014. aastal, kui seda tegid paljud.
„Venemaa koondas meie piirialade läheduses vägesid, annekteeris Krimmi, ma tunnetasin seda ärevust. Olles lisaks muusikale ka terve elu sporti teinud, tundsin, et pean valmis olema, kui olukord hulluks läheb. Aga kuidas? Riigikaitsest ei teadnud ma siis suurt midagi. Kaalusin, kas peaks tegema relvaloa ja koju enesekaitseks mõned relvad ostma. Sõber aga soovitas mul liituda Kaitseliiduga – seal saad vajalikku väljaõpet ja võimsamad relvad. See tundus mõistlik ja nii ma Hiiule Nõmme malevkonda uurima läksingi,“ räägib ta.
„Ma ei teadnud alguses mitte midagi. Mõtlesin, et läheb nagu läheb, annan lihtsalt oma panuse. Enne veel, kui sõdurioskuste baaskursusele jõudsin, käisin paar õppust metsas koos tankitõrjujatega, kes mind kaasa kutsusid. Tuli välja, et muusikaakadeemia pillimeister on tankitõrjuja ja 90millimeetrise kahuri peal. Kui mu nimi oli kuskilt läbi käinud, siis tema ütles teistele, et see vend tuleb kindlasti meile võtta,“ meenutab Vavilov naerdes.
Baaskursus ei olnud muusikule kerge, juba ette räägiti, et umbes pooled alustajatest loobuvad. „Selguski, et osa suure hurraaga alustanutest kukkus välja. Mul oli algusest peale kindel otsus kursus lõpetada, sain sellega hakkama ja olengi siiamaani tankitõrjeüksuses. Nüüd olen jaoülem ja tundub, et siia ma ka jään.“
Vavilov rõhutab, et vabatahtlik panustamine Kaitseliidu ridades sarnaneb pillimänguga – mõlemad nõuavad pühendumist ja tööd. „Algajana Kaitseliidus tundsin mõnikord, nagu oleksin harrastuspillimängijana sattunud professionaalsesse sümfooniaorkestrisse – tead, et sa ei ole proff, aga pead andma endast parima ning mõnikord, kui asi väga keeruliseks läheb, lihtsalt vait olema ja kaasa mõtlema. Samas ei satu amatöörmängija mitte mingil juhul sümfooniaorkestrisse, sest ta lihtsalt segaks seal, aga Kaitseliidus võib juhtuda, et satud kohta, milleks sa ei pruugi sel hetkel valmis olla.“
ORKESTRI KAUDU NOOREMALLOHVITSERIDE KURSUSELE
Kogenud muusikuna olid Vavilovil head suhted Kaitseväe orkestriga. Teda kutsuti isegi peadirigendiks ja peeti läbirääkimisi, et ta orkestri juhtimise enda kätte võtaks. „Me ei leidnud siiski lõpuks ühist keelt, millest tagantjärele on kahju, sest sellisel kujul seda orkestrit enam ei ole,“ räägib mees. „Eks see olukord tekkis erinevate asjaolude kokkulangemisel, kuid Kaitseväe orkester saaks olla riigis puhkpillimuusika suunanäitaja. Militaarkultuur on ju tegelikult samuti kultuuri osa. Sõjaväeorkester on selline üksus, mis seob väga hästi omavahel militaar- ja tsiviilmaailma. Selle kaudu on kaitsejõududel võimalik näidata oma kohalolekut sellisel viisil, et see on inimestele vastuvõetav. See orkester ei ole tegelikult ainult tähtpäevadel mõne ausamba juures rivistustel seismiseks, vaid see võiks olla meie muusikakultuuri võimas osa ja eestvedaja.“
Kuigi Vavilovist Kaitseväe orkestri peadirigenti ei saanud, sattus ta orkestri kaudu NAKi. „Orkestriga suheldes hakkasin uurima, kas mul oleks võimalik nende kaudu läbida nooremallohvitseride kursus, ja see võimalus avaneski. Kaitseliitlasena läbisin Kaitseväe NAKi, mis osutus päris karmiks kogemuseks. Alguses arvasin, et NAK on kõikjal ühesugune, aga teisel või kolmandal päeval sain aru, et vahipataljonis on sellel hoopis teine fookus. See tekitas minus hasarti ja selliseid asju pooleli ei jäeta – see oleks häbilugu.“
Kursustele tagasi vaadates leiab Vavilov, et see oli väga õpetlik, kuigi õpitu ei olnud otseselt seotud sellega, mida ta Kaitseliidus teeb. „Ma olen tegelikult tankitõrjuja ja vahipataljoni juures läbitud NAK mind tankitõrjujana ei arendanud, aga see polegi üldse oluline.
Läks niimoodi, mis siis ikka teha. Nüüd on tankitõrjerühmas inimene, kes suudab mõnd suvalist tüüpi või olukorda vaadata sõjaväepolitsei silmadega, konvoid korralikult juhtida ning läbilaskepunkte või kriitilise objekti kaitset organiseerida. Ei tea kunagi, millal neid oskusi võib vaja minna.“
51aastasena allohvitseride kursuse läbinud Vavilov kinnitab, et suutis nii vaimselt kui füüsiliselt noortega sammu pidada. „Kaitseväes eeldati alguses, et ma ei pruugi füüsiliselt vastu pidada ja seetõttu pidin enne kursust tegema NATO testi. Kuna ma olen lapsepõlvest saati sporti teinud ja maratone jooksnud, ei olnud see test minu jaoks probleem.
„Lõpurännakuks, mis oli 75 kilomeetrit täisvarustusega, valmistusin muidugi tõsiselt. Ärkasin igal hommikul kell viis ja jooksin kohe kümme kilomeetrit. Kolme kuuga sain kätte selle tunde, et keha on õppinud rasvavarudest energiat ammutama. Tänu sellele õnnestus mul rännak edukalt läbida. Helilooja Eino Tamberg, kes kirjutas mulle kaks klarnetikontserti, on meenutanud:
„Teadsin, et võin Vavilovile kirjutada, sest ta on valmis väga palju vaeva nägema.“ Ma ei karda harjutamist ega rasket tööd – see on minu suurim tugevus ka muusikuna.“
MIKS PEAKS INIMENE KAITSELIITU TULEMA?
Vavilov arvab, et kõigepealt peab inimene enda jaoks asjad selgeks mõtlema, kes ta on ja mida ta tahab. Kui inimesel pole kindlat maailmavaadet ja sellest tulenevat soovi Eesti kaitsmiseks midagi ära teha ning teda tuleb liitumiseks veenma hakata, siis võib-olla ei tasuks Kaitseliiduga liituda. Samas on kaitseliitlaseks olemisel palju plusse. „Kaitseliidu kaudu satud infovälja, kus saad rohkem teada, sul tekib isamaalise patrioodi kindlustunne, ja muidugi on väga oluline väljaõpe,“ selgitab ta. „Kui olukord peaks eskaleeruma, siis mõtlen, kui valmis ma olen kaitseliitlasena. Ma tean palju rohkem kui tavainimene. Mind ei pea siis enam põhjalikult õpetama – ma tunnen kaarti, maastikku, ma oskan end vajadusel nii varjata, et mind ei leitagi. Tean, kuidas Javeliniga sihtida ja sellest õigel hetkel paugu teha, samuti oskan mingi tasemeni Javelini meeskondi juhtida. Just selline valmisolek alustada vajadusel väljaõpet professionaalseks sõduriks saamiseks on oluline.“
Vavilov võrdleb, et kui harrastusmängijast muusik tõenäoliselt sümfooniaorkestrisse ei pääse, siis kaitseliitlase tee profitasemel sõdurini on ilmselgelt lühem. Ta leiab, et kõige olulisem on inimese enda soov ja arusaam, et ta saab midagi olulist ära teha.
„Teadmine, et just sina võid olla see liivatera, mis peatab venelaste rõveda masinavärgi. Just see liivatera võib olla otsustav tegur, mis paneb Venemaa aru saama, et Eestiga pole mõtet jamada – siin on lihtsalt liiga palju kaitsetahtelisi inimesi. Selliseid otsuseid ei tohi karta,“ rõhutab Vavilov.
