HARULDUSI TÄIS TŠEHHI SÕJAMUUSEUM

HARULDUSI TÄIS TŠEHHI SÕJAMUUSEUM

Tšehhi sõjamuuseum asub Prahas Vabadusmemoriaali lähedal, kus see avati 1932. aastal. Kompleksi rekonstrueerimise käigus kahe aasta eest sai ekspositsioon uue moodsa lahenduse audiovisuaalsete ja valgustehnoloogiliste abivahenditega.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Paljud eksponaadid on varustatud QR-koodide ja ingliskeelsete selgitustega, mis pakuvad külastajale igakülgset ja laiendatud teavet. Muuseum asub 5000 ruutmeetril ning vaatamiseks on väljas üle 7000 eksponaadi. Muuseumi eripärana võib välja tuua, et ekspositsioonis praktiliselt puudub rasketehnika osa. Karmim sõjaraud asub Lešany sõjatehnika muuseumis ja Kbely õhuväemuuseumis.

30 000 AASTAT (SÕJA)AJALUGU

Esimene saal tutvustab väga pikka perioodi. Saali sisenedes näeb külastaja 30 000 aasta vanuseid eksponaate nagu tulekivid, nooleotsad, aga ka vibu pingutusplaat, mis kaitses kätt, sest vibunöör võis laskurit vigastada. Üheks haruldasemaks eksponaadiks on Antiik-Rooma ratsaväelase mõõk sphata. Sellest sirgest ja pika laia teraga mõõgast arenesid välja nii viikingite mõõgad kui ka keskaja rüütlimõõk.

Terve saali jagu näeb muuseumis erinevate peentöötlustega rüütlivarustust, märkimisväärsed on tseremoniaalsetel eesmärkidel kasutatavad maalitud kilbid. Seal on graveeritud Madonnaga kurasiir ja Jeesuse poole palvetava inimesega moorini tüüpi kiiver, mida kannavad tänapäevani Vatikani kaardiväelased. Samuti on ekspositsioonis püstolid, sest arvatakse, et sõna ’püstol’ pärineb tšehhi sõnast píšťala (’vilepill’). Väljapanekus on maailmas ainulaadne 1500. aastast Põhja-Itaaliast pärit kolmeraudne vintpüss, millel on veel lisaks neli püstolirauda.

Järgneb Kolmekümneaastane sõda, mis kestis aastatel 1618–1648. Iga vitriin on pühendatud kindlale relvaliigile: suurtükiväele, jalaväele, ratsaväele. Muljetavaldavad on tinasõduritega dioraamid, mis kujutavad ratsaväe lahingut või üksust rännakul. Põhirõhk on 1620. aasta Valgemäe lahingul (tšehhi k Bitva na Bílé hoře), mis toimus Praha linna lähistel. Roomakatoliiklikud väed saavutasid võidu protestantidest tšehhide üle ning Tšehhi aladel keelustati protestantism.

Kristluse ja islami lahingud uusaja alguses on samuti jäädvustatud ning väljapanekus on türklaste raudrüüsid ja käsirelvasid. Teatavasti valmistati enne kahuri täissuuruses valamist sellest väike funktsioneeriv mudel ning neid mudeleid on ekspositsioonis erakordselt palju. Haruldane on Toscana suurhertsogi vapiga nahkkahur, mille õõnsus on kitsas ja vooderdatud nahakihtidega vastupidavaks, muutes relva kergesti kaasaskantavaks.

Järgmiseks ajastuks on 1740–1914, kui tšehhid olid osa Austria-Ungari keisririigist. Saali sisenejale vaatab maalilt vastu Austria ertshertsoginna ja Ungari kuninganna Maria Theresia, kes suutis võidukalt üle elada nii Austria pärilussõjad kui ka Seitsmeaastase sõja. Galerii lõpeb Franz Joseph I, viimase Böömimaa monarhiga. Kindel koht on ka Napoleoni sõdadel, väljapanekus on Napoleon I surimask ja teisi tema isiklikke esemeid. Eksponeeritud on Austria, Prantsuse, Preisi ja Vene sõdurite relvastust ja varustust, nende hulgas keiserliku kaardiväelase paraadmüts, mis on kaetud karunahaga. Kuidagi ei saa märkamata jääda lahinguvälja toonane MED ROLE 1: verine arst sõdureid amputeerimas, mille juurde kuuluvad realistlikud heliefektid.

Erilist tähelepanu osutatakse kaheksaharulisele Böömi aadliristile, mille keskel on püsti seisev valge lõvi. Keiser Franz I 1814. aastal asutatud ordeniga autasustati ainult 38 aadlikku, kes olid Prantsusmaa-vastase kampaania ajal tema ihukaitsjad. See orden on Tšehhoslovakkia kõrgeima, Valge Lõvi teenetemärgi eelkäija.

Teiseks silmapaistvaks teemaks on Preisi-Austria vennatapusõda 1866. aastal, millest saab lugeda ühest varasemast Kaitse Kodu! numbrist1 Kogu näitusesaali eesmärk on tõestada, et preislaste võit ei olnud tingitud mitte tehnilisest üleolekust Hradec Králové lahingus, vaid Austria armee juhtimisvigadest, ning selles olid süüdi austerlased, mitte aga tšehhidest sõjaväelased.

Kõige uhkemaks ruumiks on varakamber, kus asub täpselt 250 kõige väärtuslikumat eset, põhiliselt külm- ja tulirelva 16. sajandist 1914. aastani. Nende hulgas on nii jahi- kui ka sõjarelvi. Lukuga vintpüssid, jahikülmrelvad, rapiirid, idamaised relvad nagu Kaukaasia kinžall venekeelse kirjaga „Kaks korda ei löö“ või Ameerika metsiku lääne Buffalo Billi vintpüssid ja püstolid. Samuti eestlaetavad nelja rauaga püstolid ja revolvri laadimismehhanismiga vintpüss. Kõik need relvad on kaunistatud väga väärtuslike peente graveeringutega.

Mitmed jahirelvad on seotud ertshertsog Franz Ferdinandiga, kes suure osa oma elust elas Böömimaal. Väljas on tema lapsepõlverelvad, esimese jahipüssi sai ta üheksa-aastaselt. Eraldi stend on pühendatud relvainsener Sylvester Krnkale, kelle kuuelasulist tagantlaetavat vintpüssi M1867, mis oli kasutusel Venemaal, Montenegros, Rumeenias, Bulgaarias, Rootsis ja Norras, olid Austria sõjaväevõimud alahinnanud.

I MAAILMASÕJAST TŠEHHOSLOVAKKIA VABARIIGI LOOMISENI

Järgneb I maailmasõda, mis tšehhidele päädis Tšehhoslovakkia Vabariigi loomisega 1918. aastal. Keskseks motiiviks on raudtee, sest raudtee oli sõja vereringe, millega liigutati üksusi ja varustust. Ka I maailmasõda lõppes raudteel, kui Compiègne’is sedaanvagunis allkirjastati Saksamaa kapitulatsioon.

Ekspositsioon algab vagunist, mida ääristavad kaks pikka vitriini, kus on vastamisi sõdivate koalitsioonide sõdurid koos relvastusega. Keiserlikus ja kuninglikus armees ei olnud eri rahvuste vahelised suhted pilvitud. Kui Austria-Ungari sõdis keskriikide poolel, siis tšehhid eelistasid Antandi riike, sest sõditi ju vendade slaavlaste vastu. Selle tulemusena tekkisid Tšehhoslovakkia üksused – leegionid Prantsusmaal, Venemaal ja Itaalias. Leegionid moodustati enamasti vangilangenud tšehhidest ja slovakkidest, kokku teenis leegionides umbes 100 000 sõdurit, neist üle 70 000 Venemaal.

Eraldi on välja toodud 1917 juulis Galiitsias toimunud Zborovi lahing, kus leegionäridest koosnev brigaad andis esmakordselt hävitava löögi keskriikide üksustele. See lahing on leegionide eksisteerimise, seejärel Tšehhoslovakkia loomise ja armee moodustamise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega. Viimane osa on pühendatud leegionidele Venemaal, kus sõditi nii valgetega kui punastega, ning nende tagasipöördumisele 1920. aastal Trans-Siberi raudteed kaudu läbi Vladivostoki. Veel on kujutatud leegionide tegutsemist Itaalias ja Prantsusmaal ning möödaminnes mainitud ka tšehhide osalemist Austria-Ungari armees.

Kuna I maailmasõjale oli iseloomulik kaevikusõda, on muuseumi rajatud koopia läänerindel teeninud Tšehhoslovakkia leegionäride teenistuskohast 1918. aastal. See on käänuline ja ulatuslik eesmise liini kaevik koos lahingutandriga. Enne sisenemist on võimalus teada saada, kuidas kaevikusüsteem välja nägi, kuidas need ehitati, milliseid relvi kasutati. Illusiooni loovad puidust seinad, valgustus, heli, sõdurid, komandopersonal, meedikud. Heli- ja visuaalefektid täiendavad võitluse atmosfääri. Periskoobi abil saab vaadata nn eikellegimaale, mis on mineeritud ja ülestulistatud ala kahe vastase kaevikuridade vahel.

Sealt läheb näitus üle iseseisva Tšehhoslovakkia sünni juurde, seinalt vaatab vastu iseseisvusdeklaratsioon 28. oktoobrist 1918, mille kõrval on leegionäride mannekeenid koos varustusega. Nemad on peakangelased, kes andsid iseseisvumisse suure panuse lahingutes ungarlastega Slovakkias ning poolakatega Těšínis, et kindlustada Tšehhoslovakkia riigipiir.

Tšehhoslovakkia armee tutvustus on jaotatud kaheks osaks: lahinguüksused nagu jalavägi ja õhuvägi ning abi- ja toetavad üksused nagu tagala või haridusasutused. Poliitilise konsensuse tulemusena kehtestati ajateenistus ning muuseumis antakse detailne ülevaade ajateenistuse kasust noorte meeste haritusele ja silmaringile –ajateenistuse jooksul õppisid nad nii tehnikaga ümberkäimist, juhtimist kui distsipliini, mis tuli neile hilisemas elus kasuks.

1918–1938 oli erakordne ja edukas periood: Tšehhoslovakkia kuulus Euroopa demokraatlike ja majanduslikult tugevate riikide hulka ning riigi relvajõud vastasid sellele. Muuseumisaalis on terve sein kaetud Tšehhoslovakkia tööstusettevõtete arvuka käsirelvatoodanguga kahe maailmasõja vahel, mis näitab, et riik valmistus end sõja korral kaitsma. Vaatamiseks on armee esimene püstol vz. 22, poolautomaatne standardpüstol vz. 24, ČZ seeria püstolid, mida toodetakse tänapäevalgi. Samuti lühike vintpüss vz. 33 ja kerge kuulipilduja ZB vz. 26, mida eksporditi nii Hiinasse kui ka Ladina-Ameerikasse ning kasutati mitmes II maailmasõjas osalenud riigis. Rasketehnika on esindatud mudelitega, kuid kogu Tšehhoslovakkia relvad, eriti tankid ja suurtükid ning ka käsirelvad, moodustasid II maailmasõja alguses Saksa relvastuse selgroo.

Ekspositsioonis on relvajõudude juhtide ja riigitegelaste isiklikke esemeid: president Edvard Benešile, kindralitele Alois Eliášile, Stanislav Čečekile, Rudolf Medkole kuulunud mundrid ja esemed, mille juurde kuulub ka ametlik portreemaal. Ainulaadne on ka eri riikide teenetemärkide kollektsioon, mille keskmes on Tšehhoslovakkia kõrgeima autasu Valge Lõvi (Řád Bílého lva) teenetemärgi komplekt viies klassis ja kahe medaliklassiga tsiviil- ja sõjaliste teenete eest eraldi.

Saal lõpeb 1938. aasta septembrimobilisatsiooni väljakuulutamisega seotud materjalidega, kus prevaleerib viiendiku elanikkonnast moodustanud sudeedisakslaste separatistliku liikumise tõus. Ajastu edastamiseks kasutatakse palju filmikroonikakaadreid. Piirikindlustuste rajamise mastaapsust edastavad mudelid. Ekspositsiooni lõpetavad kaadrid armee ja sudeedisaksa lahinguüksuste lahingust.

TŠEHHID VÄLISMAALASTE TEENISTUSES

II maailmasõja juhatab sisse metallist piiripost, mis eemaldati Tšehhoslovakkia piirilt pärast Müncheni kokkulepet 1938. aasta sügisel. Sobingu tulemusena sai Saksamaa sudeedisakslastega asustatud alad ning ka Poola ja Ungari haarasid riigist tükikese endale, kuid sõda see ära ei hoidnud.

15. märtsil 1939 okupeeriti järelejäänud Tšehhi ja Slovakkia osast sai Saksamaa vasallriik. Paljud Tšehhi sõjaväelased põgenesid välismaale, et alustada seal vabadusvõitlust. Nende hulgas oli ka tollane sõjaväeluure ülem František Moravec, kes lahkus koos väärtusliku andmebaasiga Suurbritanniasse.

II maailmasõja väljapanek kajastab lahinguid kõigil rinnetel, kus osalesid Tšehhoslovakkia sõdurid, paljudes vitriinides saab külastaja näha laia valikut relvi, mundreid, isiklikke esemeid, dokumente, fotosid jne. Relvade – vintpüsside, püstolite, automaatide – arv ulatub mitmesajani. Saab selgust, kuidas toimus tšehhide lahinguüksusteks formeerimine Prantsusmaal ja Suurbritannias ja interneerimine NSV Liidus ning tšehhide vastupanuliikumine, aga ka relvatootmine Saksamaa lahingumasinale. Väljas on tšehhidest ja slovakkidest koosnenud Royal Air Force 311. eskadrilli vapp, kellest 53 protsenti langes lahingutes. Loomulikult on muuseumis ülevaade okupeeritud Böömimaa ja Määrimaa valitsejale SS-Obergruppenführer ja politseikindral Reinhard Heydrichile korraldatud õnnestunud atentaadi ettevalmistamisest ja läbiviimisest 27. mail 1942. aastal.

Lahti on seletatud Tšehhoslovakkia 1. armeekorpuse lahingutee NSV Liidus. See algas võiduka Sokolovo lahinguga Ukrainas. Lahingus hukkunud 1. kompanii ülem vanemleitnant Otakar Jaroš oli esimene välisriigi kodanik, kellest sai Nõukogude Liidu kangelane.

Tšehhoslovakkia territooriumil kohtuvad nii Nõukogude, Ameerika, Tšehhoslovakkia kui ka Rumeenia, Poola ja Belgia armeede sõdurid. Näituse selle osa viimane lõik keskendub 1945. aasta kevadele ja tšehhi rahva ülestõusule. Eestlastele seostub see Tšehhi põrguga, mille käigus toimus relvastamata 20. Relva-SS-i Eesti diviisi 300–500 sõduri ja ohvitseri vangistamine ja kohtuväline hukkamine. Sellest hoolimata muuseum tšehhidepoolset Genfi konventsioonide rikkumist ei kajasta.

Lõpetuseks on ülevaade vaid kolmeaastasest osalisest vabadusest Tšehhoslovakkias aastatel 1945–1948. See teema algab sümboolselt president Beneši, sõdurite ja koonduslaagrivangide tagasipöördumisega koju, millele järgneb riigipiiri kindlustamine, sudeedisakslaste küüditamine ja sõjaväe taastamine. Näituse lõpp esindab Tšehhoslovakkia armee relvastuse ühtlustamise püüdlusi ja ka uue standardrelva otsimist – väljas on Brno ja Strakonice relvatehastes välja töötatud ainulaadne väikerelvade prototüüpide kollektsioon. Vitriinidest viimane on pühendatud raskekuulipilduja ehk tulevase kuulipilduja vz. 58 arendamisele.

1948. aasta veebruari ja kommunistide võimuhaaramist kujutav vitriin on demokraatia lõpp-punkt.

PUNASEST ORJUSEST TAAS PRIIKS

Juba 1949. aasta viib raudse eesriide taha. Vastu vaatab Tšehhoslovakkia riigipiiri koopia, mille kommunistlik režiim varustas elektrivooluga, et keegi ei saaks maapealsest „paradiisist“ lahkuda. See näituseosa paljastab, kui radikaalselt oli riik muutunud – demokraatlikust totalitaarseks.

Järgmine osa näitab rahvademokraatliku Tšehhoslovakkia Rahvaarmeed, mis kuulus 1955. aastast Varssavi pakti. Välja on pandud kaitseminister armeekindral Alexeje Čepička vormiriietus ja ordenid, sealhulgas tema äia nimeline Klement Gottwaldi orden, mis oli tollal riigi kõrgeim teenetemärk.

Vitriinides on Tšehhoslovakkia armee relvastus ja varustus, kuulipilduja vz. 52, soomustransportöör OT-64 SKOT mudel, mille väljatöötamist alustati 1950. aastate keskel ja millest sai hiljem üks armee tuntumaid soomukeid. Välja on pandud ka vaenuriikidest Prantsuse püstolkuulipilduja MAT 49 ja Briti iselaadiv vintpüss L1A1.

1968. aasta sündmustes domineerib Nõukogude tanki T-55 mudel koos Nõukogude okupatsioonisõduri kujuga. Nõukogude Liit ei usaldanud Tšehhoslovakkia kommuniste ja jättis riiki pärast ülestõusu mahasurumist piiratud väekontingendi, mis lahkus alles 1991. aastal. Võtmeeksponaat on verega määrdunud Tšehhoslovakkia lipp, mis pärineb 1968. aasta augustipäevist. Hilisemat perioodist on võimalik videoprojektsioonides näha arvukalt kaadreid Varssavi pakti armeede ühisõppustest, saali on osaliselt ehitatud tuumavarjend ja eksponeeritud on keemiakaitsevahendeid.

Tähelepanu pälvib ka Tšehhi armee areng pärast 1989. aasta novembrit: muutumine elukutseliseks sõjaväeks, osalemine välisoperatsioonidel kolmes maailmajaos (Balkanil, Lähis-Idas, Malis), aga ka õhuturbemissioonil Baltikumis. Kuid põhirõhk on Afganistani missioonil, Tšehhi Vabariigi relvajõudude loomisel ja protsessil, mille käigus riik 1999. aastal NATOga ühines. Esitletakse mitmeid kaasaegseid relvi, nagu snaipripüss OP 96 Falcon, modulaarründevintpüss CZ 805 Bren A1. Ringikujulises vitriinis on Tšehhi armee vormirõivaste prototüübid. Kogu Tšehhi Vabariigi armeele pühendatud osa sulgeb sõjaväekabel, mis on mälestusmärk välisoperatsioonidel langenud sõduritele.

Muuseumist lahkudes jääb kummitama küsimus, milline oleks maailm, kui suurriigid ei oleks Tšehhoslovakkiat 1938. aastal maha müünud. Vastust sellele ei tea paraku keegi.

VIIDE:

1 https://issuu.com/kaitse_kodu/docs/kaitse_ kodu_06_2023_veeb/s/30346141