ELVA-TAMSA LAHING 24. AUGUSTIL 1944 1. OSA

ELVA-TAMSA LAHING 24. AUGUSTIL 1944 1. OSA

1944. aasta 24. augustil Elva lähedal aset leidnud lahing Saksa vägede ja Punaarmee vahel on tuntud ka Elva-Tamsa tankilahinguna ja seda on teinekord nimetatud isegi suurimaks tankilahinguks, mis Eesti pinnal peetud. Kolmeosaline artikkel heidab peamiselt mõlema poole arhiividokumentidele toetudes neile sündmustele lähema pilgu.

Tekst: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

1944. aasta 10. augustil murdsid Punaarmee 3. Balti rinde väed Petserimaal läbi Saksa 18. armee nn Marienburgi kaitseliinist, millele järgnes 1. löögiarmee ja 67. armee sissetung Kagu-Eestisse. Saksa väed olid sunnitud ülekaaluka vastase ees taganema. 13. augustil hõivas Punaarmee Võru. 21. augustiks tõmbus Saksa 18.  armee põhjatiib Elva–Otepää–Karula joonele. Tartu kaitseks oli vahepeal moodustatud võitlusgrupp eesotsas SS-Brigadeführer Jürgen Wagneriga, kes allus armeegrupile Narwa. 21. augusti seisuga olid Wagneri võitlusgrupi üksused asunud kaitsejoonele, mis oli Tartust veel kõigest 10–13 kilomeetrit lõuna pool. Tartut ähvardas niisiis langemine. Kui Punaarmeel õnnestunuks Emajõgi ületada, siis tekkinuks juba tõsine oht, et tungitakse Narva rinnet hoidvate Saksa vägede tagalasse.

Saksa väegrupi Nord juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner, kellele nii 18. armee kui armeegrupp Narwa allusid, jõudis 20. augusti õhtul otsusele, mis pidi loodetavasti aitama Tartu rinnet päästa – Kagu-Eestisse kavatseti tugevduseks saata Strachwitzi tankidiviis eesotsas kindralmajor krahv Hyazinth von Strachwitziga. Eestis oli ta varemgi sõdinud, võitlusgrupi juhtimise eest nn idakoti likvideerimisel 1944. aasta aprillis Narva rindel autasustati teda koguni Briljantidega Rüütliristi juurde.

Strachwitzi tankidiviis (saksa keeles Panzer-Division Strachwitz), mida dokumentides mõnikord ka Strachwitzi tankikoondiseks (Panzer-Verband) nimetati, oli moodustatud kiiruga augustis 1944 Lätis Kuramaal esialgse ülesandega likvideerida Punaarmee kiil väegruppide Nord ja Mitte vahel. Nimelt olid Nõukogude 1. Balti rinde väed juuli lõpus Riiast läänes Tukumsi piirkonnas Liivi laheni välja tunginud ning Nordi ja Mitte maismaaühenduse katkestanud. Pealetungioperatsiooniga 19.–20. augustini taastas Strachwitzi tankidiviis ühenduse väegruppide vahel. Vastavalt Saksa maaväe ülemjuhatuse käsule läks diviis 20. augustil väegrupist Mitte väegrupi Nord alluvusse.

Ööl vastu 21. augustit andis väegrupp Nord käsu, mille järgi tuli Strachwitzi diviis juba 21. augusti ennelõunal Riia lähedal peale laadida ja viia raudteed mööda võimalikult kiiresti piirkonda põhja pool Valgat, kus pidi esialgu jääma Nordi alluvusse. Koheselt tuli hakata uurima võimalusi diviisi tegevuseks Karula, Antsla, Otepää või Elva suunal. Niisiis kaaluti sel hetkel erinevaid võimalusi, kus diviisi kasutada, ilmselt kavatseti lõplik otsus langetada pärastpoole, vastavalt selleks hetkeks Kagu-Eestis kujunenud olukorrale.

Diviisi koondamine pealelaadimispiirkonda venis siiski oodatust kauem (muu hulgas ühe silla kokkukukkumise tõttu) ning selle esimesed allüksused jõudsid raudteejaamadesse Valgast põhja pool 22. augusti hommikul.

TANKIDIVIIS JUTUMÄRKIDES

Hoolimata kõlavast nimetusest oli Strachwitzi tankidiviis Eestisse saabudes tegelikult tunduvalt nõrgem n-ö tavalisest Saksa tankidiviisist. Diviisi põhijõu moodustasid 101. tankibrigaad ja Großi SS-tankibrigaad. 101. tankibrigaad eesotsas ooberst Richard Schmidtgeniga oli formeeritud alates 21. juulist kuni augusti keskpaigani Ida-Preisimaal, osa isikkoosseisust oli varasema idarinde kogemusega. Großi SS-tankibrigaad sai nimetuse oma ülema SS-Sturmbannführer Martin Großi järgi ning moodustati kiirkorras augusti esimesel poolel Kuramaal erinevate SS-tagavaraüksuste baasil, mis õpetasid seal välja personali soomusüksuste jaoks.

21. augusti ettekande kohaselt oli Strachwitzi tankidiviisi koosseis järgmine:

• diviisi staap (endine 337. jalaväediviisi staap) ja välisandarmite rühm – 66 meest;

• 101. tankibrigaad – 1140 meest:

1. brigaadi staap ja staabikompanii (1 komandöritank Pz.Bef.Wg. V, 1 tank Pz.Kpfw. III, 7 soomustransportööri);

2. 2101. tankipataljon – lahingukorras 9 tanki Pz.Kpfw. V (lühi- ja pikaajalises remondis vastavalt 3 ja 2 Pz.Kpfw. V);

3. 2101. soomusgrenaderipataljon – lahingukorras 56 soomustransportööri (lühi- ja pikaajalises remondis vastavalt 15 ja 7);

4. 2101.  soomuspioneerikompanii – lahingukorras 4 soomustransportööri (lühiajalises remondis 10);

• Großi SS-tankibrigaad – 720 meest:

1. staap;

2. tankipataljon – 3 tanki Pz.Kpfw. V, 5 tanki Pz.Kpfw. III ja IV, 3 tanki T-34, 20 soomustransportööri;

3. grenaderipataljon – 20 veoautot;

• 19. SS-relvagrenaderidiviisi suurtükiväerügemendi divisjon – 7 kerget haubitsat, 250 meest;

• 337. sidepataljon – 100 meest;

• veoautode kolonn.

Nagu peagi näeme, jõudis Strachwitzi diviisi koosseisus Eestisse kokku 19 tanki, kuid osa neist ei olnud ilmselt lahingukorras. Sealjuures Großi brigaadi tankid jäid kas kõik või enamjaolt Lätisse maha, võimalik, et Eestisse toodi kaasa üksikuid tanke Pz.Kpfw. IV või V. Ülaltoodud andmete põhjal oli lahingukorras soomustransportööre 21. augusti seisuga diviisis kokku kuni 87, koos lühiajalises paranduses olevatega – kuni 112.

Koosseisutabel, mille alusel 101. tankibrigaad suvel formeeriti, nägi ette 115 soomustransportööri Sd.Kfz. 251, ehkki tegelikult saadeti neid brigaadile veidi rohkem – 119. Koosseisutabeli järgi jagunesid Sd.Kfz. 251 modifikatsioonid järgmiselt: 251/1 (relvastatud kuulipildujatega) – 38 tükki; 252/2 (8 cm miinipildujaga) – 4 tükki; 251/3 (komandörimasin lisaraadiojaamadega) – 16 tükki; 251/7 (pioneerimasin) – 17 tükki; 251/8 (ambulants) – 4 tükki; 251/9 (7,5 cm kahuriga) – 10 tükki; 251/11 (kaablipaigaldaja) – 6 tükki; 251/16 (leegiheitjatega) – 6 tükki; 251/17 (2 cm õhutõrjekahuriga) – 14 tükki.

Tabel 1 kirjeldab 101. tankibrigaadi soomusgrenaderipataljoni ja soomuspioneerikompanii soomustransportööride jagunemist vastavalt koosseisutabelis ettenähtule (pole teada, mil määral vastas sellele tegelik olukord).

Strachwitzi diviisi käsutusse antud 19. SS-relvagrenaderidiviisi (läti diviis) suurtükiväerügemendi III divisjoni (7. ja 9. patarei) kohta pärineb informatsioon 26. augustist, mille kohaselt oli selle kuue kergehaubitsa jaoks ainult kolm veoautot; tarvis oli rohkem suurtükivedukeid ja raadiojaamaga varustatud eelvaatlejaid, vastasel juhul ei pidanud divisjonist lahingus kasu olema. Pole teada, kas divisjon saabus Eestisse juba sellises seisundis või tulenesid probleemid vahepealsete lahingute käigus kantud kaotustest.

101. tankibrigaadi (ja arvatavasti ka Großi brigaadi) isikkoosseisu väljaõppes olid lüngad, eriti puudulikuks peeti sideala väljaõpet, sellealast olukorda olevat leevendanud brigaadi ülema ooberst Schmidtgeni andekas improviseerimine.

STRACHWITZI SAABUMINE JA RÜNNAKUKAVAD

Strachwitzi diviisi laeti alates 22. augusti hommikust maha Valgast põhja pool Sangaste, Keeni ja Puka jaamas. Suurem osa diviisist jõudis sinna 23. augusti hommikuks, ent mõned allüksused saabusid ka hiljem ning viimaste mahalaadimine toimus 24. augusti õhtul hoopis Valgas. Lahinguallüksused olid kohal 23. augusti hommikuks, ainult pioneerikompanii jõudis Puka jaama sama päeva hilisõhtul. Tankide saabumine on Saksa dokumentides registreeritud järgmiselt: 22. augusti hommikul viis tanki Keeni jaama ja 11 Puka jaama, 23. augusti õhtul kolm Pantrit Puka jaama.

22. augustil tekkis Saksa väejuhatusel kava kasutada Strachwitzi diviisi kõigepealt II armeekorpuse 87. jalaväediviisi toetuseks Sangastest ida pool, kus vastane tugevat survet avaldas. Strachwitz pidi seal andma kiire löögi (operatsioon ei pidanud kestma üle ühe päeva) ja seejärel uuesti tagalas koonduma. 22. augustil suunati ka üks kompanii soomustransportööridel juba Sangaste piirkonda ülesandega aidata 87. diviisil seal rinnet hoida.

Enne, kui jõuti kirjeldatud kava teostamiseni, otsustas väegrupi Nord juhataja kindralooberst Schörner Strachwitzi ülesannet muuta. Nimelt murdis vastane 23. augusti päeval soomusüksustega läbi armeegrupi Narwa vägede (Wagneri võitlusgrupi) kaitse Tartust lõuna pool, mistõttu väegrupi Nord juhatusel kujunes plaan kasutada Strachwitzi diviisi hoopis löögiks Elvast Nõo suunas. Õhtul andis väegrupp käsu, mille kohaselt pidi diviis 24. augustil rünnakuga Nõo suunas takistama vastase edenemist 18. armee ja armeegrupi Narwa tiibade vahekohas põhja (ehk Tartu) ja loode suunas. Kuna Strachwitz pidanuks välja jõudma Tartu all võitlevate armeegrupi Narwa vägedeni, siis pidi ta juba alates 24. augustil kella 3st alluma armeegrupile Narwa. Väegrupp Nord keelas Strachwitzi diviisi killustamise – seda tuli kasutada ühtse koondisena. 23. augustil anti Strachwitzi alluvusse täiendavalt 153. raske suurtükiväedivisjon ja 44. pioneeripataljoni 3. kompanii; näib, et need saabusid diviisi juurde alles järgmise päeva jooksul.

23. augusti õhtul avaldati väegrupi Nord staabist Luftwaffe 1. õhulaevastikule soovi, et lennuvägi toetaks Strachwitzi rünnakut Elva juures, ehkki sel hetkel veelgi olulisemaks pidas väegrupp Lätis võitleva 16. armee abistamist. Selgituseks olgu öeldud, et 1. õhulaevastik ei allunud Nordile, vaid oli määratud viimasega koostööd tegema, mistõttu väegrupp sai õhulaevastikule esitada soove ja mitte käske.

Eelseisvat tegevust kooskõlastati 12. Luftwaffe välidiviisi juhatusega – Elva piirkond, kust Strachwitz pidi rünnakule minema, kuulus selle diviisi vastutusalasse. 12. Luftwaffe välidiviis allus 18. armee XXVIII armeekorpusele.

23. augusti õhtul sai kindralmajor Strachwitz autoõnnetuses raskesti vigastada (101. tankibrigaadi staabi varustusohvitseri ülemleitnant Josef Kiermeieri andmeil põrkas Strachwitzi täiskiirusel sõitnud auto kokku Panther-tankiga). 12. Luftwaffe välidiviisi ülem kindralmajor Gottfried Weber, kes oli Strachwitzi kavadest teadlik, võttis seejärel rünnaku ettevalmistuse juhtimise üle.

Väegrupi Nord staabist reageeriti teatele Strachwitzi õnnetusest veidi pärast keskööd antud korraldusega rünnakut ikkagi võimalikult kiiresti alustada. Strachwitzi ajutiseks asendajaks määrati esialgu 101. tankibrigaadi ülem ooberst Schmidtgen. Peagi seejärel otsustati Nordi staabis aga, et Strachwitzi diviisi juhtimise võtab üle senine 23. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Walter Chales de Beaulieu, kes pidi 24. augusti hommikul Lätist XXVIII armeekorpuse juurde lendama. Ta poleks siiski Strachwitzi diviisi planeeritud operatsiooni algusajaks kohale jõudnud, mistõttu väegrupi Nord käsul pidi diviisi 24. augusti hommikul rünnakule viima XXVIII korpuse staabiülem ooberst Herbert Gundelach, mida viimane tegigi. Kindralleitnant Chales de Beaulieu võttis diviisi juhtimise üle hiljemalt päeva teisel poolel. Tema diviisiülemaks määramise juures mängis küllap rolli asjaolu, et minevikus oli ta juhtinud erinevaid soomusüksusi.

OLUKORD ELVA JUURES 24. AUGUSTI HOMMIKUKS

Elva asus Saksa 18. armee vastutusala põhjatiival. 21. augustiks taandusid Elva lähiümbrusse XXVIII armeekorpuse 12. Luftwaffe välidiviisi vasaku tiiva allüksused, mis jäid seal kaitsele. Diviisi vasak tiib oli allutatud 24. jäägrirügemendi ülemale ooberst Wolfgang Kretzchmarile, kelle käsutuses olid tema enda rügemendi kaks väikesearvulist pataljoni, 12. Luftwaffe välidiviisi välitagavarapataljon ja Wolfi lahingupataljon (viimase isikkoosseis pärines väljastpoolt 12. Luftwaffe diviisi). Nende lahingutugevuseks loeti 23. augustil kokku 550 meest. 24. jäägrirügemendi käsutuses oli üksikuid tankitõrje- ja õhutõrjekahureid, tõenäoliselt toetasid rügementi ka kaudtulesuurtükid, aga täpsemad andmed selle kohta puuduvad.

Elvast põhja pool algas armeegrupi Narwa alluvusse kuuluva Wagneri võitlusgrupi vastutusala. Võitlusgrupi paremal tiival Puhja ja Elva vahelises piirkonnas tegutses ainult 11. SSsoomusluurepataljoni 1. kompanii, mille relvastuses olid luuresoomusautod (mälestuste järgi oli neid kuus).

Vastaspoolel oli Elva vallutamine ülesandeks tehtud 67. armee 122. laskurkorpuse 189. laskurdiviisile (ülem: kindralmajor Pavel Potapov), mille põhijõud saavutasid kontakti Elva ümbruses kaitsel asuvate Saksa üksustega 23. augustil. Elvast põhja pool tungis peale otse 67. armeele alluv 326. laskurdiviis (ülem: kindralmajor Grigori Koltšanov), mille vasaku tiiva allüksused jõudsid 23. augustil Elva lähistele Peedu aleviku piirkonda. Nii 189. kui ka 326. diviis olid eelnevates lahingutes kaotusi kandnud ning eriti just laskurallüksused polnud arvuliselt kuigi tugevad.

189. diviisi lõunatiival edenev 864. laskurpolk (kaks pataljoni) ületas 23. augustil Elvast lõunas Elva jõe, misjärel astus lahingusse Leivaste piirkonnas kaitsel seisva vastasega. Õhtul õnnestus 864. polgul Leivastest kagus üle raudtee tungida, kuid kell 201 asusid sakslased vasturünnakule ja sundisid 864. polgu uuesti raudtee taha tõmbuma. Nõukogude andmeil toetas Saksa vasturünnakut seitse liikursuurtükki. Ehkki vastaspoole soomustehnika identifitseerimises võidi eksida, on tõenäoline, et vasturünnakus osalenud soomusmasinad kuulusid Strachwitzi tankidiviisi, mille allüksused hakkasid Elvasse saabuma. 864. polk pretendeeris ühe liikursuurtüki vigastamisele, samuti saadi päeva jooksul kolm vangi 24. jäägrirügemendist.

Ööl vastu 24. augustit kella kolme ajal läks 864. polk uuesti rünnakule, saavutas Leivastest kagus raudtee joone, kust aga rohkem edasi liikuda ei suutnud.

Idast jõudis juba 22. augusti õhtul Elva lähistele 189. diviisi 891. laskurpolk (kaks pataljoni). Järgmisel päeval püüdis polk Elva sihis edenemist jätkata, kuid põrkus vastase kaitsele. Saksa andmeil tõrjuti umbes roodutugevune rünnak.

189. diviisi 880. laskurpolk saavutas 23. augustil Peedu, nagu ka 326. diviisi 1101. laskurpolk.

189. diviisi ülem kindralmajor Potapov otsustas diviisi põhipingutuse viia Elvast põhja poole, kuhu koondati 23. augusti õhtul 880. ja 891. polk (viimane ilma II pataljonita). 24. augusti hommikul pidi 880. polk minema pealetungile Verevi suunas ja seejärel mööduma Elvast läänest, samal ajal kui 864. polk pidi ründama Elva edelaäärt. 891. polgu ülesandeks oli rünnata Elvat põhja suunast, ainult polgu II pataljon jäeti kaitsele Elvast ida poole. Planeeriti, et 880. ja 864. polgu tegevuse tulemusena piiratakse Elvas asuvad vastase jõud sisse.

122. laskurkorpuse juhataja kindralmajor Nikolai Martõntšuk otsustas korpuse tsentrist paremale tiivale ümber paigutada 98. laskurdiviisi, mis pidi seejärel rünnakule minema Elvast lõunas. 98. diviisi allüksused hakkasid Elva lähistele saabuma 24. augusti hommikul.

Järgnenud 24. augusti lahingust on Nõukogude vaatepunktist üpris detailse ülevaate kirja pannud Arved Kalvo oma 1972. aastal ilmunud raamatus pealkirjaga „Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris“. Paraku jõuab Kalvo teksti võrdlemisel arhiividokumentidega järeldusele, et selles leidub rohkesti ebatäpsusi lahingus osalenud Punaarmee üksuste asukoha ja tegevuse kohta, samuti väiteid, mille kohta ei leia dokumentidest kinnitust (näiteks väide, et 23. augusti õhtul tõrjuti Elvast idas Saksa pataljoni ja soomustehnika rünnak). Võimalik, et Kalvo on suurel määral toetunud mälestustele, mis sisaldavad vigu. Selles artiklis sisalduvas ülevaates 24. augusti lahingu käigu kohta on Kalvo andmete kasutamisest loobutud kui üldiselt ebausaldusväärsetest.

Kalvo raamatu väitel õnnestus Nõukogude poolel Strachwitzi rünnakukavast eelnevalt teada saada. 189. diviisi staabiülema mälestustele viidates kirjutas Kalvo, et 891. polgu luure tabas 23. augusti õhtul Majala küla (Verevist kolm kilomeetrit läänes) juures eksinud autoraadiojaama, mis oli saadetud Tartu suunast Strachwitzi juurde, et pidada sidet tema ja Tartu rajoonis tegutsevate Saksa vägede vahel. Kuid kirjeldatud sündmust ei leia 122. laskurkorpuse luureallüksuste tegevusaruandes kõnealuse perioodi kohta, ehkki aruande detailsusastet arvestades võiks selle mainimist oodata küll.

Kalvo on kasutanud ka 67. armee juhataja kindralleitnant Vladimir Romanovski mälestusi, mille kohaselt informeeris Strachwitzi liikumisest raadio teel üks agentuurluureallikas ja ka üks Elva elanik olevat sellest jõudnud teatada. Kalvo andmeil teavitas Romanovski 23. augusti õhtul kell 22.30 teletaibi kaudu 189. diviisi ülemat vaenlase võimalikust tankirünnakust ja informeeris, et 1246. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolk paigutatakse positsioonile 189. diviisi parema tiivale Lokutaja–Kahna joonele. Kalvo allikas jääb selgusetuks. Kui ta kasutas arhiividokumenti, siis võib järeldada, et Nõukogude pool oli mingil moel tõepoolest saanud Strachwitzi rünnakukavast aimu. Kui allikaks on aga mälestused, siis jääb nende usaldusväärsus küsimärgi alla.

Ent isegi kui eelseisvast rünnakust aimu saadigi, ei toonud see lahinguväljal kaasa erilisi tagajärgi. 189. diviisi asetuses ilmselt olulisi muutusi ei tehtud ning 1246. hävitus-tankitõrjesuurtükiväepolku tegelikult Lokutaja–Kahna joonele ümber ei paigutatud, vaid selle allüksused sattusid 24. augusti hommikul lahingusse hoopis Peedu juures. Järgnevalt näeme, et tõenäoliselt ei olnud vähemalt 189. diviisi suurtükiväepolgu allüksused enne vastase rünnakut selle kohta eelhoiatust saanud.

Järgneb.

VIITED:

1 Artiklis kasutatakse läbivalt Eestis sel ajal kehtinud nn Kesk-Euroopa aega, Punaarmees oli samal ajal kasutusel nn Moskva aeg, mis oli Kesk-Euroopa ajast üks tund ees.

ALLIKAD

• Väegrupi Nord sõjapäevik: Bundesarchiv RH 19-III/316, RH 19-III/317

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/957, T-312/958, T-312/961, T-312/965, T-312/1607

• Armeegrupi Narwa dokumendid: NARA T-312/1632, T-312/1633, T-312/1635

• II armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/161, T-314/162, T-314/164

• 4. ründeeskaadri dokumendid: Bundesarchiv RL 10/360c, RL 10/470

• Alfred Arnoldi autasuesildis 03.11.1944; 19. SS-suurtükiväerügemendi III divisjoni ülema ettekanne Läti Leegioni kindrainspektorile 01.09.1944 (koopiad Petter Kjellanderi eraarhiivis)

• Meinard von Laucherti kiri proua Schmidtgenile 28.08.1944, Josef Kiermeieri kiri Erich Geffersile 09.09.1944, Johannes Morgensterni kiri proua Schmidtgenile 20.02.1947 (koopiad Urmas Salo eraarhiivis)

• 3. Balti rinde, 67. armee, 14. õhuarmee, 122. laskurkorpuse, 98., 128., 189. ja 326. laskurdiviisi, 280. segalennuväediviisi, 305. ründelennuväediviisi, 35. üksiku hävitus-tankitõrjesuurtükiväebrigaadi, 432. õhutõrjesuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система „Память народа“ (https://pamyatnaroda.ru)

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных „Мемориал“ (https://obd-memorial.ru)

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг“ (https://podvignaroda.ru)

Kirjandus

• Jentz, Thomas L.; Doyle, Hilary Louis. Panzer Tracts No.15-3, mittlerer Schuetzenpanzerwagen (Sd.Kfz.251) Ausf.C & D. History of Production, Variants, Organization, and Employment in Action from 1943 to 1945. Boyds, 2006

• Kalvo, Arved. Nemad vabastasid Lõuna-Eesti 1944. aasta augustis-septembris. Tallinn, 1972

• Poller, Herbert. Armoured Reconnaissance With the Waffen-SS on the Eastern Front. The SS-Panzer-Aufklärungs-Abteilung 11 „Nordland“ and the Swedish SS-Platoon in the Baltic States, Pomerania and Berlin, 1943–1945. Stockholm, 2010

• История и боевой путь 326-й Рославльской Краснознаменной стрелковой дивизии. Сборник документов. В трех томах. Том 2. Саранск, 2020; Том 3. Саранск, 2022

• Пиняев, Иван. Шла дивизия вперед. Книга вторая. Саранск, 1971

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой

Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984

• Пудовкин, Сергей. Уральские "зверобои" против нацистского „зверинца“. Нижний Тагил, 2020

Internet

• Lexicon der Wehrmacht (https://www.lexikon-der-wehrmacht.de)

• Missing Links. Photophile no 1, a research database for modellers. Sturmgeschutz IV, sd.kfz. 167. Compiled by Chris Leeman. 2002 (https://missinglinks2.tripod.com/stugiv.pdf)