VENEMAA (SÕJALIS-)POLIITILISE LÜÜASAAMISE AASTA

VENEMAA (SÕJALIS-)POLIITILISE LÜÜASAAMISE AASTA

Lõppenud aastal toimunud protsessid startisid kodanike suure passiivsuse ehk COVIDi piirangute baasilt, mis viidi kiirelt aktiivsesse faasi juba veebruaris 2022, kui Kreml alustas jultunult suurt sõda Ukrainas.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

agu Venemaa 2008. ja 2014. aasta agressioonidele reageerimise põhjal võis karta, muutis uus sõda pigem demokraatlike valitsuste retoorikat, selmet teha neist mõjukad sõja lõpetajad.

Venemaa tegevus mõisteti küll hukka, ent kuna tolle väitel polnud tegu mitte sõja, vaid sõjalise erioperatsiooniga, võeti see narratiiv vastu (mis siis, et okupandid jõudsid välja Kiievi eeslinnadesse!) ja Ukrainat hakati toetama vaid piiratud kasutusega sõjalise abiga.

Kiievi toetuseks liitunute peapanuseks said majanduslikud ja rahalised sanktsioonid, mida paraku rakendati samuti osaliselt ja pausidega, andes Moskvale mõistagi võimaluse seniste äripartnerite kaasabil ja kolmandaid riike kasutades oma võimalikud kahjud minimeerida.

See eriskummaline sõda jätkus ka 2024. aastal, kuni augustis tungis Ukraina oma vägedega Venemaa Kurski oblastisse. Paraku ilmnes, et Lääne suurriigid pole nüüdki valmis andma Ukrainale kaugmaarelvi. Kummalised liitlased eksistentsiaalses ja põhimõttelises sõjas, ent – mis teha, 21. sajand on 21. sajand koos kõigi oma vajakajäämistega.

LÄBIKUKKUMINE SÜÜRIAS

Tegelikult püüdis Kiiev Venemaa territooriumil sõjategevust alustades taas põhitähelepanu endale saada, sest tekkinud oli teine ja paraku konkureeriv sõjakolle.

Veel oktoobris 2023 toimus Gaza sektoris terrorirünnak ja võeti pantvange, millele Iisrael vastas suure sõjaga ja läks nii, et liitlased hakkasid seni Ukrainale mõeldud/lubatud relvaabi edastama hoopis Iisraeli armeele.

Viimase eeliskohtlemine lõi välja selleski, et kuigi Iisrael pole nagu Ukrainagi NATO liige, aitasid NATO lennukid teda ometi õhurünnakute ajal kaitsta. Iisrael ise aga korraldas õhurünnakuid Süüriale ja Iraanile ning alustas septembris 2024 maismaaoperatsioone Liibanonis.

Novembris sündis aasta suurim ootamatus, kui kurikuulsa islami kalifaadiga seotud võitlejaskond Hayat Tahrir al-Sham pühkis kõigest kümnepäevase sõjaretkega võimult president Bashar al-Assadi režiimi Süürias.

Viimase peatoetajaks oli olnud Kreml käsikäes Türgi ja Iraaniga. Ühtäkki sai kõigile selgeks, et Euroopas laiutaval ja Ukrainat julmalt pommitaval Venemaal lihtsalt puudus võime kaitsta oma positsioone moslemimaailmas ehk seltskonnas, keda peeti Moskva peamiseks toeks suures poliitikas.

Putini režiim oli algusest peale osanud asju ajada nii oma riigi moslemite kui ka moslemiriikidega, tänu millele on Venemaal ainsa suurriigina vaatleja staatus 57-liikmelises Islami Koostöö Organisatsioonis.

Musta mandri moslemiriikidele tugines ka Moskva viimaste aastate suurejooneline koostöö Aafrika Liiduga. Sestap oli loogiline, et Moskva-Pekingi juhitud globaalset Lõunat esindava koostöögrupiga BRICS liitusid sel aastal just mõjukad moslemiriigid Saudi Araabia, Ühendemiraadid, Egiptus ja Iraan.

Kuna liituda soovijaid jagub, on Kreml juba mõnda aega kuulutanud, et BRICS töötab efektiivsemalt kui ÜRO ja mitmed Euroopa ühendused ning sellest saavat uue maailmakorra juhtiv organisatsioon.

Tuli aga hoopiski Moskva kapitaalne läbikukkumine Süürias ja seda pärast septembris 2015 alanud Moskva sõjalist kohalolekut riigis, mis toimis diktaatori võimulpüsimise garantiina.

See polnud üksnes passiivne istumine – kahel viimasel aastal õnnestus Moskval muuta Assadi režiim taas parketikõlblikuks 21-liikmelises Araabia maade liigas ja nüüd jagub kahetsejaid, kes selle üritusega kaasa läksid.

GOVORIT MOSKVA?

Peamine on toimunus mõistagi see, et Assadi režiimi kukkumine mõjutab otseselt Kremli positsioone Ukrainavastases sõjas, kus USA eesseisev presidendivahetus on toonud teemaks sõjategevuse lõpetamise ja püsiva rahulepingu sõlmimise.

Tulenevalt põrumisest Süürias on ilmne, et neid kokkuleppeid ei sõlmita mitte 14. juunil Putini kuulutatud tingimustel, vaid ikka Ukraina seaduslikke huve arvestades.

Mõistagi on täna võimatu ennustada, kas üldse ja kui, siis mis tulemusega Ukraina-Venemaa läbirääkimised lõppevad, kuid 2024. aasta kokkuvõttena saab tõdeda, et kuigi vahepeal tundus Kremli diktaatori – kasvõi osaline –pealejäämine Ukrainas paratamatuna, siis aastalõpueelne üllatusareng Süürias lubab sedastada, et Venemaad tabas valus poliitiline, täpsemalt poliitsõjaline kaotus.

Pealegi seal, kus seda keegi – kaas- ja vastumängurid kaasa arvatud, aga neid oli/on Süürias kümmekond –oodata ei osatud. Ehk siis – nii suur kui ka regionaalne poliitika suudab tegijatele jätkuvalt üllatusi pakkuda.

Nende ridade kirjutamise ajal polnud mingit selgust, kes lähitulevikus kinnistub Damaskuses võimu juures ja millist poliitikat hakatakse teostama. Pariisi väisanud USA tulevane president Donald Trump tegi siiski mitmetähendusliku avalduse, öeldes, et Ameerikal pole mõtet Süürias toimuvasse sekkuda.

20. jaanuarini on mõistagi ametis Joe Bideni administratsioon ja otsused tema teha, ent Trumpi sõnumit võib võtta kui omamoodi luba Venemaale jätkata Süürias tegutsemist. Selge on see, et Kreml on seal vaat et kõigi silmis usalduse kaotanud, ja samas on paratamatu, et tal tuleb öelda, mis saab edasi. Eeskätt kahe sõjabaasiga. Kas seotakse nende saatus kuidagi Ukraina sõda lõpetavate läbirääkimistega?

MÕJUVÕIMU VÄHENEMINE

Võib fantaseerida laiemaltki, sest Moskva läbikukkumine Süürias on seadnud sootuks uude valgusesse mujalgi, sealhulgas sama piirkonna teises kohas, Armeenias toimunu. 2020. aastal toimunud AserbaidžaaniArmeenia sõda lõppes viimasele valusa kaotusega, sest nn Venemaa rahuvalvajatest polnud vähimatki abi, Türgi ja Aserbaidžaan sõdisid aga koos ning pidasid ka ühise võiduparaadi.

Sestap on Armeenia suurendanud suhtlust lääneriikidega ja tema vastutegevus Moskva tahtele tipnes 28. novembril Astanas toimunud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni (ODKB) tippkohtumisel, kuhu Armeenia liider Nikol Pašinjan lihtsalt ei ilmunud.

Putin ise tõdes, et Armeenia pole organisatsioonist lahkunud ja täidab sellest johtuvaid kohustusi, ent küsigem – kauaks?

Armeenia kõrval aga toimuvad tormilised sündmused Gruusias, kus opositsioon nõuab uusi valimisi ja riigi jätkamist Euroopa Liitu viival kursil. Arusaadavalt ootab Venemaa-meelne Gruusia võimupartei toetust peremehelt Moskvast, ent eks sama meelt olnud ka Süüria senine võimupartei Baath. Ehk siis Kremli n-ö omade reetmine ühes riigis loob koheselt uue suhete seisu teises riigis.

Armeenia ja Gruusia on teadupoolest kristlikud riigid ja rahvad. Mainitud ODKB tippkohtumisel osalesid Venemaa, Valgevene, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Tadžikistani liidrid. Samas loodi ODKB 1992. aastal Taškendis, ent Usbekistan ise on sellest ammu välja astunud. Vahetult pärast BRICSi tippkohtumist Kaasanis (22.–24. oktoobrini 2024), mida Moskva peab oma eelmise aasta suurimaks õnnestumiseks, tuli aga teade Venemaa välisminister Lavrovi Usbekistani visiidi edasilükkamisest ja seda pole praeguseni toimunud. Põhjuseks Usbekistani keeldumine liitumisest Putini loodud Euraasia majandusliiduga.

Kaasanis kinnitas Kasahstani presidendi abi, et neil pole soovi liituda BRICSiga, ent siis järgnes Lavrovi visiit Astanasse, kus too kuulutas, et Kasahstan on ikkagi valmis seda tegema. Kasahstani juhid pole aga seda kinnitanud! Ehk siis – Moskva suhted Kesk-Aasia moslemiriikidega olid teravad juba enne Süürias toimunud pööret.

Tuleb muidugi mainida, et samuti moslemiriik Aserbaidžaan on esitanud avalduse BRICSiga liitumiseks. Ent kokkuvõtvalt saab tõdeda, et Putini toetus isegi naabruses asuvates moslemiriikides pole enam see, mis ta võinuks olla, ja vastu hakatakse avalikult. Ning see on 2024. aasta ilming!

MÕTTEKOHT LUKAŠENKALE

Tekkinud ebakindlus sünnitab kummalisi käike ja üheks selliseks tuleb pidada tõika, et just Astanas toimunud ODKB tippkohtumisel teatas Putin, et Venemaa on teist korda kasutanud Ukrainas oma uut imerelva Orešnik, mis polevat tuumarelv, aga tegevat samasuguse purustustöö.

Selge see, et vastuvõtjale püüti muljet jätta, ent tulemus oli pigem vastupidine, sest NSV Liidu päevil katsetati Kasahstani territooriumil korduvalt tuumarelva ja seda elanikkonda hoiatamata. Mida see endaga kaasa tõi, teatakse-mäletatakse tänagi.

Ainuke SRÜ liider, kes Putini laiutamisele reageeris, oli Valgevene diktaator Lukašenka, kes ise küsis 6. detsembril Putinilt Orešnikut ja too lubas seda Valgevenele alanud aasta teisel poolel ka anda.

Ent eks päev hiljem saanud batkagi teada, mis juhtus Süürias Assadiga. Muide, viimase välisminister oli alles kuu aega varem käinud Minskis visiidil.