FILM, MIS ON TÄITSA NAGU PÄRIS

FILM, MIS ON TÄITSA NAGU PÄRIS

Kohustuslikku sõjakirjandust tundvad isikud teavad lauset „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi“. Ja nad teavad ka lauset „Rõve sõim serbia keeles“. Mis sai Austria-Ungari keisririigi alamatest esimeses maailmasõjas edasi, on üldjoontes samuti teada. Aga mis juhtus serblastega? Nendega, kellele Hašek oma teoses omistas teatavat sorti sõimu? Et serblastest ei jääks ajalukku ükspäinis verbaalsed inetused, on nad teinud filmi „Kralj Petar I“ ehk „Kuningas Petar I“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

„Näete, milline kangelaslik minevik on meil ette näidata!“. Meil endil on Nüganeni „1944“, poolakatel on „Westerplatte“, lätlastel „Hingede torm“ jne. Igal rahval on vähemalt üks sihuke film. Selline film on kohustuslik. Nagu konstitutsioon, sõjavägi või õhtused allahindlused ketipoe saialetis. Kangelaslik minevikuheiastus lihtsalt peab olema ja punkt. Serblastel on selleks siis käesolev linateos.

1914. Ertshertsog Ferdinand on edukalt auke täis lastud ning austerlased on otsustanud serblastele näidata, et päris nii päise päeva ajal suuremaid ülemusi augustada ei ole ilus tegu. Austerlased ründavad, serblased alustavad mobilisatsiooniga, otsitakse üles kuningas, palutakse abi teistelt riikidelt ja maailmasõda on alanud! Siin filmis ei lapata mõistagi läbi mitte tervet maailmasõda, vaid keskendutakse Serbia riigi käekäigule.

Üksjagu filmi ongi kuningas Petar I askeldamisest. Sellest, kuidas ta püüab oma riiki kuidagiviisi koos hoida kõige poliitikategemise ja sõjapidamisega tükkis. Teisalt, et film ei koosneks ainult suurte ülemuste koosolekutest ja asjaliku näoga näpuga maakaardi sorkimisest, jälgitakse suurtükiväkke värvatud noore külapoisi Marinko käekäiku. Mingil ajahetkel lisandub Marinkole ka „sidekick“, slaavi filmi- ja kirjandusmaailmas populaarne tegelaskuju „polgu poeg“, kelleks siin on perekonna kaotanud Momcilo. Teisedki rahvad on oma loomingus polgu poja tegelaskuju pruukinud, aga slaavlaste hulgas torkab lapssõduri teema põneval kombel rohkem silma.

Ja mõistagi vajab selline film koormate kaupa paatost, rahvuslikku uhkust ning paha ei tee ka südamesse minevad momendid, mida on linateoses rohkem kui üks. No selles mõttes, et tegu on ikkagi sõjafilmiga, kus saadakse surma ja haavata, järelikult vajalik pinnas on täitsa olemas. Nii näeb vaataja Austria-Ungari sõjamehi külainimesi tapmas. Milline tegu mõistagi ajab serbia sõdurid vihale. Kuid see pole veel kõik. Filmi lõpupoole ukerdavad Marinko ja Momcilo kusagil mägedes ning Marinko külmub surnuks. Ja et ei oleks mitte ainult hinge minev, vaid ka ülev ja kõik need teised sõnad, sekkub kuningas Petar. Otsinguekspeditsiooni eesotsas matkav kuningas mõistagi leiab külmunud Marinko ja veel elus oleva Momcilo, toimub päästmine, kõik rõõmustavad jne. Ses mõttes täiesti topakas stseen, kuningal on vaja terve rahvas mülkast välja sikutada, aga tema jandib kuskil mägedes üht inimest taga otsides. Ei kõla väga loogiliselt. Ent kui on vaja näidata, kuidas kuningas hoolib ka väikestest inimestest, siis käib küll. Kokkuvõtvalt – „Kralj Petar I“ on suuresti tehtud kodupublikut silmas pidades. Kui keegi kaugemal elav publik vaatama satub, on lisaboonus.

Visuaalide nimel on pingutatud, et kõik näeks välja nagu päris. Autentsusele on kõvasti panustatud. Kostüümid, rekvisiidid, kõik on saanud selline, et vaatepilt näkku ei karju ja vaataja silmi ära ei murra. Ei ole kuskil massistseenides tagaplaanil näha teksapükstes tüüpi, kes nätsu nätsutab. Või telefoni sügab. Ei, kui on, siis ikka ajastutruus kostüümis. Ja nätsu asemel on kuusevaik. Ja telefoni asemel sügatakse midagi muud. Pildiliselt mõjuvad mõistagi kaunid loodusvaated. Serbias mägesid jagub, filmigi on sätitud hoolikalt valitud mägimaastikke. Üldse jääb mulje, et režissöör Petar Ristovski on kogu riigi läbi nuhkinud, sõrmedest pildikaste moodustanud ja sel kombel maastikku tudeerinud. Tulemuslikult, ütleksin.

Stsenaarium on kõigest hoolimata saanud pisut kipakas. Teinekord juhtub, et stsenarist pole kuidagi suutnud kaht tegevusliini hallata. Kas on mõtted mujal olnud autoremondi tõttu või mis tahes muul põhjusel, kuid mõni film on nii ägedalt kaootiline, et sürrealist Dali looming on selle kõrval selgus ise. Siin on selles osas asjad suurelt jaolt paigas. Kaks tegevusliini on saadud nii eraldi toimima kui mõistlikul hetkel põimuma. Küll aga on mingi jant ajaskaalaga. Mingil hetkel kadus järg täiesti käest. Just kaks momenti tagasi käis serblaste poolt vaadatuna võidukas lahing, ent siis kukuti täie hooga taganema. Sedagi vapralt, kuid ikkagi taganeti. Ühesõnaga arusaamatus. Hiljem jõudis kohale küll, et mõeldud oli täiesti erinevaid sündmusi, millest üks oli võidukas, aga teine mitte nii väga. Serblased ise omaenda maa ajalugu tundes saavad arvatavasti kõigest suurepäraselt aru, kuid minusugusele võhikule sobinuks mõni selgitav kiri, ajavõi kohamääratlus. Asja süvitsi uurides selgus veel, et mugavate inimestena on serblased samast materjalist kokku lõiganud ka posu teleseeriaid. Ju siis jäi üles võetud materjali sedapalju üle. Või mindi režiid tehes mingil põhjusel „lindilõikamisega“ kole hoogu ja taibati pärast ise ka, et filmi lõppversioonis valitseb teatav segadus. Mida oleks hea vähe pikemas vormis jupikaupa lahti seletada. Aga noh, kui tegijatele tundus, et nii saab hea, siis olgu pealegi.

Vat ega sealtkandi näitlejaid nii väga ei tea. Serbia-Eesti kultuurivahetus on lünklik ja sellest lüngast vaatab mulle vastu ainult kunagine idabloki indiaanipealik nr 1 Gojko Mitić. Keda mõistagi selles filmis ei ole, sest tegu pole ju indiaanifilmiga. On teised näitlejad, tundmatute nimedega, aga head näitlejad.

Lazar Ristovski kanda on jäänud kuningas Petar I roll. Nagu kuningas ühes monoloogis mõista annab, ei ole tegu kuningaga, kes on noor, ilus ja pikka kasvu. Kuningas on elukogenud taadike, kes radikuliidist hoolimata diplomaatiat teeb ja asju ajab. Karakterina üsnagi igav, aga mis teha.

Natuke kahju on, et kõiksuguseid põnevaid liine ja seoseid tekitanud stsenaristid polnud lõpuni kirjutanud Zivota (Radovan Vujovic) ja Marinko (Milan Kolak) omavahelisi seoseid. Mingil hetkel oli juba täitsa huvitav vaadata, kuhu nende omavahelised dialoogid välja viivad, aga siis hääbus see jutt mingite teiste tegevuste taha ära. Neile kahele lisanduva Momciloga (Ivan Vujic) moodustub juba toimiv ja dünaamiline kombo, mida on huvitav jälgida. Kuningas kuningaks, ta on käsitletavate ajaloosündmuste tarvis vajalik, stsenaariumist välja kirjutada teda ei saa, aga elu toovad filmi ikkagi Zivota, Marinko ja Momcilo.

Üldises plaanis on film saanud hea. On sõda, on ajalugu, on inimsaatusi. Mõistagi võib näpuga sorkida ja iriseda: „Vat see koht siin on ikka täiesti mööda! Esmaspäeval filmisite seda või kuidas?“ Aga see on norimine detailide kallal, mis jämedamat pilti lahjemaks ei muuda. Loomulikult ei või ära unustada, et tegu on serblaste arvamusega ajaloost, asjadest ja inimestest. Naaberriikidel on kohe väga kindlasti toimunust hoopis teistsugused mälestused. Kuid silmaringi avardamise mõttes ei tee paha „Kralj Petar I“ ära vaadata, liiati kui film vaatamist kõigiti kannatab.

„KRALJ PETAR I“

Osades: Lazar Ristovski, Radovan Vujovic, Milan Kolak

Lavastanud: Petar Ristovski

2 tundi ja 5 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Minu jaoks uus vaatenurk ajaloole.

Teostus: 8. Hea, nauditav vaatamine.

Näitlejatööd kokku: 8. Hea näitlejate valik.

Lavastajale: 8. Mõned küsitavused tekkisid, aga muidu hea töö.