KUIDAS VALMISTADA LATERN KOLME LÕIKEGA

KUIDAS VALMISTADA LATERN KOLME LÕIKEGA

Alguses oli pimedus. Ja siis oli plekkpurk. Ja siis oli teeküünal. Ja siis sai valgus. Ja kuidas sai valgus? Sellest allpool.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Päris alguses muidugi plekkpurki polnud. Oli hoopis Napoleon, kellele üldse ei meeldinud, et sõjakäikudele kaasa võetud toit nii kähku riknema läheb. Mistõttu lubas valitseja suurt varandust sellele, kes mõtleb välja meetodi, kuidas söögikraami kauem säilitada.

Üks Prantsuse kokk, Nicolas Appert, mõtles selle peale. Ja välja mõtles: ta sulges toidukraami klaaspurki ning andis siis kuuma. Sellega oli Nicolas pannud aluse toidu pikaajalisele säilitamisele. Olgu siinkohal igaks juhuks öeldud, et vaatamata oma suurele panusele inimkonna hüvanguks ei olnud Appert ikkagi see Nicolas, keda tänapäeval jõuluvanana tuntakse. Kuigi mõni võiks öelda, et tema roll on koguni olulisem kui selle teise, pühakuks kuulutatud Nicolase oma.

Samuti pole teada, kas üldse ja kui, siis kui palju Napoleon toiduteaduste isale maksis. Küll on aga teada, et Nicolase lahendusel esinesid mõningad puudused. Nimelt kippusid klaaspurgid kergesti purunema, mistõttu ei olnud see siiski kõige parem lahendus toidu ladustamiseks ja kaasas kandmiseks. Eriti sõjatingimustes.

PETER, EZRA JA LEO

Vaja oli midagi tugevamat. Ja selle tugevamaga tuli välja Inglise kaupmees Peter Durand, kes 1810. aastal võttis toidu säilitamiseks kasutusele metallpurgid. Ainult et Durand pingutas pisut üle. Paksust metallist, purunemiskindlaid purke oli väga tülikas avada – selleks läks vaja toekamat vasarat ja meislit.

Umbes sellisel meetodil käis purkide avamine veel hea mitukümmend aastat, enne kui Ezra Warner 19. sajandi keskpaigas konserviavaja leiutas. Tol ajal muidugi jooke veel ei konserveeritud, joogitööstus võttis purgid kasutusele alles 20. sajandil. Täpsemalt 1935.

aastal, mil Gottfried Krueger Brewing Company tutvustas maailmale esimest õllepurki. Et karboniseeritud joogi survele vastu pidada, oli see valmistatud terasest. Ning et väärt jook purgist kätte saada, läks vaja spetsiaalset pisut kahvlit meenutavat tööriista, mida rahvasuu kutsus kiriku võtmeks.

Oluline läbimurre saabus 1962. aastal, natuke aega pärast seda, kui CocaCola ja Pepsi olid asunud tegema esimesi katsetusi karastusjookide alumiiniumpurki villimisel ja Leo Gerstenzang tuli selle peale, et kui purgi kaane sisse jätta nõrgem koht, mille külge omakorda monteerida link, saab sikutades kaane lahti tõmmata. Tulemuseks oligi midagi väga sarnast sellele, mida me tänapäeval plekkpurgi all mõtleme. Ja vaat üht sellist laterna valmistamiseks vaja lähebki.

Küünalt ka muidugi päris alguses ei olnud. Inimesed põletasid kaloreid pimedas. Rasva hakkasid nad põletama umbes 3000 aastat enne Kristust. Ja umbes 500 aastat enne Kristust tuldi selle peale, et surada rasva sisse taht. Nii oligi küünla eellane loodud. Tööolukorras hirmsasti haisev ja tossav eellane.

Haisust ja tossust saadi lahti 1830. aastal, mil leiutati parafiin, mis võimaldas küünlaid juba industriaalses koguses tootma hakata.

Millalgi 19. sajandi lõpus tuli keegi selle peale, et vaha maha nirisemise vältimiseks võiks ju toota küünlaid väikeses metallanumas. See mõte meeldis väga inglastele, kes hakkasid neid küünlaid kohe oma teekannude soojendamiseks kasutama. Sealt siis nimi teeküünal.

PAREM KUI KÜÜNAL

Nagu alguses vihjatud, saabki nende kahe ehk plekkpurgi ja teeküünla kombineerimisel valgusallika, mida võib nimetada laternaks.

„Saab“ on siinkohal muidugi ennatlik kõnepruuk. On väga vähe asju siin ilmas, mida lihtsalt saab. Enamiku nimel tuleb sõltuvalt loomupärasest andekusest ning kättesaadavate instrumentide valikust suuremal või vähemal määral vaeva näha.

Nähkem siis. Selleks, et ühest plekkpurgist, mille ajalugu me nüüd heasti teame, ja küünlast, mille saamislooga samuti kursis oleme, latern valmistada, on meil vaja nuga, mille ajalukku me siinkohal minema ei hakka. Olulisem kui lugu on siinkohal see, et nuga oleks terav.

Noaga tuleb purgi alumisse ossa, nii umbes sentimeetri kõrgusele, lõigata horisontaalne pilu. Nii umbes nelja sentimeetri pikkune. Ja nüüd sellega paralleelselt purgi ülaossa, umbes kolm sentimeetrit purgi servast, teine samasugune pilu. Ja siis juba neid kahte lõhet keskkohast ühendav vertikaalne lõige ülalt alla.

Tulemuseks on lõhutud purk, mille eest pandipakendi raha enam tagasi ei saa. Aga ei ole halba ilma heata. Ja hea on see, et kui need purgi sisse tekitatud, irvakil kapiuksi meenutavad labad lahti voltida, ongi latern valmis. Nüüd pole muud, kui küünal purgi põhja ja tuld.

Võib muidugi küsida, milleks kogu see vaev ja miks ei võiks niisama küünalt põletada. Võib muidugi niisama põletada. Aga laternas on küünlaleek paremini varjatud selliste elementide eest nagu tuul ja vesi. Samuti kiirgab latern tänu peegeldavale pinnale valgust kaugemale ning just soovitud suunas. Ning tänu Gerstenzangi tootearendusele ehk Gersteni zangale saab sellise laterna erinevalt küünlast ka meelepärasesse kohta riputada, kui sõlmida zanga külge nöör või traadijupp. Head meisterdamist ning ärge küünalt valveta jätke!

Video: https://youtu.be/rKR6psznrkw