NAISKODUKAITSE TALLINNA RINGKONNA EESTIAEGSETE JUHTIDE ELUSAATUSED PÄRAST 1940. AASTAT

NAISKODUKAITSE TALLINNA RINGKONNA EESTIAEGSETE JUHTIDE ELUSAATUSED PÄRAST 1940. AASTAT

Naiskodukaitse sai läinud aasta lõpus saja-aastaseks. 28. detsembril tähistasime esimese Kaitseliidu naisüksuse Lindade kompanii moodustamist Kalevi malevkonna juurde 1924. aastal.

Tekst: KARIN KAUP LAPÕNIN , Naiskodukaitse Tallinna ringkonna ajalootoimkonna liige

Naiskodukaitse organisatsiooni ametlik asutamine toimus kolm aastat hiljem, 2. septembril 1927. Naiskodukaitse Tallinna ajalootoimkond on lisaks ringkonna ajaloole uurinud ka Tallinna eestiaegsete naiskodukaitsjate elusaatusi pärast okupatsiooni algust. Mis sai Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhtidest pärast seda, kui Kaitseliit ja Naiskodukaitse 27. juunil 1940 laiali saadeti?

NAISKODUKAITSJAD HAJUSID LAIALI

1939. aasta lõpus kuulus Tallinna ringkonda üle 700 liikme, 1940. aastal oli Tallinnas 13 jaoskonda ja neile lisaks neli Harju ringkonnast Tallinna alla üle tulnud jaoskonda. Juba 1939 hakkas suurenema Naiskodukaitsest lahkujate arv seoses „äraminemisega välismaale“.

Naiskodukaitse oli küll Kaitseliidu eriorganisatsioon, kuid otseseid sõjalisi ülesandeid naistel ei olnud, sõjalist väljaõpet hakati vähesel määral saama alles vahetult enne okupatsiooni, kui poliitiline olukord pingestus. Naiste ülesanne oli üksnes toetada Kaitseliidu mehi toitlustuse, sanitaarala, varustuse ja rahakogumisega. Ja kuna Kaitseliidu meestelt oli võetud võimalus võidelda, siis hajus laiali ka naisorganisatsioon.

Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhtide elusaatused kujunesid pärast okupatsiooni sama mustri järgi nagu ülejäänud eestlastel: küüditamine ja poliitilised arreteerimised, ka hukkamised, põgenemine või Eestisse jäämine.

PUNASE TERRORI AASTA

1941. punase terrori aasta küüditamise ja arreteerimistega viidi Eestist välja omariikluse olulisemad kandjad, nende seas naised. Tallinna ringkonna tolleaegsetest või endistest juhtidest küüditas Nõukogude võim Siberisse 11 naist: keskjuhatuse liige ja Tallinna ringkonna esimene esinaine

Anna Tõrvand-Tellmann, kes Siberis vintsutuste tagajärjel suri, Elfriede Kurvits, Aino Neeme (Neumanskraft), Hermine Sillerand (Schönrock), Helmi Vaader, Lucia Neggo, Nadežda Muro, Marie Jaansoo (Janson), Linda Junkur, Glafira Teetsov, Natalia Õunapuu. Vangilaagris hukati Põhja jaoskonna juhatuse liige Amanda Kannes ja Kalevi jaoskonna juhatuse liige Zita

NAISOMAKAITSE

1944. aastal kogunesid mõned naiskodukaitsjad korra veel Naisomakaitse nime all, et olla toeks Saksa sõjaväkke mobiliseeritud eesti meestele. Märtsiks 1944 oli Tallinnas loodud kaks Naisomakaitse pataljoni, 1. pataljoni esinaine oli Glafira Kartus, endine Lõuna jaoskonna esinaine, ning 2. pataljoni esinaine Aleksandra Looberg, endine Lindade kompanii ja Kalevi jaoskonna juhatuse liige.

Augustis 1944 määrati kogu Tallinna Naisomakaitse esinaiseks Aino Onni, endine Kergedivisjoni jaoskonna esinaine. Ka Nõmmel tegutses Naisomakaitse pataljon Magda Mägi juhtimisel. Naisomakaitse liikmed olid organiseeritud Eesti väeosade juurde, kus nad tegelesid endale omaste valdkondadega: toitlustamine, korjandused, varustus ja sanitaarala.

PÕGENENUD TALLINNA NAISKODUKAITSE JUHID

Tallinn erines ülejäänud Eestist selle poolest, et peredel oli rohkem võimalusi põgeneda. Linnainimesed ei pidanud nii paljust materiaalsest loobuma, vast oli neil ka raha veidi rohkem. Maainimesed tõenäoliselt mõtlesid kauem, kas talud ja loomad maha jätta. 1944. aastal põgenes Eestist vähemalt 30 Tallinna ringkonna juhti. Mindi meritsi ja maitsi Saksamaale ning üle mere Rootsi.

Saksamaal elati tavaliselt 4–5 aastat põgenikelaagrites, mitmed naised töötasid õpetajate või tõlkidena, mõned elasid ka väljaspool laagreid linnades. Kõige rohkem suundus naisi edasi Ameerika Ühendriikidesse: Naiskodukaitse esinaine Mari Raamot, Hilda Tamm, Julie Otsing, Aino Onni, Aleksandra Millistver, Linda Viisel, Lisette Leinberg, Gerda Simonlatser, Sophie Peebus, Hanna Hänilane (Putnin), Karin Pärna (Parnitsky), kelle teekond oli veidi keerulisem, Elfriede Saluste (Schäfer), Hilda Nurmis (Nahkman), Fernande Triumph.

Enamik Ameerikasse põgenenuid elas kas New Yorgis või seal lähedal. Otsetee Saksamaalt New Yorki ei olnud tihti võimalik, perel pidi olema sponsor ja töökoht, neid aga oli lihtsam leida teistes osariikides. Näiteks Mari Raamoti teekond koos poja perega New Yorki läks läbi Põhja-Carolina.

Naiskodukaitsjate omavaheline suhtlus tõenäoliselt jätkus. New Yorgi Eesti Maja juures tegutses 1949. aastal asutatud aktiivne Ülemaailmne Eestlaste Ühingu Naisklubi, mille juhatusse kuulus Hilda Tamm ning auesinaine oli Mari Raamot. Ka Balti Naiste Nõukogusse kuulus mitu naiskodukaitsjat, Hilda Tamm ja Sophie Peebus.

Teine suurem naiskodukaitsjate kogukond jõudis põgenikena Rootsi: Julie Steinmann, Hella Pruun, Therese Emilie Kalju, Siiri Kandre, Edith Käärik, Gertrud Särg (Torgren). Endine riigikogu liige Julie Steinmann on vaid üks näide viljaka tegevuse jätkumisest Rootsis. Helmi Mäelo on raamatus „Eesti naine läbi aegade“ kirjeldanud, kuidas Julie Steinmann võttis algusest peale osa mitmete Rootsi eesti naisklubide tööst, kuid tema suurimaks elutööks sai eesti sõjainvaliidide abistamine Saksamaa põgenikelaagrites.

Neli naist suundus Kanadasse: Salme Lepp, Ellen Remmel, Selma Arras, Mari Pitka (kadunud Johan Pitka abikaasa). Austraaliasse jõudsid Aleksandra Looberg ning Hilja Lipping.

Helmi Kaber suundus Brasiiliasse, tema kirjavahetusest Eesti konsuliga New Yorgis selgub, et ka tema soovis New Yorki, kuid leppis saatusega ja loobus lõpuks USA elamisloa taotlemisest. Inglismaale suundus Magda Tannik. Venezuelasse jõudis välja Oljo Lorenzsonn (Oljo Haring, Aleksandra Hanusovsky). Oljo elas koos abikaasa ja perega pika elu Caracases, kuid ei tema tütardel ega lapselastel olnud aimugi vanaema kuulumisest Naiskodukaitsesse ega tema varasemast nimest.

SAMAL AJAL REPRESSIOONID EESTIS

Eestisse jäänud naiskodukaitsjaid tabasid poliitilised arreteerimised ja 1949. aasta küüditamine, mil naisi ja lapsi viidi kaasa pigem pereliikmetena.

Poliitilise arreteerimisega saadeti Siberisse Naiskodukaitse keskjuhatuse liige ja Tallinna ringkonna esinaine Alma Jeets (arreteeritud 1944, endine Rahvakogu liige), Anna Ööpik (Starrkopf) (arreteeritud 1946), Alide Truuvere (Treufeldt) (arreteeritud 1947). 1949. aasta märtsiküüditamisega saadeti külmale maale Veera Toomara (Treilmann).

Veel kolm naiskodukaitsjat olid represseeritute nimekirjas, kuid neil õnnestus pääseda, neid ei saadud kätte: Amanda Luba, Anette Hindreus, Maie Laigu (Ksenia Simon).

Suurem osa vangilaagritesse saadetutest tuli tagasi ja isegi kui neid Tallinnasse ei lubatud, elasid nad oma elu mujal Eestis. Näiteks Tallinna ringkonna endine esinaine Alma Jeets elas apteekrielu Riisiperes. Alma Jeetsi lapselaps Marje-Anne Hendrikson on meenutanud, et vanaema sai Siberist ennetähtaegse vabastuse, sest hoidis naiskodukaitsjana oma töökoha haiglaruumid steriilselt puhtad.

KÕIGE ROHKEM NAISI JÄI EESTISSE

Eestis oma elu jätkanud naiste hulgas oli inimesi, kes olid püüdnud peredega põgeneda, kuid see ei õnnestunud. Üks eredamaid näited on eriüksuste jaoskonna juhatuse liige ja maleva staabi jaoskonna esinaine Marie Pärtelpoeg, kes oli Otto Tiefi valitsuse rahandusministri Hugo Pärtelpoja abikaasa. Nagu teada, jõudis Tiefi valitsus Puise rannale, nende hulgas ka Marie pere, kuid valge laev nendeni ei jõudnud.

Oli naisi, kelle lastel ja pereliikmetel oli õnnestunud põgeneda ja kes seetõttu pidid taluma Nõukogude aparaadi repressioone. Oli neidki, kes kuidagi radari alla jäid. Ega iga naiskodukaitsja olnudki NKVD jaoks vaenlane, küüdirongi läksid naised tihti meeste Kaitseliitu kuulumise tõttu, mitte Naiskodukaitse liikmesuse tõttu. Näiteks tuleb Nõmme jaoskonna esinaise Salme Eslase poja Ivari mälestustest välja, et Nõukogude ajal tema ema tema teada teiste naiskodukaitsjatega ei suhelnud või ei julenud suhelda, pigem isegi välditi üksteist, et mitte tähelepanu äratada.

Kui teil on informatsiooni Tallinna ringkonna naiskodukaitsjate elusaatuste kohta pärast 1940. aastat ja soovite seda ajaloouurijatega jagada, siis olete väga oodatud ühendust võtma karin.kauplaponin@naiskodukaitse.ee.