6 minute read
SOONTAGANA MALEVKONNA SÜND JA SIRGUMINE
SOONTAGANA MALEVKONNA SÜND JA SIRGUMINE
Kaitseliidu Pärnumaa maleva Soontagana malevkonda sõjaeelses Eestis olemas ei olnud. Ka seda üksust, mille järeltulijaks saaks Soontagana malevkond ennast täna üheselt pidada, ei olnud toona olemas. Selle vaatamata on Soontagana malevkonna ümber tekkinud kuvand, mille värvid ulatuvad otsaga hoopiski kaugetesse aegadesse.
Tekst: MEHIS BORN, Pärnumaa maleva Soontagana malevkonna teavituspealik
21 aastat tagasi tegi Kaitseliidu toonane juhtkond otsuse, mille järgi pidid malevad vaatama kriitilise pilguga üle oma malevkondliku tasandi allüksuste jaotuse. Murekohaks oli tõsiasi, et Kaitseliidu taasloomise aastatel uuesti lippude alla tõstetud teise maailmasõja eelsed malevkonnad ei andnud tihtilugu oma sisult enam malevkonna mõõtu välja. Tolleks ajaks oli moodne maailm teinud elukorralduses omad korrektuurid ja inimeste elukohaeelistused olid suuresti muutunud. Kunagi rahvarohked külad ja kihav maaelu olid saanud ajalooks ning vanadele malevkondadele rammu andnud keskkond oli kadunud.
MALEVKONNA LOOMINE
Ka Pärnumaa malevas taastati esimestel taasloomisaastatel suurejooneliselt 13 malevkonda. 2003. aastaks oli neist alles jäänud viis ja lisaks neile toimetas malevkonna õigustes mereüksus. Maleva liikmeskonna suurus oli toona aga napilt üle 800 inimese. Kui me rehkendame, et tavapäraselt on vabatahtlikus organisatsioonis aktiivne iga kolmas liige, siis saab selgemast selgeks, et sellise seltskonna tarbeks on kuus malevkonna tasandi allüksust liig mis liig.
Kaitseliidu ladviku suunis Pärnumaa malevale rääkis siinkirjutaja mäletamist mööda kahest kuni kolmest malevkonnast. Otsustati kahe kasuks. Tulevaste malevkondade vastutusalade kaardile joonistamine ei olnud maleva juhtkonnale keeruline ülesanne. Teada oli ju liikmete arv ja nende paiknemine maakonna territooriumil ning maakonda kaheks jaotav joon tõmmati kaardile piki Tallinna-Pärnu maanteed. Probleem tekkis aga sündivate malevkondade nimedega. Otsustajate laua taga istunud mehed andsid endale selgelt aru, et kasutuses olnud malevkondade nimetustega opereerimine toob endaga kaasa paksu verd ja ehk isegi solvumist. Keeruline olukord otsustati lahendada pilgu pööramisega kaugemasse minevikku ning toonane malevapealik Erik Reinhold kutsus hea nõu saamiseks staapi legendaarse kaitseliitlase ja ajaloosõbra Jüri Kleimola. Vanameistril olidki hüvad mõtted kenasti kaasas ja tema ettepanekul sai Pärnumaa maleva läänetiiba kattev üksus endale kunagise muinaskihelkonna järgi nimeks Soontagana malevkond ja idatiiba hõlmava malevkonna nimeks sai Kikepera.1
2003. aasta 29. detsembri käskkirjaga nimetas Pärnumaa maleva pealik Soontagana malevkonna pealiku kohusetäitjaks Kristian Kivimäe ja 2004. aasta Tartu rahu aastapäeval ilmunud Kaitseliidu ülema käskkirjaga sai temast juba täievoliline malevkonnapealik.2
Uue malevkonna loomine oli vastsele pealikule kindlasti võimas väljakutse. Eks pidi ta ju ära siluma reorganiseerimisega kaasa tulnud ninakrimpsud ning leidma uued ja värsked meeskonda siduvad ideed. Sisuliselt oli tema ülesandeks uue „maailma“ disainimine ja see pidi saama senisest oluliselt parem. Malevkonna esimesele üldkoosolekule kutsuti kokku liidetud malevkondade, kompaniide ja rühmade pealikud. Koosolekul kuulati ära värskelt ametisse nimetatud malevkonnapealiku ettekanne, mis tutvustas malevkonna uut struktuuri ja tulevaste tegevuste suundi. Paika said esmased plaanid allüksuste väljaõppe jätkamiseks ja seltsitegevuseks. Soontagana malevkonna suurus oli toona ligikaudu 500 kaitseliitlast.
MALEVKOND SAAB HOO SISSE
Väljaõpet planeerida ei olnud keeruline, sest suured sõjaplaanid olid kenasti olemas ja väljaõppevajadus tulenes nendest. Põnevaks kujunes aga uutele seltsielulistele traditsioonidele aluse panemine. Õnneks oli malevkonnal kasutada muistne Soontagana maalinn ja sellega kaasnev lugu. Eks ole me ju rahvana ikka ja jälle otsinud tuge kunagistest hiilgeaegadest. Nii muutuski Soontagana maalinn malevkonna seltskondliku tegevuse keskpunktiks ja n-ö ideoloogiliseks vundamendiks. Suvise pööriaja paiku hakkasid seal aset leidma kaitseliitlaste vaba aja veetmiseks mõeldud malevkonna päevad. Nendel aegadel said iga-aastasteks maalinna kevadised koristustalgud, mis lisaks kõigele muule toredale sillutasid teed headele suhetele kohaliku vallavõimu ja looduskaitsjatega. Koostöös Eesti Sõjahaudade Hoolde Liiduga ja Pärnumaa maleva toel paigaldati 2008. aastal Soontagana maalinna Eesti muinaslinnade paiknemist kujutav pronksist kaart.
Läbi aegade on kaitseliitlaste hulgas olnud populaarsed igat sorti sõjalissportlikud jõukatsumised. Kuna toona tundus, et üks endast lugupidav üksus peab ka ise midagi sellist korraldama, siis võttis vanadel headel Erna retkedel kuulsust kogunud Roman Sillastu Soontagana malevkonnas asja ette. Tema juhtimisel algatati malevkonnas tõsiseltvõetav sõjalis-sportlik võistlus Kevadrõõm, mille eesmärgiks oli anda kaitseliitlastele võimalus ennast karmimates oludes proovile panna ning leida kandidaate Pärnumaa maleva esindusmeeskondadesse. Võistlust korraldati aastaid ning võistlejate hulgast on välja kasvanud nii mitmedki vabariiklikel võistlustel ilma teinud malevkondlased.
Nendel aastatel lükati käima ka malevkonna väljasõidud sõjaajalooga seotud paikadesse. Traditsioon külastada igal aastal kollektiivselt mõnda põnevat kohta kestab tänaseni ja viimastel aastatel ei ole takistuseks olnud isegi mitte riigipiir. Sellele lisaks on malevkond võtnud oma südameasjaks kindlate ajalooliste sündmuste tähistamise. 1941. aasta Audru lahingu aastapäev 19. juulil ja metsavend Ants Kaljuranna sünniaastapäev 23. oktoobril kirjutatakse alati malevkonna aastaplaani ja nende tähistamist on ikka ja jälle eest vedanud Soontagana malevkond.
Ka muu seltsielu ei ole malevkonnale jätkuvalt võõras. Olgu selleks siis Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine bowling’uturniiriga, matk malevkonna aastapäeval või mõni vabas õhkkonnas peetud loeng – osalejatest ja publikust ei ole me kunagi puudust tundnud.
Soontagana malevkonna loomise tuhinas ei unustatud loomulikult ära sümboolikat. Ühel algusaastate üldkoosolekul kuulutati välja malevkonna teenetemärgi kujundamise konkurss ja anti huvilistele suunis, et märk peaks olema eestlaslik ning seotud moel või teisel vabadusvõitlusega. Malevkonna juhatus valis välja elupõlise kaitseliitlase Elmo Endreksoni esitatud idee ja heraldik Priit Herodese abiga sündis kavand, mis kujutas uhket sõlge ja püstist mõõka. Sellest märgist kujuneski malevkonna sümbol, mida hiljem kasutati ka toona malevkonda kuulunud Rae rühma annetatud malevkonna lipul. Sõle ja mõõga kujutisest on tänaseks saanud malevkonna ametlik embleem.
VÄLJAKUTSEID JÄTKUB
Teatavasti on rannikujoont Pärnu maakonnas sadu kilomeetreid, kuid üheselt mõistetavalt rannikukaitsega tegelev üksus oli Pärnumaal puudu. Selle teadmise pinnalt otsustati 2012. aasta kevadel luua malevkonnas rannakaitseüksus. Rühma koolitus hakkas tuginema kunagise eriväljaõppega päästerühma OPER (Otsi, Päästa, Evakueeri) ja võitlusgrupi väljaõppele. Loodud rühmast kujunes üks tegusaimaid allüksusi, millesse kuulumine muutus omamoodi elitaarseks. Tänaseks on üksusel ette näidata rannikukaitseks vajalik väljaõpe, omad paadid ja arvestatav merevaatlusvõime. Spetsiifilisi harjutusi on tehtud läänerannikul kõikjal, kus meri ja sadamad lähedal – Pärnust Hiiumaani ja Vatlast Kihnuni. Otsaga on jõutud Aegna saarele ja Hara sadamasse ning ka Läti ja Soome olud ei ole üksusele enam võõrad.
Uueks proovikiviks on maakaitserühmad ja malevkonna sõjaaja vastutav roll. 2023. aastal liideti malevkonna maakaitsestruktuuri reservväelased. Nende täiendõppe läbiviimise eest õppusel Ussisõnad vastutas just malevkond ja täna on arvestatav hulk üldreservi meiega kaitsetegevuses ühinemas. Eesti idanaabri agressiivsetest askeldustest tulenevalt on muutunud ka meie malevkonna ülesanded ja struktuur. 2024. aasta suurõppusel Kevadtorm pandi proovile Soontagana malevkonna juhtgrupi ja maakaitseüksuste väljaõppetase ning me tulime oma ülesannetega edukalt toime.
Soontagana malevkond on nüüdseks saanud 21aastaseks. 20. aastapäeva tähistati 2023. aasta lõpus lõkketulede valgel ja torupillimuusika saatel põlise Soontagana maalinna radadel. Vahva
oli vaadata tagasi meie kaks kümnendit kestnud teekonnale ja tunda tehtust siirast rõõmu.
Kindel on aga see, et üks korralik malevkond ei saa kunagi valmis. Alati on võimalik midagi paremaks sättida ja proovikive jätkub kuhjaga. Kuid võib kindel olla, et väljakutsed meile meeldivad ja me ei kohku nende ees tagasi!
Jõudu ja edu sellel teel kulgemiseks meile kõigile!
Ülevaate kirjutamisel on kasutatud Soontagana malevkonna esimese pealiku Kristian Kivimäe ning tänase pealiku Jaanus Otsa suulisi ja kirjalikke mälestusi.
AUTORI MÄRKUSED:
1 Soontagana malevkond kasvas 2011. aastaks ligi 600-liikmeliseks ja kuna malevkonna optimaalseks suuruseks on 300–400 liiget, siis jagati malevkonna vastutusala kaheks. Soontagana malevkonna vastutusalast eraldati toonane Pärnu linn ja selle territooriumil taasloodi Pärnu malevkond.
2 2007. aastal nimetati malevkonna pealikuks Tarvi Markson. 2011. aastal nimetati pealikuks Viktor Iljin ja alates 2021. aastast on sellel ametikohal Jaanus Ots.
