PIMEDUS, VÄSIMUS JA ADRENALIIN: KEILA MALEVKONNA VÜT1 LÕPUHARJUTUS

PIMEDUS, VÄSIMUS JA ADRENALIIN: KEILA MALEVKONNA VÜT1 LÕPUHARJUTUS

Kuidas tegutseda iseseisva jaona ilma suurema üksuse toetuse ja pideva juhendamiseta? Neid teadmisi ja oskusi oli meie kompanii allüksus aasta jooksul pädevate instruktorite käe all kogunud. Nüüd, väikeüksuse taktika 1. taseme kursuse lõpuharjutusel, oli aeg õpitu Vasalemma metsades proovile panna.

Tekst: MARI-ANN VEERMÄE , vabatahtlik autor

Teekond oli raske, kuid kindlasti vajalik ning sidus võitlejaid ühtsemaks kui kunagi varem. Kokku läbiti 28 tunni jooksul ligi 30 kilomeetrit.

Võsastunud metsas valitses pilkane pimedus, võitlejad olid väsinud ja adrenaliin möllas. Ja muidugi ei andnud võitlejatele armu alal tegutsenud vastutegevus. Nad liikusid kõikjal, ka taevas olid neil silmad.

Lõpuharjutus sai alguse reede õhtul, mil päeval palgatööga hõivatud Keila malevkonna võitlejad kogunesid, et minna metsa ja ületada iseennast. Kokkuhoidva jaona alustasid nad oma lõpuharjutust planeerides ja kaardiluuret tehes, seejärel viidi võitlejad lauspimedasse võssa, kus tuli anda jalgadele valu. Nagu ikka – algus oli konarlik, ent kogu jagu võttis end kokku ning liikus ühtselt edasi.

KAKS VARITSUST

Öösel tehti ka vastastele objektiluuret – ülesanne, mida pimedus lihtsamaks just ei teinud. Mets oli nagu kotti tõmmatud ja sõlmgi peale seotud. Kui objektiluure tehtud, hakkasid võitlejad edasi liikuma üksteise rasketest seljakottidest kinni hoides, et keegi kaotsi ei läheks. Liikumine oli aeglane ning keerukas, metsaalune juurikaid ja tormimurdu täis.

Ühtse jaona sooritasid nad järgnevate tundide jooksul kaks edukat varitsust. Esimene varitsus oli õhtuhämaruses. Võitlejad paigutasid endid niivõrd hästi, et nende asukohta oli võimatu märgata. Vaid relvarauast väljuv leek andis märku, kus võitleja võiks olla. „Vastasel“ ei olnud võimalustki sellest olukorrast pääseda.

Pärast esimest varitsust pidi taas jalgadele kuuma andma. Liiguti järgmisele positsioonile ja tehti esmase varitsuse vigade parandusi. Teine varitsus leidis aset juba lauspimedas, ainsaks valguseks vastase sõidukite tuled.

Käis taas paras kõmakas ja vallandus relvade tuli. Seekord suurt lahingut ei peetud. Vastane suruti maha ja võeti „vangi“. Olukord lahendati kiirelt ning peagi olid võitlejad taas varjatult metsas, valmis järgmise ülesande poole liikuma.

OH KUUSEPUU

Siis aga kõlas iga väsinud võitleja lemmikfraas „ENDEX!“ ehk harjutuse lõpp. Võitlejad asusid oma 20–25kiloseid seljakotte autosse vedama. Selleks korraks oli lõpuharjutus läbi. Enne lahkumist tuli veel ala koristada, relvad hooldada ja minna kuulama, mida oli soorituse kohta öelda hindajatel, kes nendega vapralt iga sammu kaasas olid käinud.

Metsaalune korrastatud, sõitsid kurnatud võitlejad staapi. Sealgi said kõik toimingud kiiresti tehtud ning peagi istuti juba soojas õppeklassis, kinni vajuvate silmade kiuste hindajate otsust ootamas. Ei pidanudki kaua ootama, kui juba sai vastu võtta hindajate tähelepanekud ning ka kiituse.

VÜT1 oli läbitud ja mitte niisama läbitud, vaid võrdluses teiste allüksuste varasemate hinnetega oli saadud kompanii parim tulemus.

Võitlejate energia oli tagasi. Nende nägudelt peegeldunud siiras rõõm ja motiveeritus näitasid, et nad teevad seda kõike südamega. Pärast „Kuusepuu“ märkide kättesaamist oli aeg minna koju.

VAHETU TAGASISIDE

Võitleja nr 1: „Terve aasta jooksul õpitu sai selle nädalavahetusega proovile pandud. Kaardiluure tehtud, visati autoga lauspimedasse võssi ja oli aeg jalgadele kuuma anda.

Okste, juurikate ja tormimurruga sai maadeldud ca 30 tundi. Selle sisse jäid erinevad ülesanded, mida olime varem üksikult harjutanud ja läbi drillinud, aga nüüd siis pandi need, pluss ülesannete ning teekondade planeerimine ja meeskonna rühmitamine, proovile koos magamatuse ja korralikult täistopitud seljakotiga, mis ei aidanud võpsikus läbimurdmisele kaasa. Aga ega sa muud moodi tegelikult ei saagi end proovile panna. Muud moodi ei vii sa end sinna punkti, kus saad kogeda, et meeskond on sulle toeks ja kaitseb su seljatagust ka kõige ekstreemsemates tingimustes, kus kõik on väsinud, kõhud on tühjad ning stressi krutivad juurde pimedus, halb ilm ja ajapiirangud.

Raskused ei morjendanud meid. Hindajate karmi pilgu all täitsime oma ülesandeid ja samal ajal saime iga tehtud tegevusega, iga läbitud meetri ja tunniga ikka ja jälle kinnitust, et oleme tasemel, et suudame väga stressirohkes olukorras funktsioneerida nii vaimselt kui füüsiliselt ja kõike seda eeskujulikult. Hoiatati ette, et see võib mõnedele olla elu kõige raskem kogemus nii füüsiliselt kui ka vaimselt – tunnistan, et see oli tõsi.

30 tunni jooksul, kus osad said silmad kinni panna heal juhul 10 minutiks, läbisime kokku 30 km meeletult rasket maastiku ja seda seljakottidega, mille keskmine kaal oli 22–25 kg, rääkimata küljes olevast varustusest ja relvast.

Ja see kõik oli seda väärt, kui kuulsime iga kaitseliitlase lemmiklauset: „ENDEX-ENDEX-ENDEX!!!“. Tunne, mis sind pärast seda lauset täitis, oli kirjeldamatu. Ei olnud enam meeles valusad ja kurnatud lihased ega väsinud mõistus. Olid ainult emotsioonid ja mälestused meeletult hästi kokku harjutanud meeskonnast ja nende tegutsemisest üritusel, kus kõik etteantud eesmärgid sai täidetud ja seda eeskujulikult.

Hindajate tagasiside oli taas ainult motiveeriv. Võtsime kiidusõnad vastu uhkusega ja tähelepanekud ning soovitused tänulikkusega. Müts maha ka nende ees, sest nad käisid kogu teekonna meiega samm-sammult kaasa.

Kirsiks tordil oli muidugi kompaniiülema käepigistus tänusõnadega ning kätte antud VÜT-i märk, mis näitab, et selle kandja on juba järgmisel tasemel ja nendega võib kindel olla, et kui antakse ülesanne, siis nad ka selle täidavad!“

Võitleja nr 2: „Nädalavahetus algas klassiruumis käsu saamise ja plaani paika panemisega. Tundus juba huvitav. Meid viidi masinaga pimedasse metsa. Silmad ei olnud harjunud ja juba algus näitas, et tuleb raske nädalavahetus. Algus oli konarlik, aga kogu jagu võttis ennast kokku ja liikusime edasi.

Liikusime terve öö metsas üksteise seljakottidest kinni hoides, et kedagi ära ei kaotaks. Pimedus oli selle nädalavahetuse kõige raskem osa. Objektiluuret pimedas teha oli ka omamoodi kogemus. Rännak päevasel ajal oli pärast eelnenud magamata ööd korralik kergendus. Aga see ei olnud kõik, pidime vastastele korraldama veel kaks varitsust. Üks oli hämaras ja teine jälle pilkases pimeduses.

Saime hakkama ja vastane sai korraliku pauguga hävitatud. Pärast lõpusignaali oli kõigil tohutult hea meel, et oleme kogu jaoga sellega hakkama saanud. Üldjoontes oli üritus väga hästi korraldatud ja läbi viidud. Tänu hindajatele ning kõigile, kes kaasa elasid ja osa võtsid. Väärt kogemus elu lõpuni.“

Video: https://youtu.be/gU5hg0HtZKM