mILITAARTURISm
PATAREI –
ELAmATA jÄÄNUD ELUDE vARjUPAIK Tallinna kui merelinna on alati tulnud kaitsta tormituulte räsimistöö eest, ent ka võimaliku vaenlase rünnaku eest. See on üks põhjustest, miks läbi sajandite ja erinevate riigivõimude on koostatud kaitseplaane ja korraldatud kindlustuste ehitamist nii linna südamesse kui lähikonda. Samal põhjusel ehitati ka Patarei merekindlus. Tekst: MARTIN ANDRELLER, ajaloolane
P
tavaid mõistetud süüdi kriminaalsetel põhjustel. Hoone olemus ja selle saatus muutusid kõige traagilisemaks iseseisvuse kaotuse ning esimese Nõukogude okupatsiooni ajal algusega 1940. aastal. Vangla, mis oli mõeldud seaduse vastu eksinud kurjategijate kinnipidamiseks ja mõjutamiseks, muutus nüüd vaba ühiskonna ja selle põhiväärtuste murdmise ning hävitamise tööriistaks.
Kui Vabadussõja ajal jõuti otsuseni, et noorel vabariigil pole sedavõrd suurt kasarmuhoonet tarvis, olgugi et seda mõtet hiljem liig kärsituks peeti, jäi ikkagi kehtima otsus rajada Patareisse vangla. Kahe vabaduskümnendi käigus oli enamik Patareis kinnipee-
Olenemata sellest, kas Eesti vabariigi okupeerijaks oli kommunistlik Nõukogude Liit või natsionaalsotsialistlik
MARTIN ANDRELLER
atarei merekindluse nimi on kasutuses tänaseni, kuigi otseselt sõjategevuse eesmärgil ei ole hoonet tegelikult kunagi kasutatud. Küll aga pakkus see aastakümneid sõduritele peavarju kasarmuna, mistõttu esialgu kindlusena planeeritud hoonet muudeti nii seest kui väljast. Ent kõige tähenduslikumaks sai Patarei Eesti ajaloos ikkagi okupatsioonide ajastul.
78
2/2020
Saksamaa, tähendas see siinsete inimeste tagakiusamist, arreteerimist, laagritesse või surma mõistmist ja nende protsesside käigus manalasse varisemist. Patarei täideti esmajoones inimestega, kes olid olnud iseseisva ja vaba Eesti ühiskondlikud alustalad – ohvitserid, politseinikud, ühiskonna- ja kultuuritegelased, poliitikud, ametnikud, talupidajad, ettevõtjad jt. Kõikide nende kohta kehtis ühine nimetaja „rahvavaenlane“.
