VÄIKESED LÖÖVAD KIIRESTI JA VALUSALT

VÄIKESED LÖÖVAD KIIRESTI JA VALUSALT

Väikeüksuste rakendamine sõjategevusse ulatub mitme aastatuhande taha, mil teatud spetsiifiliste ülesannete täitmiseks hakati kasutama spetsiaalse väljaõppe ja varustusega meeskondi.

Tekst: SEIDI LAMUS-TŠISTOTIN, Viru maleva teavitustöö spetsialist

Teaduslikult hakati sellele suunale lähenema I maailmasõja ajal Saksa Keisririigi armees. Teatud ülesannete, nagu varitsused, vastase tagalasse imbumine, diversioon jmt täitmiseks kasutati mõneliikmelisi, kergekuulipildujate ja käsigranaatidega relvastatud meeskondi.

Selliselt oli võimalik saavutada eesmärk kiiresti ja efektiivselt, ise minimaalseid kaotusi kandes. Eestis võtsid samasuguse taktika Vabadussõja alguses kasutusele kuperjanovlased ja seda saatis tohutu edu. Hilisemate ajajärkude relvastatud vastasseisudest võib näiteid leida juba lugematul hulgal.

Kerge jalaväeüksuse üheks ülesandeks on tegutseda vastase poolt hõivatud alal, et häirida tagala toimimist ja teha kõik selleks, et kurnata ära reserv üksused. Lisaks on oluline psühholoogilise hirmu tekitamine. Vastane ei saa ennast näiliselt turvalisel maa-alal kindlalt tunda.

TEOORIA JA PRAKTIKA

Lähtudes neist eesmärkidest viidi Viru maleva juhtimisel eelmise aasta jooksul läbi väikeüksuste taktikaline baaskursus, mille programmi praktiline osa sai Viru maleva kergejalaväekompanii jaoks alguse juba 2019. aastal. Väljaõppesse olid kaasatud ka teised Kirde maakaitseringkonna jalaväe üksused: lisaks Viru malevale veel Alutaguse, Jõgeva ja Järva malevad.

Õpe koosnes kolmest moodulist, milles läbiti kolm põhiteemat: esimeses moodulis keskenduti vastase tundmaõppimisele ja hajutatud lahingutegevuse alustele, teises moodulis omandati A-kategooria lõhkamisoskused ja varitsustegevuse alused, kolmandas moodulis praktiseeriti peidikute rajamist ning objektide rünnakut.

Harjutused olid planeeritud ja läbi viidud selliselt, et iga üksuse liige saaks oma rolli maksimaalselt täita.

„Koostasin kursuse moodulid nii, et põhielemendid saaksid selgeks kiirelt ja praktilistes sooritustes, nagu välitundide põhimõte ette näeb: kiire teooria ning koheselt praktika järele,“ selgitas Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu kursuse koostamise aluseid.

Ainsalu sõnul oli peamiseks mõttes see, et vabatahtlik saaks peale VÜT mooduli läbimist ise oma meeskonnaga treenida igal ajal ja sobival hetkel.

„Teine kandev idee väljaõppetsükli koostamisel oli see, et mooduleid saab kasutada kriisi ajal täiendõppeks ning täitsa uute vabatahtlike puhul hajutatud lahingutegevuse põhitõdede selgitamiseks,“ lisas malevapealik.

KÕRGEL TASEMEL

Kursustel osalenud Anna Muttik kirjeldas väljaõpet järgmiste sõnadega: „Kõik moodulid olid väga hästi läbimõeldud, struktureeritud. Suhteliselt rohke ja mitmekülgne info õppuritele oli edastatud loogilises ning kergesti arusaadavas vormis: teooria täiendatud näidetega, demo selgitustega. Õppurite praktiline sooritus viidi läbi instruktorite juhendamisel ja sellele järgnes alati tagasiside instruktoritelt. Üldine meeleolu oli haarav ja innustav. Väljaõpe viidi läbi põhimõttel lihtsamast keerulisemale, samm-sammult.“

Esimeses õppetsüklis käis vastase tegevuse põhimõtteid ja tegevusi hajutatud lahingutegevuse vastu õpetamas Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo.

Kõige meeldejäävamaks mooduliks kujunes augusti viimasel nädalavahetusel toimunud A-kategooria lõhkamine, millele eelnes Viru maleva pealiku kolonelleitnant Jaanus Ainsalu sissejuhatav tund konventsionaalse varitsuse teooria alustest. Lisaks sisukale tunnile pani kaitseliitlaste silma särama see, et malevapealik rääkis lihtsalt ja selgelt n-ö suurest pildist ja veetis koos vabatahtlikega nädalavahetuse väljaõppel.

A-kategooria lõhkaja taseme õppe kohta sõnas Muttik, et kogemus oli vapustav. „Võimalus ise (muidugi hoolsa järelevalve all) valmistada lõhkepakett ja seda lõhata, hingepõhjani rappuva kõmina saatel!“ kirjeldas värske lõhkaja oma emotsioone.

Praktilises osas antud võimalus lõhata varitsusel õppemiine tekitas üsna realistliku olukorra. Kasutusel olid uued õppemiinid M-14TE, mis võimaldavad kontrollida miini korrektset sihtimist ja päästmist ning anda õppurile reaalajas tagasisidet oma sooritusest.

Praktilisse ossa kaasati ka liitlaste soomukid. Liitlaste tagasiside kõlas, et vaatamata hoolsale ümbruskonna jälgimisele poleks nad paigutatud õppemiine märganud ja miinide lõhkamine oli nendele märgiks vabatahtlike soorituse väga kõrgest tasemest.

Kolmas moodul oli läbi viidud juba realistlikes oludes: võimalik tegelik vastupanuala, varitsustoimingute läbiviimine otsast lõpuni, muidugi veel mitte täiuslikult, aga kogu varitsuse protsess algusest lõpuni. Valmis said nii suuremad kui väiksemad peidikud ning selgeks objekti rünnak hajutatud lahingutegevuses.

ENESEKINDLUS KASVAB

Aastase väljaõppetsükli võttis noorem veebel Erik Abroi kokku järgmiste sõnadega: „Üksuse ülemana nägin aasta jooksul allüksuses tekkinud enesekindlust ja süvenevat huvi väikeüksuste temaatika vastu. Ühtlasi aitas see teema paremini lahti mõtestada seoseid meie lähiajaloo süngete peatükkide ja tänapäevase sõjapidamise vahel. Isegi kui me seda tihtipeale tunnistada ei tahaks, läheb iga uus sõda alati edasi sealt, kus eelmine lõppes. Oluline roll oli kindlasti ka ringkonnasisesel koostööl. See kuvas selgema pildi, kuidas ringkonna eri malevates parimaid praktikaid rakendatakse. See on suur eeldus edaspidiseks edukaks koostööks.“

Allüksuse tagasiside oli positiivne. Peamiselt toodi välja aastase õppetsükli vältel tekkinud tervikpildi kujunemist väikeüksuste taktikast ja tavatust sõjapidamisest üldisemalt.

Süstemaatiline lähenemine õppeprotsessile ja põhiteema läbiv fookuses hoidmine kogu aasta jooksul aitas vältida teemalt teemale hüppamist ja sellest tingitud segaduse tekkimist. Heakskiitu leidis ka teemat õpetanud instruktorite asjatundlikkus ja professionaalne suhtumine.

Veel toodi esile, et väljaõpe pani mõistma varustuse otstarbekalt ja operatsioonipõhiselt pakkimise ning täiendamise vajalikkust. Kuna tingimused olid üldjoontes minimaalse mugavusega, siis pidi iga võitleja ise maksimaalselt pingutama ja nuputama, kuidas varustust alati lahinguvalmina hoida. See puudutas nii relvastust, erivahendeid kui ka individuaalvarustust.

Kokkuvõttes jäi läbima mõte, et teemaga tuleb järgmistel aastatel kindlasti süvitsi edasi tegeleda. Käesoleval aastal on koostamisel uus moodul, kuhu lisatakse keerukamaid elemente, nagu reid ja objekti rünnak, kuid samal ajal korratakse ka varem õpitut.

Õppuse korraldajad tänavad eelkõige kolonel Eero Rebo, vanemveebel Alger Nurka, vanemveebel Urmas Aidi ning Viru võitlusgrupi mehi, kes aitasid kursust sisukamaks ja efektiivsemaks muuta ning andsid oma häid kogemusi edasi.

Lisateave

PILK AJALUKKU

Aegade jooksul on sissidel olnud neli põhieesmärki: ühendus- ja varustusteede häirimine; vastase pealetungitempo aeglustamine; tagalakeskuste hävitamine ja häirimine; vastase hoidmine hirmu all (miinihirm).

Hispaanias 1808–1813 Napoleoni vastu peetud sissisõda tõi kasutusele mõiste guerrillero ehk väike sõda.

Esimest korda tegutsesid sissiüksused koos regulaarüksustega 1812. aastal, kui Venemaad ründas Napoleoni Suur Armee. Vooride kaotamise ja külmade tõttu hakkas Prantsuse armee katastroofi liselt kokku kuivama. Moskvast väljudes oli selles 100 000 meest, Smolenskis aga juba ainult 36 000 meest.

Esimese sissisõja olemust kirjeldas tunnustatud preislasest sõjateoreetik Carl von Clausewitz. Tema mõtted koondati pärast tema surma välja antud raamatusse „Vom Kriege“: – soodne maa-ala, väikesed üksused, paindlik taktika ja omi kaotusi tekitava lahingu vältimine on tulemusliku sissisõja eelduseks; – sissisõda üksinda ei too sõjakäiku lahendust, vaid sellega samaaegselt tuleb pidada harilikku lahingutegevust.