FILmIArVUSTUS
mErEHUNDI ULG – 1
PrANTSLASTELE OmASELT mITmETAHULINE SÕjAFILm Prantsuse režissööri Antonin Baudry 2019. aasta sõjafilm „Hundi kutse“ („Le chant du loup“) on põnevik, kus kesksel kohal on tuumarelvad ja allveelaevad. Filmis põimuvad omavahel ameerikalik märul merel, prantslaslik vaade relvajõudude tegevusele ning neile omaste sugemetega narratiiv. Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES, vabatahtlik autor
H
seal mustvalget süžeed ning pinevust jätkub lõpuni. Ja ka filmi lõpus pole kangelasel säravat naeratust ega kosta üldine heakskiitev aplaus – seal on viktorhugolikku isiklikku traagikat ja mõtisklust neist, kes on jäänud merele. „Hundi kutse“ narratiivi keskmes on absoluutse kuulmisega akustik Chanteraide, kelle töö on tema kirg. Ta on inimlik, innukas ning heaks kujundiks vabast hingest, vastandudes sellega organisatsioonile, milles teenib. Prantsuse merevägi oma rohkem kui 36 000 inimese, 180 laeva
ja 178 õhusõidukiga on range, eriti kui teenistusharuks on allveelaevastik. Chanteraide’is on kujutatud pürgijat, kes proovib käsuliinist hoolimata anda oma panust võimalikult hästi. Eksides Süüria rannikul teise allveelaeva akustilisel tuvastamisel, proovib ta saada olukorrale selgust merejõudude akustiliste signatuuride keskuses. Nimelt on allveelaevades andmebaasid, milles peituvad erinevate laevade ainulaadsed helijäljed. Neid kogutakse ja töödeldakse sellele pühendatud keskuses. Arhiiv on suur ning maailmas pole palju aluseid,
PATHÉ
ollywoodlik meremärul väljendub stseenides, kus filmiloogika on tugevam kui reaalne maailm. Tunnistust, et filmi keskseks temaatikaks on rõhutatult Prantsuse mereväe crème de la crème – allveelaevad –, annab huvitav tähelepanek, et selles linateoses on eriüksuslased kujutatud teada-tuntud supersõdurite asemel tubli „kolm pluss“ sooritusega tegelastena. Õnneks on selline filmiloogika teoses vähemuses. Narratiivi poolelt on lugu võrreldes samalaadse Hollywoodi toodanguga palju mitmetahulisem ja üllatavam. Vähe on
64
3/2021
