„Andke oma dokumendid,“ ütleb punases triiksärgis veidra põskhabemega mees. Umbes paarkümmend inimest, kelle hulgas on nii ameeriklasi kui venelasi, vaatavad segaduses üksteisele otsa. Tekst: KARRI KAAS
„Isikut tõendamata punkrisse ei lasta,“ selgitab mees ning grupp muigab kergendunult. Mõneti tundub identiteedikontroll isegi natuke loogiline. Tegemist on ju ühe salajasema objektiga terves Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole. Vähemalt nii oli lugu paarkümmend või natuke rohkem aastat tagasi. Praegu aga ei huvita Ligatne ümbruses enam kedagi, kes sa oled ja mida sa seal teed. Isegi neid mitte, kes on võtnud enda ülesandeks sellesse külma sõja jäänukisse ekskursioone korraldada. Sellest hoolimata otsib üks mees, kuskilt Riia lähedalt pärit pereisa, naljaviluks välja oma juhiload ning ulatab need kommunistide lemmikvärvi pluusis mehele. Giid vaatab viivu dokumenti, vangutab demonstratiivselt pead ja libistab selle millegipärast oma rinnataskusse. „Küll te selle pärast tagasi saate,“ lubab ta ning utsitab meid edasi trepile, mis laskub üheksa meetri süga-
ASSO PUIDET
Tuumavarju tuumavarjendisse Ligatnes
Pisut kummalisele välimusele vaatamata on punkri giidid suurepärased
vusele maapõue. Seal asub ajalukku vajunud Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi endiste juhtfiguuride salajane tuumavarjend.
Parteiladviku pelgupaik
piratsiooni mõttes ehitati punkri peale veel luksuslik sanatoorium kommunistliku partei võtmetegelastele, mida tänapäeval kasutatakse pigem taastusravikeskusena. Giidi sõnul varjamisel siiski erilist mõtet ei olnud, sest objekti valvama määratud sõduritele meeldis koos kohalikega viina visata, mistõttu hakkasid jutud punkri kohta levima õige pea. Varjendi kasutuselevõttu igasugused kõlakad ei vääranud ning see püsis pidevas valmisolekuseisundis Vene vägede lahkumiseni. „Viimast korda võeti siit Moskvaga ühendust 1994. aastal,“ ütleb giid ning juhatab meid iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumist edasi järgmisesse iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumi.
Punkrit Nõukogude Läti parteiladviku kaitseks reeturlike Lääne kapitalistide salaliku tuumarünnaku eest hakati planeerima juba möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus, kuid valmis sai see alles 1982. aastal. Ligatne kanti ei valitud varjendi asukohaks mitte maaliliste vaadete tõttu, mis merepinnast veidi kõrgemate pinnavormide nõlvadelt ümbruskonnale avanevad, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel. Seal oli levi kõige parem. Tõenäoliselt ei olnud vähem tähtis ka argument, et küngastesse, mida Ligatne läheduses jagub ohtralt, oli kahe tuhande ruutmeetri suuruse pindalaga kompleksi Endiselt töökorras kõvasti lihtsam ära peita kui kuskile „Need teletaibid siin on täiesti töölagendikule või metsa sisse. Konskorras,“ kinnitab teejuht ning osu4 | 2016
63
