RESERVOHVITSER ALICE REISEL: "ÄRA PIIRITLE ENNAST NING ÄRA ÜTLE, ET EI SAA"

RESERVOHVITSER ALICE REISEL: "ÄRA PIIRITLE ENNAST NING ÄRA ÜTLE, ET EI SAA"

Alice Reisel – naiskodukaitsja, kolme lapse ema, avaliku sektori innovatsiooni edendaja, kuid see pole veel kõik. Möödunud aastal läbis ta Kaitseliidu koolis reservohvitseri kursuse, mille järel anti talle tänavu vabariigi aastapäeval nooremleitnandi auaste.

Tekst: KRISTINA KUKK , Lihula üksikkompanii teavituspealik

Pärast auastme saamist on igati paslik temalt uurida, millise teekonna pidi ta läbima, et saada rühmajuhiks, ning kuidas on see teda tsiviilelus aidanud.

Alice, räägi natuke endast – kes sa oled ja kust sa tuled?

„Issand, kui nõme! Ennast haipida on ilgelt nõme, võtame järgmise küsimuse! (Naerab.) No olgu. Olen 37aastane kolme lapse ema. Abikaasa on mul pikaajaline Kaitseliidu liige, Lihula üksikkompanii taaslooja. Meie peres kasvab kaks noorkotkast ja üks kohekohe kodutütreks saav neiu.

Minu põhiroll kodus on olla oma lastele juhendaja või suunaja, et nad võtaksid sellest vabatahtlikust organisatsioonist maksimumi. Oma igapäevaelus töötan Accelerate Estonias avaliku sektori projektijuhina, tegelen innovatsiooniga. Lisaks olen matkasell. Suviti käime perega koos avastamas RMK ja Fjällräven Classicu matkaradu – see on tõeline kvaliteetaeg, mil õpid üksteise piire tundma ja neid nihutama. Samuti annab see hea füüsilise ja vaimse kontakti kehaga.“

Mida sulle veel meeldib teha?

„Oma töös meeldib mulle väga läheneda loominguliselt erinevatele ülesannetele. Katsetan alati piire, loen ridade vahelt. Praegu paneb minu silmad särama igasugune tegevus, mis on seotud noortega. Arendan neid meditsiinis ja vaimse tervise maastikul. Õpime nii teoorias kui praktikal seda, kuidas ennetada traumasid ja mida teha reaalses situatsioonis.“

Aastal 2001 liitusid sa ka Kaitseliiduga, miks?

„Huvi militaarmaailma vastu oli mul juba noorena. Enne Kaitseliiduga liitumist vahetasin kooli, sest soovisin saada riigikaitse eriklassi, ja kuna Audru koolis seda toona pakuti, siis sinna ma ka läksin. (Mõtleb hetke.) Kui nüüd täiesti aus olla, siis Kaitseliit tuli pilti seetõttu, et selle liikmetel oli võimalik teha langevarjuhüppeid. Ja kuna mu sõbranna isa oli tol hetkel rühmaülem, siis sinna edasi liikuda tundus hästi loogiline jätk.

Minu esmane kogemus kaitseliitlastega oligi see, et pidime täiesti töötavast lennukist kõik koos välja hüppama. Ja seal sai ka minu pere alguse. (Naerab.) Ma lihtsalt vaatasin seda kahemeetrist meest ja ütlesin, et temaga ma teeks küll lapsi. Tundub, et unistused täituvad, kui neid kõva häälega välja öelda.“

Jõudsid olla kolm aastat Kaitseliidus, kui läksid ajateenistusse. Kas tõesti püssiga metsas ringi jooksmine pakkus nii meeldivat tunnet?

„Keskkoolis olin täiesti veendunud, et mehed ja naised on võrdsed. Nägin tohutut vaeva, et üldse saada ajateenistusse, sest tol ajal ei olnud naised lubatud ja selleks, et pääseda, tuli pingutada. Ajateenistuse esimesel päeval, kui jõudsin vahipataljoni territooriumile, sain aru, et see koht ei ole absoluutselt minu jaoks, aga kuna ma ei löö kunagi niisama käega, siis läksin ja tegin selle ikkagi ära. See oli koht, kus tütarlapsest nii-öelda sirgus naine.

Sealt tekkis ka minu armastus meditsiini vastu ja huvi inimeste hingeelu tundma õppida. Mul tekkis tohutu tahtmine aru saada, miks inimesed käituvad just nii, nagu nad käituvad: miks nad muutuvad, kui neile anda auaste või roll, milles nad ei ole kunagi olnud, ja mismoodi käituvad omakorda need, kes on siis alluvate rollis. See on tõeliselt põnev!“

Tuleme korraks tagasi Kaitseväe juurde. Läbisid ajateenistuses ka nooremallohvitseride kursuse. Miks sa kohe aspirantuuri ei läinud?

„Mul oli plaan minna aspirantuuri, aga takistuseks sai katkised jalad. Minu väiksuse juures (164 cm / 51 kg – K.K.) oli sellise raske varustuse kandmine suhteliselt riskantne. Kahel naisel, kes koos minuga tol ajal ajateenistuses olid, tekkisid stressmurrud ja nad pidid pooleli jätma. Mul oli eesmärk jääda ja siis ma otsustasin, et lähen pigem meditsiinivaldkonda kui aspirantuuri. (Naerab.)

Minu neiupõlvenimi oli Pulk ja poisid alatasa ütlesid: „Näe, Pulk läheb – suur kott ja kaks saabast!““

2021. aastal jõudsid siiski Kaitseliidu reservohvitseride kursusele. Kuidas see juhtus?

„See kadalipp sai tegelikult alguse varem. Ma üritasin aastaid saada ROKi (reservohvitseride kursus – K.K.). Minu esimene katse sinna jõuda oli 2013.–2014. aastal, kui ma töötasin veel politseis. Siis oli võimalik saada eriala-ROKi, mille kestus oli 3 kuud ja mis oli mõeldud poliitikutele. Jõudsin niikaugele, et mul olid kõik eeldused täidetud: magistrikraad, soovituskirjad – kõik oli olemas, kuid ikka jäin joone alla. Põhjust ma siin kajastama ei hakka, aga tänaseks on see võimalus õnneks kõikidel naistel. (Naerab.)

Teine kord proovisin ROKi pääseda 2020. aastal, kuid katsetega samal ajal oli mul esmaabiinstruktori kursus. Kuna koolitaja ei olnud paindlik, pidin valima, kas ROKi katsed või kursuse esimene nädalavahetus. Valisin teise, sest nii toona kui ka praegu panustan esmaabi väljaõppesse. 2021. aastal kandideerisin taas ning lõpuks pääsesin kursusele.“

Üsna tihti on kuulda etteheiteid, et Kaitseliidu kursused ei ole ikka samad mis Kaitseväes. Et nad on kergemad, lastakse rohkem üle. Kas sa nõustud selle väitega?

„Ma ei nõustu absoluutselt selle väitega, sest kui sa oled Kaitseväes, oled sa süsteemis: oled sinna määratud ning see on nagu töökoht, kus pead käima ja vastavaid väljundeid läbima. Kui sa oled vabatahtlikus organisatsioonis, pead laveerima kodu, pere ja töö vahel ning seda kõike samal ajal, kui õpid. Ma leian, et inimene, kes on vabatahtliku organisatsiooni liige ning arendab end, on motiveeritum ning tema tahe on palju suurem. Ja motiveerida ennast oludes, kus miski ei ole sunduslik, on palju keerulisem.“

Mis oli sinu jaoks ROKis kõige keerulisem?

„Raske oli teada saada, mis tegelikult toimub allpool juhtimise tasandit. Rühmaülemana tahtsin meeskonnaga põllul kaasas käia, et aru saada, mida nad seal teevad, milline on nende aja planeerimine, millistele tegevustele kulub enim aega. Minu NAKi ajal ei olnud selliseid mõisteid, taktikaid, mis tähendas, et pidin lisaks rühmaülema teemadele õppima või meelde tuletama ka nooremallohvitseride kursuse algtõdesid. ROKil osalejal peab olema ka hea füüsiline vorm, mida mul teatavasti ei ole, sest ma teen ühe korra aastas sporti ja see ongi see päev.“ (Naerab.)

Aga kõige lihtsam?

„Usalduse võitmine ning kaaskursuslaste ja instruktoritega kontakti saamine on minu jaoks alati lihtne. Ma ei karda ka küsida „Miks?“, sest leian, et rumal ei ole see, kes küsib, vaid see, kes jätab küsimused esitamata.“

Kui suur roll kursuse läbimisel on sinu hinnangul meeskonnatööl?

„Väga suur. Meil oli väga palju harjutusi, mis nõudsid meeskonnatööd. Üks asi on teadlikkuse ja teadmiste ärakasutamine, sootuks teine aga inimeste juhtimine. Meeskonnatöö tähendab, et pead suutma igast inimesest parima välja tuua, samuti maandada riske võimalikes negatiivsetes olukordades. Kriitilistel hetkedel pead teadma, millal inimest maha rahustada või kuidas teda motiveerida, kui ta tõesti enam ei jõua.

Meeskonnatöö on justkui pidev võitlus iseendas, hea ja halva või õige ja vale vahel. Sa pead iga päev õppima, et püsida teistest sammu võrra eespool. Meeskonnatöö sarnaneb peresuhetega, kus ei saa nii, et ühel on õigus ja teisel ei ole, vaid on oluline nurkade lihvimine ja üksteise mõistmine, kuulamine.“

Räägime natuke Kotkalennust. Nädal aega metsas. Kord jaoliikme, kord rühmaülema rollis. Mida see kogemus on sulle andnud?

„Kotkalend oli hea koht, kus võtta kokku kõik, mida olime eelnevalt omandanud. Omaette kogemus oli näha, kuidas needsamad meeskonnaliikmed, kellega sa olid aasta aega koos olnud, sind tegelikult juhivad. (Uhkelt.) Ja ma ei pidanud pettuma! Lisaks oli see tugev jõuproov, võimalus end arusaadavaks teha ja tõestada. Võtta teiselt inimeselt tundmatus olukorras situatsioon üle ning hakata seda juhtima tähendab julgust riskida ja kiiret reageerimist. Teenusdisainis öeldakse, et valesid lahendusi ei ole. Kui tahad Kuule lennata, on see võimalik, pead lihtsalt leidma mooduse, kuidas see ära teha. Ära piiritle ennast ning ära ütle, et ei saa, sest alati saab. Lihtsalt see „kuidas saab“ võtab võib-olla natuke aega.“

Oma igapäevaelus oled keskendunud probleemide lahendamisele, innovatsiooni loomisele. Kas sinu arvates vajaks ROKi kursus uuendamist? Kui jah, siis millise soovituse sa annaksid?

„Ma ei tea, kas see on õige koht, aga ütleme nii, et ma andsin oma soovitused edasi rühmaülema kursuse läbiviijatele, samuti Kaitseliidu kooli uuele ülemale. Kindlasti tuleks rõhku panna rohkele praktikale, ajaraamile ning eelduslikele kursustele, mis välistavad selle, et ROKi tuleb inimene, kellel NAKi teadmised on väga rooste läinud. Mul on hea meel, et osa ettepanekuid on juba kenasti arvesse võetud.“

Mida on ROKi kursus sulle andnud?

„Oh, seda küsimust ma ootasin! (Naerab.) ROKi kursus on mulle andnud rohkem, kui ma tegelikult ootasin. Ma saan iga päevaga aina rohkem aru, millised on need boonused: kannatlikkuse säilitamine igas olukorras, inimeste eripäradega arvestamine, ajaraamide ja eesmärkide seadmine ja palju muud. Kui ajateenistus kasvatas minust naise, siis ROKi kursus andis mulle julgust ja tahet teha palju rohkem. Lisaks see rahulikkus. Enam ma ei lähe närvi, kui keegi ütleb midagi halvasti, ma ei lange samale tasemele ega hakka vastu vaidlema.“

Kas ja kellele sa soovitaksid kindlasti läbida ROKi kursuse?

„ROKi võiksid läbida esiteks kõik, kellel on üksus, mida nad peavad juhtima. Teiseks need, kelle jaoks on see olnud suur unistus, ning kolmandaks inimesed, kes tahavad õppida nii enda kui ka teiste juhtimist.“

Foto: Alice Reisel