SIMULATSIOON JA GRIMM. KELLELE JA MIKS?

SIMULATSIOON JA GRIMM. KELLELE JA MIKS?

Mis on simulatsioonigrimm, miks seda tehakse ja kellele seda üldse vaja on? Neile küsimustele said vastuse Naiskodukaitse Pärnu ringkonna simulatsioonigrimmi esmatasandi kursusel osalejad. Ja saavad ka need, kes alljärgneva läbi loevad.

Tekst: MARET KOMMER , Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond

Läheme korraks tagasi aastasse 2006. Siis korraldati minu teada esimesed Naiskodukaitse esmaabiinstruktorite kursused. Kursusel saime esmakordselt tutvuda Simulaid kohvri sisuga, mis on komplekteeritud spetsiaalselt traumagrimmi tegemiseks.

Pidime kursuse raames välja mõtlema miniolukordi, neid lahendama ja õppematerjalide saamiseks pildistama. Toona oli õppe eesmärk kasvatada Naiskodukaitsele oma esmaabiinstruktorid, kes lisaks kuivale jutule ja mõnele pildile oskaksid lavastada „väikesi õnnetusi“, mida esmaabiõppes osalejad saavad lahendada.

Hakkasime kohvrite sisu õppustel üha enam ja julgemalt kasutama ja tihti selgus esmaabi baasväljaõppe tagasisidest, et kursuslastele need elulised olukorrad meeldisid.

Mõni sai tänu kunstverele üle oma verekartusest ja mõned said kogemuse, et isegi kunstveri võib sidemest läbi tulla, kui seotud pole piisavalt hästi.

Kuidagi kujunes nii, et operatiivteenistuste õppustel ei olnud osa naiskodukaitsjaid enam lihtsalt tavalised rollimängijad, vaid ka õppuste läbiviijate tublid abilised rollimängijate juhendamisel ja grimeerimisel.

Eri tasemega koostööõppused olid üha intensiivsemad ja aina uutele instantsidele. Seda enam läks vaja vabatahtlike abi, kes teaksid, mida tähendavad sellised väljendid nagu õppuse legend, rollimängija legend, kahvatu, prillhematoom, teadvusetu, madal RR, kiire HS, SpO2-87 jne.

ET OLEKS NAGU PÄRIS

Kuskilt maalt tuli ette piir, kus nõudlus oli suurem, kui vabatahtlikud oma töö kõrvalt pakkuda suutsid. Seega tuli mõelda alternatiivile, laiendada teadjate ja oskajate ringi.

Selle tulemusena valmiski ühepäevane õppekava, et Naiskodukaitse raames tutvustada asjast huvitatutele simulatsioonigrimmi.

Õppekava ei ole praeguseks küll kuskil kinnitatud ega sada protsenti ühtne, kuid põhineb praktikute pikaaegsetel kogemustel. Läbi saavad võetud esmaõppeks vajalikud teemad, aga suurem ja olulisem osa päevast kulub praktiseerimisele. Millised on vahendid, mida milleks kasutada, millega mida matkida, millele pöörata legendi lugedes tähelepanu ja kuidas teha nii, et vigastus või trauma, millega abistajad peavad tegelema hakkama, näeks välja nagu päris.

Autorile teadaolevalt on grimmi- ja simulatsioonikoolitust Naiskodukaitses läbi viidud Tartu, Pärnu ja Harju ringkonnas. Viimasele Pärnumaal toimunud kursusele kaasasime ka kuus Lääne ringkonna naist. Paaril korral on korraldatud esmaabiinstruktoritele grimeerimisega seotud täiendõpe Järvamaal Lõõla õppekeskuses.

Piirkondlikul praktilisel õppepäeval eeldatakse, et kursuslane on läbinud vähemalt esmaabi baasväljaõppe, sest kursuse sisu ei käsitle esmaabi ennast. Hea, kui grimmikoolitusele tulija on laskur-sanitari, rühmaparameediku või muu meditsiinilise taustaga.

See tähendab, et tal on juba praktilised teadmised ja kogemused sellest, kuidas üks või teine haigusseisund või trauma peaks välja nägema. Ka oskab meditsiinitaustaga inimene paremini seostada, millised elulised näitajad peaksid vigastusega kaasnema. Need, kes selles valdkonnas alles arenevad, saavad aga luua lihtsamaid olukordi, mida kasutada näiteks esmaabi baasväljaõppes või mõne matkamängu kontrollpunktis, kus abistajad ongi „inimesed tänavalt“ ja abistamise tase „kaks kätt esmaabi“ või heal juhul ka rull sidet.

TULEB VEEL HARJUTADA

Kursusel osalenud Alice Reisel Lääne ringkonnast tunnistas, et ei ole kunagi olnud väga hea enda meikimises. Kuid see, kuidas luua võimalikult tõetruu kannatanu, on midagi, millega ta enda sõnul nüüd hakkama saab. Seetõttu kinnitab ta kõhkluseta, et kursus oli äge. Väga äge. Osalejad said vabalt valida vigastuse ja matkida seda koostöös kaaslasega käelisi oskusi kasutades. Imiteeriti kuuli sisenemis- ja väljumishaava, põletusi, šoki näoilmet ja erinevaid näovigastusi.

„Oskus kasutada grimeerimisvahendeid, mõistmine, mismoodi need meie nahal reageerivad või välja näevad, nõuab harjutamist,“ teab nüüd Reisel. Üks asi on seda teha kursusel, kus on terve päev aega harjutada, hoopis teine asi on õppused ja võistlused, kus aega on vaid loetud minutid ja juba tuleb uus kannatanu ette valmistada. „Seega tuleb veel harjutada,“ kinnitas Reisel.

Kursus andis ka väga head teadmised sellest, mida peaks eelnevalt ette valmistama ning millele tuleb ekstra tähelepanu pöörata. Oskus kiiresti kohaneda, kui miski vahend „koostööd ei soosi“, oli vaid üks osa reageerimisest ja leidlikkusest.

„Ja need, kes kardavad verd, uskuge mind, ka teile leidub midagi, millega saate kaasa aidata. Seega soovitan kõigile, kellel huvi – ära pelga, proovi,“ julgustas Reisel võimaluse korral ka teisi kursusel osalema.

Maire Kruus Lääne ringkonnast registreeris end koolitusele ootusega saada juurde julgust ja oskust teha tõepärast grimmi, mida esmaabikoolitustel kasutada. „Mitmeid mooduleid läbi viies olen aru saanud, et õpetel situatsioone kujutades on oluline, et haavad, sinikad ja kannatanu näovärv paistaksid küllaltki tõepärased ja õiged,“ selgitas Kruus.

Muidugi teeb see kõik väljaõppe põnevamaks ja paneb proovile nii õppurid kui ka instruktorid. Seega on grimeerimise väljaõpe väga vajalik. Kruusile meeldis kursusel väga ka see, et kuigi on olemas grimmikohvrid, sai päris palju näpunäiteid ka selle kohta, kuidas teha kannatanu grimmi käepäraste vahenditega.

Mis aga grimmikohvrisse puutub, siis seal peaks kiire olukorra tarbeks kindlasti olema veri, lateks, liim, vaha ja mõningad värvid: punane, sinine, valge, must.

AGA KUS SEDA VAJA LÄHEB?

Kui Pärnumaal koolitati uusi grimeerimisoskusega inimesi, siis märtsi lõpus osalesid kolm naiskodukaitsjat Tartumaal õppusel Varblaserünnak, mis nõudis grimeerijatelt juba kiirust ja vilumust.

Tegemist on Kaitseväe Akadeemia sõjaja katastroofimeditsiinikeskuse õppusega, mille eesmärk on lihvida Eesti ja liitlaste meditsiiniüksuste koostööd.

Õppusel osalenud Eva Nessler ütles, et tema on grimmivaldkonnaga tegelnud aastast 2015.

Tavaliselt vajatakse abikäsi õppustel Kevadtorm, Siil, Varblaserünnak ja Tervex. Tervexi raames saavad praktilist õppekogemust ka Tartu kiirabi ja Tartu Ülikooli kliinikum.

Lisaks loetletud õppustele on naiskodukaitsjad oma grimeerimisoskuse ja rollimängijatega panustanud tsiviilvaldkonnas õppustesse EU CREMEX, Modex, Mürk, Kopli Raud, AirLift, PH MASCAL ja paljud teised.

Valdkond soosib julgeid, sest olukorrad on viinud grimeerijaid ja rollimängijaid merele nii suure laevaga kui päästeparves, nii rongi kui ka vintsiga helikopterisse, nii katusele keeratud autodesse kui ka olematu nähtavusega külmsuitsu täis ruumidesse.

Ikka selleks, et teised saaksid omandada praktilisi oskusi võimalikult tõetruus olukorras.