Kaitse Kodu! nr 4 2023. a

PARALLEELSELT OLEMATU ÕUDUS JA HUUMOR KAHES VENE VÄES

Eesti mehed on pidanud teenima paljude võõrvõimude sõjavägedes. Kõige suurema jälje on eestlaste kollektiivsesse alateadvusesse ilmselt jätnud meie idanaabri relvajõud. Riigikorrast või -korratusest hoolimata. Seda võib pidada ka Kuido Meritsa raamatu „Tsaari ulaan“ kandvaks teljeks.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Tõenäoliselt ei tule kellelegi üllatusena, et Vene armees valitsesid üheskoos õudus ja huumor – seda nii tsaari- kui ka sovetiajal. Seda on suuremal või vähemalt määral pidanud kogema kõik, kel on olnud õnnetust emmas-kummas sõjaväes teenida.

Kuido Meritsa raamatu üheks peategelaseks on noor Eesti mees nimega Karl, kes satub 20. sajandi alguses nekrutiks tsaari ulaanipolku kaugel Poolamaal. Teine keskne karakter on Karli pojapoeg Kutt, kelle sundajateenistus möödub 1980. aastate esimesel poolel kuskil Nõukogude Liidu mõõtmatutes avarustes.

Autor jutustab mõlema tegelase lugu vaheldumisi, üritades näidata mõlema absurdsust. Alguses see isegi õnnestub, kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab kirjaniku sulg tegema eksirännakuid, mil pole teose kandva teljega enam kuigi palju pistmist. Loomulikult lugejate, mitte autori enda silmis, sest raamat on tihedalt seotud tema isikuga. Ja seda üsna mitmes plaanis.

Noor ulaan Karl oli autori vanaisa, kellest pärast sõjaväge sirgus mitmekülgne teatritegelane. Sealjuures tunnustatud – või siis mitte piisavalt tunnustatud, kui võtta aluseks see, mis raamatu lehekülgedelt vastu peegeldub.

Kutt aga on kirjaniku alter ego. Mitte tema ise, nagu Merits teoses millegipärast peab vajalikuks märkida, vaid tõlgendus temast endast, kuigi selle põhjusest on üsna raske aru saada. Võiks ju arvata, et autoril on lihtsam iseendast kirjutada, kui päris isiku ja väljamõeldud karakteri vahele tekib teatud distants, mis võimaldab käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Kuid ilmselt oleks see eksiarvamus, sest „Tsaari ulaan“ on olemuselt umbes sama pingevaba lugemisvara nagu mõni eneseabiõpik.

Lisaks kahele eeltoodud süžeeliinile ilmub kusagil poole peal välja ka kolmas, milles astub üles Merits ise. Põhiliselt selleks, et selgitada, miks üks või teine lugu kulgeb just täpselt sedasi, nagu see kulgeb. Ja selleks, et põimida raamatusse veel üks tegelane, kellel pole seal olemiseks mingit otsest vajadust.

Kõik see rikub tasapisi juba tekkima hakanud rütmi ning summutab igasuguse lootuse sellele paralleelsele õudusele ja huumorile, mida teos vaikimisi justkui lubab. Ometi pole see veel „Tsaari ulaani“ suurim puudus.

Nimelt on raamat kohutavalt (vana)tädilik. Veel sajand tagasi oleks selline kergelt üleolev ning seletav stiil olnud isegi aktsepteeritav, kuid tänasel päeval jätab kohutavalt iganenud ja amatöörliku mulje.

Seetõttu meenutab „Tsaari ulaan“ pigem ideekavandit, millest tubli töö ja tõsise toimetamise tulemusena võib alles raamat saada. Ja ilmselt isegi mitte halb raamat.

„TSAARI ULAAN“

Kuido Merits

240 lehekülge

Argo