VABADUSRISTI KAVALER KOLONEL ARTHUR VON BUXHOEVEDEN - HINNATUD OHVITSER JA KAVALUSETA "TALUPOEG"

VABADUSRISTI KAVALER KOLONEL ARTHUR VON BUXHOEVEDEN - HINNATUD OHVITSER JA KAVALUSETA "TALUPOEG"

28. märtsil möödus 141 aastat Vabadusristi kavaleri kolonel Arthur von Buxhoevedeni sünnist.

Tekst: PEEP PILLAK , ajaloolane

Parun Arthur von Buxhoeveden sündis Saaremaal Muratsi mõisas 28. märtsil 1882. Ta lõpetas Kuressaares gümnaasiumi ja seejärel Tveris ratsaväekooli kornetina, võttis tsaariarmees osa I maailmasõjast Saksa-Austria rindel, tõusis rittmeistriks ja teenis välja Püha Georgi IV järgu ohvitseriristi, Püha Anna II klassi ordeni ning Püha Vladimiri IV järgu ordeni mõõkade ja lehviga. 1918. aasta novembris astus Arthur von Buxhoeveden ühe esimese ohvitserina vabatahtlikult Saarte Kaitseliitu, osales Vabadussõjas, oli ratsaväepolkude tagavaraeskadroni ja -divisjoni ülem. Ta ei soovinud Vabadussõja ajal astuda baltisakslastest formeeritud Balti pataljoni, vaid eelistas teenimist eesti väeosas. Juba tsaariaegsesse ohvitseriankeeti oli ta rahvuseks märkinud „estonets“ ehk eestlane.

HINNATUD OHVITSER

Pärast Vabadussõda oli oma nime eestipäraselt kirjutanud Artur Buxhoevden ratsaväe allohvitseride kooli ja õppeeskadroni ülem, Kindralstaabi Kursuste, hiljem Kõrgema Sõjakooli lektor ja ratsaväe inspektor ning aastatel 1923–1928 sõjaministri vanem käsundusohvitser. Tema atestatsioonis kirjutati: „Distsipliini pidamises nõudja, järjekindel, õiglane ja ühesugune; oskab täpipealselt hinnata temale alluvate ohvitseride ja sõdurite väärtust ja tööd; ise hästi distsiplineeritud. Ümberkäimine sõduritega lahke, sõbralik ja vastutulelik, vahekord viimastega väga hea. Ausus piiramata. Riigivarandusega ümberkäimine aus, kokkuhoidlik ja korra nõudja.“

1920. aastal ülendati Buxhoevden kolonelleitnandiks ja 1924 koloneliks, talle oli annetatud I liigi 2. järgu Eesti Vabadusrist, Läti Karutapja III järgu orden, samuti Soome Valge Roosi II klassi komandöririst ja Poola „Polonia Restituta“ ohvitseririst.

Kolonel Artur Buxhoevden läks 1928. aastal tervislikel põhjustel erru. Ta valiti Kaitseliidu Tallinna Maleva eskadroni auliikmeks. Baltisakslasest parun von Buxhoe- veden ehk „vana Puks“, nagu kamraadid teda nimetasid, oli üks populaarsemaid Eesti kaitseväe ohvitsere.

Tema ärasaatmispeol ohvitseride kasiinos osalesid kindralid Nikolai Reek, Andrus Larka, Ernst Põdder ja paljud teised kaasvõitlejad. Raekoja platsilt kandsid ratsaväeallohvitserid oma endise ülemuse kätel Balti jaama, kust ta sõitis Saaremaale. Vabadusristi kavalerina oli Artur Buxhoevden autasumaana tagasi saanud varem perekonnale kuulunud Muratsi mõisa ning asus seal suure innuga tegelema põllumajanduse ja hobusekasvatusega. Ta oli kirglik loodusesõber, jahi- ja kalamees. Kohaliku rahvaga oli ta väga heades suhetes, eesti keeltki rääkis elu lõpuni Saare murrakus. Ta oli Saare Kaitseliidu kütisalga ja Vabadussõjalaste Liidu Saaremaa osakonna esimees.

Artur Buxhoevden oli nagu teisedki baltisakslased sunnitud Molotovi-Ribbentropi paktist tulenevalt Eestist lahkuma, kuid ta tegi seda alles 1941. aasta talvel järelümberasumise käigus, kui Eesti oli juba Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ja annekteeritud ning teda ähvardas arreteerimine.

Sõjajärgsel Saksamaal oli ta tegev Eesti sõjapõgenike ja sõdurite abistamisel ja organiseerimisel. Ta osales Saksamaal nii baltisakslaste kui ka eestlaste pagulasorganisatsioonide tegevuses. Parun Arthur von Buxhoeveden suri 27. oktoobril 1964 ja maeti Karlsruhe peakalmistule. Tema abikaasa Kira suri viis aastat hiljem. Nende hauaplatsi renditähtaeg sai täis 2009. aastal ja kuna kohapeal ei olnud perekonnaliikmeid seda pikendamas, siis eemaldati kalmistu administratsiooni korraldusel platsilt hauakivi ja piirded, et valmistada see ette pealematmiseks.

TAGASI EESTISSE

Oktoobris 2011 korraldas Eesti Muinsuskaitse Selts ekspeditsiooni Lõuna-Saksamaa kalmistutele. Kuna me ei suutnud kolonel Buxhoevedeni kalmu leida, siis pöördusime Karlsruhe kalmistu administratsiooni poole. Selgus, et kalmu ootab pealematmine. Sellega oldi siiski valmis viivitama, kui olime rääkinud kolonel Buxhoevedeni tähtsast rollist Eesti ajaloos ja pakkunud välja ümbermatmise Eestisse. Nii Eesti kaitseministeerium kui ka Buxhoevedenite perekond toetasid ümbermatmise ettepanekut.

Kolonel Arthur von Buxhoevedeni ja tema abikaasa Kira maised jäänused jõudsid tagasi Eestimaa pinnale 2013. aasta 28. novembril – tähendusrikkalt just Vabadussõja alguse 95. aastapäeval. Eesti Muinsuskaitse Seltsi, kaitseministeeriumi, Eesti Sõjamuuseumi ja Saksamaa suursaatkonna ühisel korraldusel toimus ümbermatmise tseremoonia 12. septembril 2014 Kaitseväe kalmistul.

Eesti pagulaste väljaandes Võitleja iseloomustati kolonel Buxhoevedenit: „… aumehe, kamraadi ja patrioodi hiilgavaim kehastus. Buxhoevedenite 700-aastane suguvõsa Eestis pärines samanimelise piiskopi liinist, olles generatsioonide jooksul saanud abiellumise kaudu eesti, liivi, rootsi, taani, poola ja šoti verd oma soontesse. Omas olemuses, mõttelaadis ja tegudes saarlaslik-talupoeglik ja seda selle sõna kõige ilusamas ja õilsamas mõttes; Buxhoeveden oli seltskondlikelt kommetelt ja käitumiselt grandsenjoor, omas sisimas kavaluseta talupoeg. Ta austas sügavalt oma esivanemaid ja perekonnatraditsioone, kuid samal ajal tundis ta sama sügavat kuuluvust Eesti ja eestlaste külge.“