VERI JA LUMI EHK LASKUR-SANITARI ERIALAKURSUS

VERI JA LUMI EHK LASKUR-SANITARI ERIALAKURSUS

Tänavu kevadel lõppenud Toompea malevkonna laskur-sanitari erialakursuselt võttis igaüks kaasa teadmised, mis kinnistuvad temas vastavalt isiksuseomadustele. Siiski on mõned olulised nüansid ja tõdemused, mis pidid selgeks saama kõigile.

Tekst: INDREK KOFF , Toompea malevkonna laskur-sanitar

ANDREI HVOSTOV , Toompea malevkonna laskur-sanitar

Esiteks, liitsõnas „laskur-sanitar“ pannakse rõhk esimesele poolele – ta on ennekõike laskur. Jaos teie kõrval olev võitluskaaslane, kes kannab rakmete küljes MK2-ks nimetatud meditsiinipauna, on lahinguülesandele minnes kõigepealt laskur, kes täidab taktikalisi ülesandeid täpselt samamoodi nagu kõik teised. Võib juhtuda, et keegi jaoliikmetest saab pihta, ning siis kõlab kas kannatanu enda või mõne teise jaoliikme suust hädahüüd „Sanitar!“.

Ärge oodake, et hüüatusele reageeritakse soovitud kiirusega. Jätkem meelde raudreegel: laskuri muundumine sanitariks sõltub taktikalisest olukorrast. Esiteks võib juhtuda, et vastase tuli ei võimalda kannatanuga tegeleda. Laskur-sanitar ei tohi end mõtlematult ohtu seada.

Teiseks põhjuseks võib olla olukorra dünaamilisus. Liikudes punktist A punkti B kindla ajakava järgi, pole meil haavatuga tegelemiseks lihtsalt aega, vastasel juhul jääb ülesanne täitmata. Pole meil ka võimalik kedagi tema juurde jätta, sest siis oleme taas olukorras, kus jagu on kaotanud mitte ühe, vaid kaks sõdurit.

Järeldus? Õige! Esimene inimene, kes haavatule esmaabi osutab, on haavatu ise (kui ta on teadvuseta, kui ta ei suuda, siis ... tõesti bad luck.) Eelnevast järeldub, et iga kaitseliitlane peab oskama kasutada žgutti. Nii võitluskaaslase abistamiseks kui ka iseenda peal. Uskuge, seda peab harjutama! Youtube’i õppefilmid ei asenda praktilist tegevust.

TUNNE VARUSTUST

Teine kogemus õppustelt on see, et isegi kui taktikaline olukord võimaldab laskur-sanitaril hakata haavatuga tegelema, ei tähenda see, et ülejäänud jaol on vaid vastase mahasurumise roll. Kujutleme olukorda, kus kannatanu on 90 kg kaaluv mees, tema abistaja aga 70kilose massiga. (Kursusel oli ka neiu, kelle kehakaal on ilmselt alla 50 kilo.) Laskur-sanitar ei pruugi suuta omaenda jõul tirida kannatanut ohtlikust alast kindlamasse kohta. Tegelikult on see pagana raske isegi kahekesi koos ja isegi siis, kui lohistamiskaugus piirdub poolesaja meetriga. Nagu üks instruktor lahkelt täheldas: ka Scoutspataljoni proffe, kes veedavad kogu oma vaba aja jõusaalis, võtab haavatu lohistamine võhmale. Ja veel kord – seda kõike on vaja õppustel reaalselt harjutada.

Kolmas oluline tähelepanek: õppige tundma üksteise varustust! Kogemus ütleb, et kaitseliitlaste varustuses puudub ühtlus. Juba laost võib saada erinevat päritolu kuuliveste, lisandub militaarpoodidest hangitud mugavam või kergem kraam.

Haavatuga tegeldes peab ühel hetkel kannatanu rindkere paljaks kiskuma. Me otsime haavu-muljumisi rinnal ja seljal. Ja see peab käima kuradima kiiresti. Praktika näitab, et põrkudes haavatu kere ümber oleva seninägematu varustusega, kaotame klambreid-rihmu-kinnitusi sikutades ja harutades palju aega.

Instruktorid ütlesid küll korduvalt, et lahinguväljal kasutab laskur-sanitar vajaduse korral kääre, aga see ei ole kuulivesti rihmade puhul vist hea mõte, sest kevlari lõikamine ei pruugi väga hõlbus olla ning teiseks peab kannatanule pärast esmaabi andmist kuulivesti jälle ümber panema.

Haavatu kaitsmine uute tabamuste eest on kõikide abiandjate kohustus. Seega – kõik kaitseliitlased peaksid endale selgeks tegema, mismoodi kaaslase seljast varustust kiiresti ära võtta olukorras, kus ta on teadvusetu või ebaadekvaatne ega suuda abistajat juhendada.

Viimane teadmine, mida jagada kõikidele lugejatele, on meie isiklike MK1-de puudused. Nimelt on seal vaid üks žgutt. Ukraina sõdurid on jõudnud kibeda kogemuse najal äratundmiseni, et igal sõduril peaks rakmetes olema vähemalt neli žgutti. Neli! Asi pole ainult selles, et žguttide arv peaks vastama jäsemete arvule, vaid ikkagi tõsiasjas, et ühele ja samale jäsemele võidakse panna rohkem kui üks žgutt, kui esimene neist ei pea. Žguttide kvaliteedis ei saa samuti kuigi kindel olla, need võivad pingutamise käigus puruneda. Made in China tervitab ...

Kvaliteetsed žgutid on kallid, aga kas me oma elu hindame odavaks? Seega, ärme koonerda isikliku meditsiinivarustuse komplekteerimisel!

KASUKS KA TSIVIILIS

Ja veel üks tungiv soovitus MK1 täiendamiseks. Kannatanu tuleb soojalt katta. Haavatul on külmatunne ka kõige palavamal suvepäeval. Rääkimata muudest meie kliimat vaheldusrikkaks muutvatest aastaaegadest.

Kui kaotaksime inimese mitte otseselt haavade, vaid alajahtumise tõttu, siis poleks see lihtsalt kurvastav, vaid ka vihastama panev juhtum. Sanitaripaun MK-2 sisaldab termotekki, ent mingi ühelt poolt hõbedane, teiselt poolt kuldne termokile võiks rakmete taskus olla igal kaitseliitlasel.

Need on vaid mõned hädavajalikud nipid ja võtted, mida kursusel õpiti. Selgeks sai igatahes see, et niisugune kursus tuleb kindlasti läbida igaühel, kes on määratud oma jao sanitari kohale, lisaks aga on see tungivalt soovitatav viimsele kui ühele kaitseliitlasele. Veeta mõni nädalavahetus intelligentses seltskonnas, et saada ähmanegi ettekujutus sellest, kuidas väga raskes olukorras päästa kaaslase või iseenda elu – see on korraga nii kasulik kui ka ütlemata meeldiv.

Pealekauba võib laskur-sanitari väljaõppe sellest osast, mida hõlmab sõna „sanitar“, olla palju kasu ka tsiviilelus. Hoida lahti tänaval teadvuse kaotanud inimese hingamisteed või päästa oma lähedase elu, sest suudad talle kuni kiirabi saabumiseni teha südamemassaaži – need on oskused, mille eest tuleb tänulik olla.

HÜPPELAUD EDASI

Varem ei ole Kaitseliidu Toompea malevkond laskursanitari erialakursust korraldanud. Esimese omakorraldatud kursuse ülemaks oli lahingukompanii rühmaparameedik kapral Helen Kahur ja kursuse vanemaks veebel Katriin Ever.

Kursus valmistas ette 15 sanitari nii lahingukompaniisse kui ka maakaitsekompaniisse, mille isikkoosseisu moodustavad Toompea malevkonna kaitseliitlased. Lisaks läbis kursuse paar Põhja kompanii võitlejat.

Kursuse juures oli märkimisväärne see, et kogu õppekava oli üles ehitatud Kaitseväe Akadeemia sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse laskur-sanitari erialakursuse õppekavale tuginedes. KVA on kahtlemata Kaitseväe ja Kaitseliidu lahingumeditsiini suunanäitaja ja kursuse eesmärk oli õpetada võimalikult ligilähedaselt sellele, kuidas õpetab oma sanitare välja Kaitsevägi. Sellest tulenevalt on Toompea malevkonna äsja lõpetanud sanitaridel põhjalik arusaam lahingukannatanu käsitlusest ja rühmaparameediku abistamisest.

Kursuse edukalt lõpetanud on oodatud oma teadmisi koduüksustes edasi andma ja mitte piirduma ainult sanitari väljaõppega, vaid täiendama end edasi. Eriliseks teeb kursuse veel see, et Toompea malevkonna üksustes on meditsiiniga seotud ametikohad peaaegu sajaprotsendiliselt mehitatud.