KREISIRAADIO LÄHEB SÕTTA

KREISIRAADIO LÄHEB SÕTTA

Istud rahulikult garaažis, kui ootamatult saabuvad ukse taha vägagi mundris inimesed ja ütlevad: „Nüüd on minek!“ Ei, mitte vangimajja. Õppustele! Sinul aga on parasjagu jäänud näpp kinni mutrisse nr 24 ja selle probleemi ees kahvatuvad kogu maailma sõjaväeõppused. Mis nii küll saab? Suurt midagi ei saa, tuleb mutter näpu otsas minna sõda mängima.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

See film on tehtud maal, kus pinnas on väga kõver, diivani seest tuleb naftat ja pimedatel talveöödel hulgub ringi Roald Amundseni vaim, kes sunnib üksildasi teekäijaid nõrkemiseni suusatama ja pemmikani sööma. Ehk siis Norras. Ja norrakad on saanud valmis üliägeda filmi, kus parandatakse autosid, mängitakse sõda ja aetakse ameeriklaste allveelaev küljeli.

Tegelikult ei olegi see nii väga sõjafilm. Rohkem nagu õppuste film. Ent kuna nii mõnigi õppus on teinekord tükk maad rängem kui keskmisest lahjem sõda, siis kvalifitseerub „Long Flat Balls 2“ sõjafilmiks küll ja veel.

Film algabki sellest, kuidas jõuk parajalt pakse karvakasvanud parimates aastates mehi, kes igapäevaselt toimetavad autode ja mootorite maailmas, saab ootamatult kutse õppustele. Selline meie koduste reservõppekogunemiste laadis üritus. Vastandlike saatustega nad sinna õppustele ka jõuavad. Õppused on korraldatud laia joonega: osalevad ka NATO liitlased ning kohale on sõudnud ameeriklased oma ülitehnoloogilise tuumaallveelaevaga, mille juhtarvuti läheb sõja- mängu käigus peast segi ja ähvardab korraldada suitsiidi. Mis äraseletatult tähendaks tuumaplahvatust. Kõige sellega tuleb tegemist teha õppustele kutsutud Ed Garage’i tüüpidel.

Esimene mulje filmist oligi kokkuvõtvalt: Kreisiraadio läheb sõtta! Loomulikult mitte meie kodumaine, vaid Norra analoog. Ent mõttemaailm on sama. Samasugused keskealised pontšikud, sama sõge huumor, sama totrad karakterid, Norra kohalik kraam. Tegemist on tuttava jõuguga juba ühest varasemast filmist, mis ei ole üldse sõjafilm. Täiesti on olemas ka kolmas jagu, millel samuti pole sõjaga asja. Aga sellel filmil on. Huumoriga pole kokku hoitud. Üksjagu nalju on mõistagi stereotüüpsed, ent naerma need ajavad, midagi pole teha. Täiesti tüüpiliselt näevad üleöö mundrisse topitud mehed välja parajalt rääbakad. Vanem generatsioon, kes on aega teeninud ühe teise riigi armees, kasutab väljendit „partisanid“. Hoogsalt toimivad kõik tuntud naljad, mis ühendavad endas sõjaväe, vetsud ja inimkeha elutegevuse jäägid. Kusjuures üks nali tuli vähemasti allakirjutanule ette täiesti uus. Vähemasti ei mäleta sihukest nalja ajateenistuse päevilt. Sõjaväenaljadega ei piirduta. Palett on lai: garaažist ja masinatest magamistoas toimetatava eraelu ja lasteni välja. Käibib ka juba varasemast filmist tuttav kõhumaalingute nali, kus lihtsa tähtede ümberpaigutamisega saadakse parajalt lustakas tulemus.

Norra kohalikest näitlejatest koosnev tuumik on varasema filmiga paika loksunud, kooslus toimib ja kokkumängu on kena vaadata. Näitlejad on eestlasele tundmatud, nagu asuks Norra kusagil teisel pool maakera, aga põhjusel või teisel ei liigu Norra film Eesti suunas sugugi. Vaevalt vastupidine suundki teab mis hästi toimib ja ei tea nemadki, ütleme, Võigemastist rohkem kui meie näiteks Nielsenist.

Selleks, et film korralikult müüks, tuleb peale kohalike kaasata ka jõude piiri tagant. Ägedaid autosid ja ilge väljanägemisega disainrõivaid armastavast Miami detektiivist on vahepeal saanud mereväelane, admiral. Nimi pole enam Crockett, vaid hoopis Burnett, aga kombed on vägagi samad. Ikka ägedad autod ja tütarlapsed käevangus. Näitlejaks mõistagi Don Johnson. Vanahärra on oma liistudele truuks jäänud ja kui filmi käigus Burnetti kangekaelselt admiraliks ei tituleeritaks, oleks raske endale sisendada, et „Miami Vice’i“ sari pole vahepeal otsa saanud. Silmad hakkasid kohe iseenesest otsima, kelleks on maskeerunud detektiiv Tubbs. Ei noh, tegelikult on tore, kui inimene teeb seda, mida ta oskab, mitte ei pressi ennast täiesti tundmatule mängumaale. Burnettile lisaks on norrakad stsenaariumi sisse kirjutanud vägagi ootamatu tegelase. Tema väljailmumist filmi lõpus ei ennustanud ausalt öelda mitte miski. Ühel hetkel

Ed Garage’i vetsust väljuv president George W. Bush (Steve Bridges) tekitas igati ootamatu pöörde. Võiks ju vaielda, kas president Bush andis kogu loosse midagi olulist või ei, aga lõppeks on tegu ikkagi naljafilmiga. Kui võetaks paluda näiteks Steve Oedekerkil lavastada Hamletit, siis ei teaks me samuti, mis sealt lõpuks tulema hakkab. Mulle igatahes presidendi ootamatu ekraanivallutus meeldis. Napp, aga see-eest meeldejääv roll.

Hea filmi komponentidest on puudu veel üksainus: film peab ka nunnu olema. Tuntud välismaine näitleja ja huumor on hea kombo, aga miks mitte tuunida lisaks ka nunnusust? Selleks tuleb lisada filmi kas mõni koduloom või väike laps. Stsenaristi valik on siin langenud lapse kasuks. Väikese Mie (Stella Zwart) osaks on nii-öelda raske lapsepõlv ja rauast mänguasjad. Rauast mänguasjad on mõistagi kogu rauakola, millega veedavad aega Ed Garage’i vanamehed. Lisaks satub Mie koos teistega õppustele, sõidab CV90ga ja tal on suur roll üldise nunnususe tagamises. Kõlab nagu keskmine lapsepõlv, kas pole?

Film on üldiselt täitsa pädev nii sõjanduse kui huumori koha pealt. Internetist saab muidugi lugeda hala, et film ei olevat üleni ja igal hetkel naljakas. Ses mõttes, et kas peaks? Tõsi ta on, filmi teine pool, kus läheb sõgedaks pööranud allveelaeva remontimiseks, ei tundu justkui nii naljakas. Eks esimese kolmveerand tunniga jõuab filmis käibivate naljadega harjuda ka. Kuskile peab ikkagi mahutama stsenaariumi plaanitud südamlikumad hetked ja ootamatult kaela sadanud maailma päästmise niisamuti. Ja üldse oleme jõudnud oma asjadega sinnamaani, et maailma päästmise juurde ei lasta enam punnis musklitega superagente. Selle töö teevad tänapäeval ära õllekõhtude ja kolmepäevaste habemetega keskealised jorsid, kes maailma päästmisest vabal ajal garaažis hängivad ja ajaviiteks lollusi välja mõtlevad. Ja kui see pole naljakas, siis mis üldse on? Niisiis on pihusoleva filmi komboks valitud sõjavägi, huumor ja nunnusus. Harvaesinev ja veelgi harvem korralikult funktsioneeriv ühepajatoit on norrakate keedupotis saanud ootamatult söödav ja äge.

Ainus tehniliselt nõrk koht pihusolevas filmis, mille kallal võtaks nuriseda, on lahjavõitu kompuutrijoonistused. Arusaadav, et iga allveelaevaomanik muutub rahutuks, kui talle teada antakse, et plaan on tema laevuke kuivdokis külili ajada. Siis ei jäägi muud üle kui tegeleda digijoonistustega. Mis seekord pisut nõrgaks jäid. Muus oli film jälgitav, nauditav. Režii täiesti okei, ei võtnud silme ees virvendama. Aga vat need digiasjad … On üsnagi arusaadav, millal on kaadris pärisasjad ja millal on möllanud digikunstnikud. Vahepeal oli küll tunne, et need va joonistused on valmis vorbitud kiiruga ja esmaspäeval. Või siis oli keegi reedel töövahendid suure tuhinaga pandimajja viinud ning tööd jätkati uuel nädalal sellega, mis küla pealt kätte saadi. Aga selliseid hetki on filmis õnneks vähe ning kogu ülejäänud filmi häädus nullib kõnealuse vajakajäämise. Igal juhul soovitan vaadata ja mitte üksnes Kreisiraadio fännidel.

LANGE FLATE BALLÆR II

Osades: Don Johnson, Jan Edgar Fjell, Anders Fjell

Lavastanud: Harald Zwart

1 tund ja 30 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 9. Küllalt hullumeelne stsenaarium, aga toimis.

Teostus: 8. Kõik oli hea, välja arvatud arvutigraafika.

Näitlejatööd kokku: 9. Suurepärased ja mõneti ootamatud karakterid.

Lavastajale: 8. Puhteestlaslikust kadedusest ütleks, et alati saab natuke paremini.