TÄPSELT LASKMISEKS TULEB HARJUTADA PALJU JA MÕTESTATULT

TÄPSELT LASKMISEKS TULEB HARJUTADA PALJU JA MÕTESTATULT

Täpse laskja kriitiliste oskuste treenimiseks ja arendamiseks otsustas Kaitseliidu ülem eelmisel aastal, et 2023. aastal tuleb alustada laskevõistluste sarjaga, mis lõpeb aasta lõpus Muhus Kaitseliidu meistrivõistlustel.

Tekst: HEIKKI KIROTAR

Olemasolevates lasketiirudes saab aastaringselt lasta kuni 1000 m kaugusele ja harjutama peab kõikidel aastaaegadel. Võistluste sarja korraldab Kaitseliidu peastaap koostöös malevate ja laskespordiklubiga LRSCE ehk Long Range Shooting Club Estonia.

Esimene võistlus toimus 18. veebruaril Klooga laskeväljal ja seal osales kogu lühikese talvepäeva valget aega ära kasutades maksimaalne võimalik arv laskureid Kaitseliidust, politseist ja LRSCEst, samuti liitlased Ameerika Ühendriikidest ja Prantsusmaalt. Oma laskeoskused kuni ühe kilomeetri kaugusele sai proovile panna erinevates relvaklassides. Võistkondadest lasi parima tulemuse Kaitseliidu Alutaguse maleva esindus, edestades kaitseliitlastest koosnevat LRSCE võistkonda, kolmandaks ja neljandaks tuli Harju malev.

Hulgaliselt oli häid ja suisa eeskujulikke individuaalseid tulemusi, konkurents oli ülitihe. Näiteks lahtise sihiku arvestuses oli teise ja kolmanda koha vahe 2 punkti. Suurekaliibriliste relvade arvestuses edestas teise koha saavutanud laskur kolmandat ühe punktiga ning võrdse tulemusega neljas ja viies kaotasid kolmandale omakorda ühe punktiga! Tasavägisemat tulemust on raske saada, iga lask ja punkt on siin oluline.

Võistluse tulemuste analüüsist on näha, et häid tulemusi tegid peamiselt need, kes olid piisavalt harjutanud. Nulliringe ja üksikuid tabamusi oli peamiselt kaugustel, mida oli vähem harjutatud, ja laskuritel, kes ei olnud piisavalt harjutanud. Peale võistlust oma tulemusi analüüsides jäi osalejatelt kõlama mõte, et on vaja rohkem ja mitmekülgsemalt harjutada eri kaugustele laskmist. Sellepärast tehti ettepanek korraldada järgmine, juulikuu mõnusas leitsakus toimuv laskevõistlus kahepäevasena, millest esimene oleks juhendatud treeningupäev ja teine võistlus. Sama mõte on varemgi korduvalt kõlanud, näiteks seoses Muhu Karikaga.

PIKAMAA LASKETREENINGUID EI OLE PIISAVALT

Klooga võistluse korraldamiseks ja läbiviimiseks tegi peamiselt vabatahtlikest koosnev meeskond mitusada tundi tasuta tööd. Seega on võistluste sarja jätkumiseks peamine küsimus, kas leidub piisavalt korraldajaid ja kuidas neid motiveerida. Teine tähtis küsimus on, kuidas motiveerida täpsuslaskmisest huvitatud kaitseliitlasi piisavalt treenima. Kui palju on üldse inimesi, kes suudavad õppida laskma kaugele ja täpselt? Pikamaa lasketiiru puudumisel on võimalik treenida vähendatud sihtmärkidega vähendatud kaugustele, näiteks kolmandiku suurune sihtmärk 100 m kaugusel on sama väike kui täiskuju 300 m kauguselt ja nii edasi. Vähendatud sihtmärkidega treenides ei ole paraku võimalik harjutada pikamaalaskmise kriitilist oskust – kuuli lennukaare kauguse-, tuule-, derivatsiooni- ja temperatuuriparanduste arvestamist.

Soome maaväe kogemus näitab, et jao täpsuslaskureid saab headest laskuritest koolitada küll. Mõnisada meetrit suudavad nad tabada suhteliselt hästi, kui neile anda püss, laskemoon ja kauguste tabel õigetpidi pihku. Sealt edasi läheb asi keeruliseks, sest iga viga suureneb laskekauguse suurenedes. Kui saja meetri kauguselt laseb mööda ühe sendi, siis kolmesaja kauguselt juba vähemalt kolm ning kilomeetri pealt kümme, arvestamata kauguse-, tuule-, derivatsiooni- ja temperatuuriparandusi, mis on vaja kõigepealt kindlaks teha ja seejärel nende alusel sihtimispunkti muuta.

Jao täpsuslaskuritest kolmandikku on võimalik edasi õpetada. Sellepärast ongi Soome jalaväekompaniis ainult kaks täpsusrelva, mida kasutab eraldi kolmeliikmeline, seersandi juhitud meeskond otse kompaniiülema käsutuses. Sama tase on ka teistes riikides, parimal juhul üks neljaliikmeline meeskond kahe lahingupaariga kompanii peale. Rohkem lihtsalt ei olegi selliseid võitlejaid, kes päriselt lasta oskavad.

Õnneks on kaitseliitlaste hulgas palju iseseisvalt mõtlevaid ja arenemisvõimelisi inimesi. Analüüsitakse laskemoona kvaliteedi mõju tabamustele ja nende järelduste tulemusena valitakse välja piisavalt hea kvaliteediga laskemoon. Pikalt laos lesinud või algseltki juba „kruusast ja märgadest sokkidest“ ehk kuulipildujatele tehtud odava laskemoona tehniline hajuvus on liiga suur ja lasketäpsusest ei piisa erialal, kus iga tabamus on oluline. Kaevatakse välja ja loetakse mõttega läbi aastakümneid riiulis kolletunud laskeõpik, otsitakse oma üksusest välja need harvad, kes päriselt lasta oskavad, ja tehakse koos trenni. See on juba väga suur areng.

Lasketrenni tuleb teha aastaringselt ja mitusada, veel parem tuhat sihitud lasku iga relva kohta. Võitlejale on vaja selgeks teha täpsuslaskmise põhitõed ja siis tuleb võitlejal endal mõtestatult ja palju harjutada, sest iseseisva mõtlemise ja tegutsemise oskus on kriitiline ja selle puudumine ei võimalda heaks täpsuslaskuriks saada.

Kaitse Kodu! jätkab pikamaalaskmisest kirjutamist järgmistes numbrites. Kodune ülesanne on selgitada välja oma relvasüsteemi kuuli algkiirus ja kuuli ballistiline koefitsient ning nende alusel arvestada sihikuparandused praktilise laskekauguse piires.

Nelja lasu kobar on lastud optilise sihikuga 300 m kauguselt puhangulise tuulega. Relva kaliiber on 8,61 mm. Tabamuste hajuvus on kolm ja pool sentimeetrit. Tabamuste keskpunkt on natukene alla ja paremale, sest ei ole arvestatud temperatuuri ja derivatsiooni ehk kuuli pöörlevast liikumisest tekkivat kõrvalekallet. Selle relvaga on võimalik tabada poole meetri laiust sihtmärki ühe kilomeetri kaugusele, kusjuures kuuli löögijõud on 800 m kauguselt sama kui 5,56 mm automaadil raua suudmes

Foto: Erakogu