LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 5 - MIINISÕJA- JA MAABUMISLAEVAD

LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 5 - MIINISÕJA- JA MAABUMISLAEVAD

Kuigi jalaväelaste transport laevadega on ilmselt sama vana kui laevandus ise, on eraldi meredessandiks mõeldud aluste ajalugu üsna lühike. Nagu ka spetsiaalselt miinisõja pidamiseks mõeldud laevade oma.

Tekst: nooremleitnant Grigori Gavrilov, EML Sakala operatsiooniohvitser

Merenduskaugele inimesele võivad kõik sõjalaevad tunduda ühesugused – sihvakate kerejoontega hallid alused, millel on vööris kahur, keskel kõrge mast ja ahtris plats helikopteri jaoks. Ometi on iga laev teistest erinev ning selleks, et paremini mõista meresõjapidamist üldiselt, tuleb tunda põhilisi sõjalaeva tüüpe, mis reeglina annab üldise aimu laeva omadustest, võimetest ja piirangutest.

MAABUMISLAEVAD JA MAABUMISALUSED –SÕJAPIDAMINE KAHES KESKKONNAS

Esimesed tänapäevased katsed dessantlaevu ehitada pärinevad 1915. aasta Gallipoli maabumisoperatsioonist, kus Briti dominiooni väed kasutasid spetsiaalselt lihtreid varustuse transpordiks laevadest kalda peale. Samas operatsioonis osales ka jalaväe maabumiseks ümber ehitatud söeveolaev SS River Clyde, kuid maabumine lõppes veresaunaga ja mõnda aega Briti admiraliteet end enam maabumisoperatsioonide planeerimisega ei vaevanud.

Maabumislaevade arendamise teatepulga haaras Jaapan ning demonstreeris Hiina vallutuse ajal edukalt oma Shinsu Maru, Akitsu Maru ja Nigitsu Maru maabumislaevade tõhusust. Need laevad olid varustatud uputatava dokikambriga, kus sai hoida väiksemaid maabumisaluseid, näiteks Daihatsu vöörirambiga mootorpaate, laeva enda lennutekilt võisid õhku tõusta lennukid ning kui leidus sobiv kai, siis võis maabuda ka raskemat tehnikat otse transporditekilt.

Britid seevastu said maabumisaluste olulisuse kohta valusa õppetunni Dunkirki evakuatsiooni ajal, kui Suurbritannia ja tema liitlaste väed pidid evakuatsiooniks sobilike laevade puudumi- se tõttu maha jätma kogu oma rasketehnika ja relvastuse. Selle tulemusena muudeti admiraliteedi tellimusel kolm tankerit ümber uue maabumislaeva prototüübiks – tankimaabumislaevaks

Tankimaabumislaev on väikese süvise ja lameda põhjaga ning mõeldud meelega madalikule sõitmiseks nõnda, et pardal olev tehnika või sõdurid saavad väljuda läbi rambiga varustatud vöörilüüsi otse rannale. Seejärel on tehnikast ja üleliigsest ballastist vabanenud laev võimeline tagurdama merele tagasi, abistades end vajadusel ahtris paikneva spetsiaalse varpankruga.

Pärast prototüüpide täiustamist saadeti laev seeriatootmisesse ning Ameerika Ühendriikide laevatehased ehitasid üle tuhande sellise laeva. Teise maailmasõja jooksul leidsid need kasutust Põhja-Aafrika, Euroopa ja Vaikse ookeani lahingutandritel.

Ka Jaapan ehitas sõja alguses oma esimesed tankimaabumislaevad ning väidetavalt kopeeris hiljem liitlaste omi oma No.101-klassis. Huvitav on see, et enamiku maabumislaevu tellis ja nendega opereeris Jaapani keiserlik armee, mitte merevägi, kes ei olnud eriti huvitatud maabumisest, vaid ehitas nn otsustavaks merelahinguks mõeldud laevastikku. Tankimaabumislaevad leiavad sisuliselt muutmata kujul kasutust siiamaani.

Järgmisena hakati massiliselt tootma eelpool juba mainitud uputatava dokikambriga maabumisdokklaevu. See alus ei sõida rannani välja. Selle dokikambris on ladustatud ujuvtehnika – kas amfiibsed soomukid või väiksemad ujuvvahendid, näiteks maabumisalused või kaatrid. Õigel hetkel täidetakse dokikamber veega, avatakse lüüs ning tehnika liigub laevast randa iseseisvalt. Sellise lähenemise eelis on see, et laev võib olla oluliselt suurema süvisega, st suurem ja ruumikam. Selle laevatüübi esimeseks esindajaks läänes võib pidada Ameerika Ashland-klassi aluseid. Nad suutsid mahutada ja transportida kuni 1500 tonni laadungit, mis võrdus üle kolmekümne kaatritesse paigutatud tanki või mitmesaja sõduriga.

Helikopterite kasutuselevõtuga 1950. aastatel hakati neid aktiivselt kasutama dessantoperatsioonides, nii transpordiks kui ka tuletoetuseks. Esmakordselt juhtus see 1956. aastal Suessi kriisi ajal, kui Briti merejalaväe üksused lennutati lennukikandja HMS Theseuse pardalt Port Saidi. Hiljem ehitasid mitmed riigid eriotstarbelisi maabumislaevu-kopterikandjaid Selle laevatüübi eripäraks võrreldes tema eelkäija, lennukikandjaga on dessantväelastele mõeldud elu-, töö- ja staabiruumid, tihti ka hästi varustatud laatsaret ning sidevõime dessantväeüksuse juhtimiseks.

Esimesteks maabumislaevadeks-kopterikandjateks peetakse Ameerika Iwo Jima-klassi aluseid, mida valmistati kokku seitse. Iga laev suutis pardale võtta üle 20 helikopteri ja 1800 merejalaväelast. Brasiilia mereväe lipulaev Atlantico, endine brittide HMS Ocean, ja Jaapani kaks Izumo-klassi „hävitajat“ on sisuliselt mitmeotstarbelised helikopterikandjad, mida on kasutatud ka dessantoperatsioonide õppustel. Siiski, puhtalt dessantlaevu-kopterikandjaid on vähe.

Tänapäevane universaalsem laevatüüp on dessantründelaev, mis on sisuliselt dokikambriga varustatud kopterikandja. Selline laev suudab merejalaväelasi majutada ja tagada, transportida õhu kaudu kergeid dessantväeüksusi ja toetada neid omade ründekopterite tulelöökidega. Samuti maandada rasket tehnikat, sh tanke, tänu dokikambri ja maabumisaluste olemasolule. Sellise laeva olemasolu näitab tavaliselt mereväe kõrget taset ning maailmas leidub neid omajagu, alates itaallaste väikesest, 8000tonnise veeväljasurvega San Giorgio-klassist kuni mõistlikult parajate, 20 000tonnise veeväljasurvega Lõuna-Korea Dokdo- või Prantsuse Mistral-klassideni. Ameeriklaste üüratu 40 000tonnise veeväljasurvega Wasp-klass on aga juba omaette nähtus. Need alused on ka piisavalt suured, et võimaldada vajadusel kasutada püststartlennukeid.

Maabumisaluseks nimetatakse väikest ujuvvahendit, mille abil transporditakse mitteujuvat tehnikat või isikkoosseisu suure maabumislaeva pardalt maale. Seetõttu on need tavaliselt väikese süvisega ning piiratud sõiduulatusega. Teise maailmasõja ajal kasutasid maabumisaluseid jalaväelaste liigutamiseks ka muu otstarbega laevad, näiteks hävitajad ja ristlejad, kuid tänapäeval see on siiski harv nähtus.

Maabumishõljukid muutusid populaarseks 1970ndatel, eelkõige tänu oma kiirusele. Hõljuk suudab sõita kiirusega 30–60 sõlme ja on vähem nõudlik ranna omaduste suhtes, kuid selle kandevõime on väike ja see on tehniliselt keeruline, st kallis ülal pidada. Näiteks Ameerika LCAC suudab kanda ainult ühe tanki või mõne soomuki. Brittide Griffon 2000TD on veelgi väiksem. Ka Nõukogude Liidus katsetati hõljukitega, mis olid omaette laevad, mitte suuremate laevade maabumisalused. See päädis maailma suurimate hõljukite, Pomornik-klassi ehitamisega. Üks selline laev mahutab jämedalt kaks rühma sõdureid koos soomustehnikaga. Ometi pole selline lähenemine maailmas laialt levinud, eelkõige seetõttu, et hõljukid on ehituslikult väga haavatavad vastase tulele ning väga kulukad.

MEREMIINID – RELVAD, MIS OOTAVAD

Miinisõjalaevad jagunevad kaheks, miiniveeskajateks ja miinitõrjelaevadeks. Miinide veeskamine on üdini lihtne ülesanne ning sisuliselt on iga laev võimeline tegema seda suuremal või vähemal määral. Ajalooliselt on selleks tihti rakendatud ka abi- või lausa kaubalaevu. Sellest hoolimata on nimetatud ülesande täitmiseks ehitatud ka spetsiaalseid sõjalaevu – miiniveeskajaid. Seda nii pealveekui ka allveelaevadena.

Kuigi ilmasõjaaegsetel allveelaevadel oli puudusi nii kiiruses kui ka mahutavuses, suutsid nad miine veesata nähtamatult ning tegid seda tihti vastase sadamate vahetus läheduses. Näiteks Saksa keisririigi UC I- ja UC II-klassi allveelaevad-miiniveeskajad uputasid Esimese maailmasõja ajal üle 1800 laeva. Miine kinnitati spetsiaalsete seadmetega kere külge või hoiti kere sees šahtides, ka Eesti Kalev-klassi allveelaevad suutsid sellisel viisil kanda kuni 20 miini. Pärast sõda miiniveeskaja-allveelaevad eraldi liigina kadusid, sest miine hakati veeskama torpeedoaparaatide abil.

Põhiline nõue pealvee-miiniveeskajatele oli avar miinitekk ja kiirus ning ka täpse navigatsiooni võime – ei olnud harvad juhused, et miine veesanud laev sõitis ekslikult oma miiniväljale. Maailmasõdade ajal ehitati miiniveeskamise otstarbeks mõningad nn miiniveeskamisristlejad. Näiteks Briti Abdiel-klassi kerge ristleja suutis kanda üle 180 miini peadpööritava kiirusega 38 sõlme (ligi 70 km/h). Saksa Brummer-klass oli aeglasem, kuid see-eest suutis kanda üle 400 miini.

Pärast Teist maailmasõda ehitati eriotstarbelisi miiniveeskajaid vähe, enamasti riikides, mis keskendusid oma rannikumere kaitsele. Näiteks ehitati 1970ndatel Norras ja Taanis vastavalt Vidar- ja Lindormen-klassi miiniveeskajad, mis uue sajandi alguses müüdi Balti riikide merevägedele, kus nad praegu täidavad staabi- ja toetuslaevade ülesandeid.

Tihti anti miiniveeskamisülesanne teistele laevadele, selleks sobisid hästi juba mainitud tankimaabumislaevad, näiteks võib tuua Poola Lublin-klassi või NSV Liidu Ropucha-klassi. Siiski ehitavad mõned mereväed isegi tänapäeval miiniveeskajaid. Nende ühed väljapaistvamad esindajad on kahtlemata Soome Hämeenmaa- ja LõunaKorea Nampo-klassi laevad. Mõlemad on üsna suured ja mitmefunktsionaalsed, suutes täita ka allvee- ja õhutõrje, luure ja staabilaeva ülesandeid. Mõistagi on Soome laeva pardal ka saun.

Koos esimeste meremiinide veeskajatega tekkisid ka miinitõrjelaevad, mille ülesanne on täpselt vastupidine. Kuna esimesed meremiinid vajasid initsieerimiseks otsest kontakti laevakerega ja hõljusid seetõttu ankurdatuna veemassi sees, siis oli nende vastu võidelda võrdlemisi lihtne.

Ankurmiinide vastu aitasid miinitraalerid – väikese veeväljasurve ja süvisega laevad, mis vedasid enda järel miinitraali – seadet, mis füüsiliselt lõikas läbi miiniankru vaieri. Kui miin tõusis veepinnale, hävitati see tulirelvade tulega. Isegi kui miin ei plahvatanud, siis uppus see sügavusse, kus muutus möödasõitvale laevale teoreetiliselt kahjutuks. Selle tõttu on ka Põhja- ja Läänemeres, sh Eesti vetes veel palju maailmasõjast jäänud miine.

Tihtipeale kasutati miinitraaleritena kalalaevu või muid väikseid aluseid, mille pardale paigaldati vastavad seadmed. Näiteks 1982. aastal Falklandi sõja ajal pidi Briti kuninglik merevägi teenistusse võtma viis tsiviilkalatraalerit ja varustama neid miinitõrjetraalidega. Põhjus oli lihtne – toona ainsad Briti miinitõrjelaevad kuulusid Ton-klassi rannikuäärsete traalerite hulka ning olid liiga aeglased ja väikesed, et sõita nii kaugele.

Teise maailmasõja lõpus muutusid väga levinuks nn mõjumiinid, mis reageerisid magnetvälja, mürataseme ja veerõhu muutustele, mida põhjustas miini lähedal sõitev laev. Sellised miinid lamavad mere põhjas ja mehaaniline traalimine nende vastu enamasti ei aita. Teoreetiliselt on võimalik „lohistada“ miinid ohutusse kohta põhjatraalimise abil, kuid autor ei tea ühtegi teenistuses olnud süsteemi, mis seda teeks.

Seetõttu hakati miinitraalereid varustama ka mõjutraalidega – seadmetega, mis matkisid laeva liikumisega seotud füüsikalisi nähtusi. Traaler ise pidi seejuures olema võimalikult vaikne ja ehitatud mittemagnetilisest materjalist. Teisisõnu pidi see olema kalli ja eesmärgipärase ehitusega. Kui magnetvälja sai kergesti matkida tugevate solenoidmagnetite abil ja müra veelgi lihtsamini, siis rõhumuutust järele teha oli tunduvalt keerulisem. Mida aeg edasi, seda targemaks muutusid miinid ja seda raskem oli petta neid mõjutraalidega, eriti kui miin sisaldas mitut erinevat andurit.

Vastukaaluks loodi uus miinitõrjelaeva tüüp – miinijahtija Erinevalt miinitraalerist, mis sõitis miinidest üle lootuses, et miin plahvatab traali, mitte laeva enda mõjul, on miinijahtija varustatud spetsiaalse aktiivse sonariga, mille abil saab uurida merd ja merepõhja laeva ees. Miinijahtimissonar on kõrge sagedusega – selle abil saab luua veealusest objektist n-ö pildi, kuid selle ulatus on mõnesaja meetri juures võrdlemisi väike. Kui sonari abil tuvastatakse miinisarnane objekt, siis saadetakse kohale kaugjuhitav robot, mille abil saab objekti täpsemalt identifitseerida ja vajadusel kahjutuks teha. Tihti rakendatakse ka miinituukreid, kes võivad paigaldada laengu või hoopis miini lahti võtta ja kahjutuks teha.

Miinijahtimise teerajajad olid Prantsusmaa ja Suurbritannia. Juba 1950ndatel katsetasid britid süsteemi, mis otsis metallkerega miine magnetvälja muutuse abil. Paraku ei andnud see süsteem loodetud tulemusi. Seetõttu keskenduti sonarite täiustamisele ning 1960ndate keskpaigaks saadi valmis esimene miinijahtimisüsteem, mis paigaldati HMS Kirklistoni pardale. Süsteem oli nõudlik – sonar näitas usaldusväärselt miini kauguse ja suuna laeva suhtes, kuid laeva enda asukoha pidi määrama, kasutades spetsiaalselt paigaldatud poide radaripeegeldusi.

Maailma esimeseks miinijahtijaks aga võib pidada 1970. aastal vette lastud Prantsuse laeva FS Circé, mis oli spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud. Laeva kõrgtehnoloogiline sisu oli paigaldatud puidust kere sisse, selle varustuses oli ka üks esimesi miinide neutraliseerimiseks mõeldud roboteid PAP 104.

1973. aastal võttis Briti merevägi ametlikult kasutusse laeva HMS Wilton, mis oli maailma esimene klaaskiudplastist kerega sõjalaev. Sellest materjalist on valmistatud enamiku järgmiste miinijahtijate kered, sealhulgas ka Eesti Mereväe Sandown-klassi miinijahtijate omad.

Miinijahtijad on ise üsnagi väikesed laevad, enamik nendest on umbes 50 m pikad ja 600tonnise veeväljasurvega. Mõned jahtijad saab varustada ka traalidega, näiteks Ameerika Avenger-klass ja Briti Hunt-klass.

Tänu oma kallidusele ja keerukusele olid miinijahtijad pika aega ainult NATO riikide pärusmaa. Tänapäeval on ka selle laevatüübi aeg vaikselt ümber saamas. Tulevikus hakkavad miinitõrjes aina suuremat rolli mängima autonoomsed mehitamata süsteemid. Siiski on nii miinijahtijatel kui ka traaleritel endiselt oma roll täita, sest lihtsakoelisi kontaktmiine on maailma riikide arsenalides veel palju. Miinitraaler teeb oma töö küll kiiremini ära, aga jahtija on võimeline andma kohe vastuse, kas põhjas on miin või mitte. Autonoomsete süsteemide puhul tuleb aga oodata, kuni mehitamata (all)veesõiduk oma „missiooni“ lõpetab ja emalaeva pardale naaseb. Samuti ei ole veel lõpuni lahendatud mehitamata sõidukite töökindluse ja enesekaitse probleemid.

Prantsuse Mistral-klassi dessantründelaev Mistral

Foto: CPL Gary Jayne/US Marine Corps