PROKURATUUR JA UKRAINA ÕPPETUNNID

PROKURATUUR JA UKRAINA ÕPPETUNNID

Juba üle aasta Ukrainas möllav sõjaline konflikt on pannud surve alla kõik Ukraina riiklikud instantsid, sealhulgas prokuratuuri. Lisaks kõigele muule on nende menetlusse lisandunud ka Venemaa Föderatsiooni sõjakuritegude uurimine.

Autor: leitnant reservis JANNO ISAT , Eesti Reservohvitseride Kogu

Millised on sealsed õppetunnid meile, kui palju on meie prokuratuuril kokkupuuteid militaarmaailmaga ja milline on prokuratuuri toimepidevus, arutasime Eesti peaprokuröri Andres Parmasega.

OHVITSERIST PEAPROKURÖR

Peaprokuröri staaži on Andres Parmasel kolm aastat, justiitssüsteemis aga on ta tegev juba 1999. aastast alates. Juristi elukutse kõrvalt on ta ka nooremleitnandi auastmes reservväelane.

Vabatahtlikuna reservohvitseri kursuse läbimise suur mõjutaja oli Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) juures tegutsev juristide sektsioon, mille kauaaegne eestvedaja oli kapten Kaido Pihlakas. Peale seadusloomesse panustamise on nad pikka aega teinud ka selgitustööd, kui tarvilik on valmistada juriste ette sõjaaja vajaduseks. Muu hulgas saaksid juristid reservohvitseri väljaõppe. Algselt oli idee luua ka riigikaitsekohus, kuid see ei ole tänapäeval enam nii relevantne, sest tsiviilstruktuurid on võimelised vajaliku teenuse tagama. Siiski on Parmas kindlal seisukohal, et sõjaväelise väljaõppe läbinud juriste on endiselt vaja rohkem. See looks paremad eeldused koostööks ja arusaamiseks erinevate struktuuride vahel, seda ka rahuajal (nt kaitseväega seotud personali- või hanketeemade või ka paljude muude haldusõiguslike küsimuste lahkamisel, kaitseväeliste kuritegude menetlemisel).

Esimene juristidele suunatud reservohvitseride kursus toimus 2016. aastal, ühendades toona veel reservrühmaülema ja pataljoni staabiohvitseri tasemeid. Kohtunikke, advokaate ja prokuröre osales kursusel kõiki neli. Kaitseväe reservis ja vabatahtlikuna Kaitseliidus leidub juuraharidusega inimesi veel, kuid mitmed neist on rakendatud hoopiski muus rollis staapides või üksuste juures. Pataljoni taseme õppustest alates võiks aga Parmase hinnangul olla juriidiline külg tugevamalt juures, see annaks erialaohvitseridele võimaluse saada rohkem rakendust ning tooks esile ka jurist-ohvitseride vajalikkuse.

PROKURATUURI TÖÖKORRALDUS JA TOIMEPIDEVUS KRIISI- JA SÕJAAJA EESTIS

Nii palju kui võimalik, jätkub töö igasuguse kriisi, sh sõja ajal tavapäraselt. Kui tuleb aga töökorralduses teha muudatusi, siis sõltubki see eeskätt olukorrast. Sõjaajal võib esmalt kõne alla tulla vajadus, et osa prokuröre (ja nende peresid) evakueeruvad vahetust sõjapidamise piirkonnast turvalisemasse asupaika. Samuti võib tavarutiiniga võrreldes osutuda oluliseks valikute tegemine, millises järjekorras kriminaalasju menetleda. Tänases õiguses puuduvad erireeglid nii menetlustoimingute tegemise lihtsustatud korra kohta eeluurimisel kui ka lihtsustatud menetluskorra kohta kohtumenetluses, kuid selliste erireeglite kehtestamine menetlusseadustikus oleks tarvilik.

Kahtlemata tuleb prokuratuuril relvakonflikti korral tegeleda toime pandavate sõjakuritegudega (tõenäoliselt nii vastase kui ka meie enda kaitseväelaste toime pandud sõjakuritegudega). Samuti omandavad sõjaajal hoopis tõsisema tähenduse nii kaitseväelisele moraalile ja distsipliinile kui ka ühiskonna vastupanuvõimele laiemalt sellised kaitseväelised kuriteod nagu kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine, väejooks, käsu täitmisest keeldumine jmt.

Prokuratuur on riigikaitseülesannetega asutus ja kuni 70% prokuratuuri teenistuskohtadest on määratud riigikaitselise töökohustusega ametikohtadeks, see tagab organisatsiooni optimaalse toimepidevuse. See tähendab, et prokurörid ei lähe rindele kuulipilduritena, vaid peavad ka sõja ajal seisma hea selle eest, et õiguskord kehtiks ja sellest üleastujaid kutsutaks korrale.

KOOSTÖÖ UKRAINAGA

Enne Ukraina sõja eskaleerumist 2022. aastal suhtlesid Eesti ja Ukraina prokuratuurid omavahel tavapäraselt nagu enamik lähinaabruse riike. Sagedasim kokkupuutepunkt oli riikidevahelise õigusabi osutamine, näiteks isikute või dokumentide väljanõudmiseks või menetlustoimingute tegemiseks. Pärast eelmise aasta 24. veebruari on koostöö teravik kandunud mujale, Ukraina toetamisele ja abistamisele sõjaga seotud teemadel. Tugevalt on lisandunud tihe suhtlemine rahvusvahelisel tasandil, iseäranis Euroopa Liidu justiitskoostöö keskasutuse Eurojust juures loodud ühise uurimisrühma (JIT) kaudu. Näiteks Ukraina peaprokuröri Andriy Kostiniga suhtleb meie peaprokurör samuti aktiivsemalt ja seda mitte ainult ametikohast tulenevalt.

„Inimesena soovin, et Ukrainal läheks hästi ja mu Ukraina kolleegidel läheks hästi. Et nad suudaksid nendes rasketes oludes vastu pidada ja isiklikku elu koos hoida,“ täpsustab siinkohal Parmas.

Kuna Eesti on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) liikmesriik, siis paneb märtsis 2023 välja antud Vladimir Putini vahistamismäärus meile kohustuse seda otsust järgida. See tähendab, et nende isikute Eesti jurisdiktsiooni alla sattudes on meie kohustus nad vahistada ja Haagis asuvale kriminaalkohtule välja anda. Eks siin ole teatav vastuolu rahvusvahelises tavaõiguses kinnistunud riigipea immuniteediga, mis jätab osale riikidele kindlasti tõlgendamisruumi, eriti neile, kes ei ole ICC liikmed. Sellegipoolest ei välista Parmas, et Putin võib siiski kohtupinki jõuda. See võiks realiseeruda, kui Venemaal leiaks aset režiimivahetus ja uued võimumehed sooviksid asuda taastama suhteid läänemaailmaga.

3.–5. märtsil 2023 toimus Ukrainas Lvivi linnas rahvusvaheline konverents „United For Justice“ ehk ühendatud õigluse eest. Konverentsil esindas Eestit lisaks peaprokurörile ka välisminister Urmas Reinsalu ning seal allkirjastati JIT keskuse moodustamine Haagis, kuhu panustab prokuröridega edaspidi ka Eesti. Lisaks allkirjastas peaprokurör Parmas koos teiste JIT osalisriikide peaprokuröride ja USA justiitsministriga vastastikuse mõistmise memorandumi ühise infovahetuse parandamiseks.

SÕJAKURITEOD JA NENDE UURIMINE

Sõjakuriteod on rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglite rasked rikkumised. Need kujutavad endast näiteks sõjategevuses mitteosalevate inimeste või mittesõjaliste objektide ründamist; keelatud sõjapidamise viiside ja vahendite kasutamist; sõjavangide või muude vangistatud inimeste julma kohtlemist; tsiviilelanike deporteerimist; väljaspool lahingutegevust toime pandud vägivallategusid ja tapmisi; kohtuväliseid karistamisi jms. Rahvusvahelise humanitaarõiguse reeglid, mille rikkumine kujutab endast sõjakuritegu, on rahvusvahelises õiguses üldtunnustatud ja need lähtuvad nii rahvusvahelisest tavaõigusest kui ka mitmetest konventsioonidest. Sõjakuritegude toimepanemise eelduseks on, et toimub relvakonflikt, mis võib olla nii rahvusvaheline kui ka mitte. Kuid silmas peab pidama, et karistatavate tegude ring on mitterahvusvahelise relvakonflikti puhul mõnevõrra piiratum võrreldes rahvusvahelise relvakonfliktiga.

Ukrainas lisanduvad ka Vene Föderatsiooni osalusel või heakskiidul toime pandud inimsusevastased kuriteod (nt tapmine, vägivallateod, küüditamine, tagakiusamine vms), mida pannakse süsteemselt või laiaulatuslikult toime tsiviilelanikkonna vastu. Reeglina eeldab niisugune definitsioon juba olemuslikult, et selliste tegude taga seisab mingi organiseerunud moodustis, olgu siis riik, riigi mässav osa või vähemalt valitsusele vastupanu osutav püsiva iseloomuga grupeering, kes suudab läbi viia orkestreeritud või laiaulatuslikku kampaaniat tsiviilelanikkonna vastu. Erinevalt sõjakuritegudest saab inimsusevastaseid kuritegusid toime panna olenemata sellest, kas toimub relvakonflikt või mitte. Ei inimsusevastased, genotsiidi- ega sõjakuriteod ei aegu, neid saab uurida ja nende toimepanijaid karistada olenemata sellest, kui palju aega on tegude toimepanemisest möödunud.

Ukrainas, nagu Eestiski, ei ole eraldi sõjakohtuid ega sõjaväeprokuratuuri, tavaprokuratuur ja -kohus tegelevad ka sõjakuritegudega. Seaduslünga tõttu ei ole Ukraina seadustes määratletud inimsusvastaseid kuritegusid. See aga raskendab kohati rahvusvahelist koostööd. Eeskätt põhjustab segadust genotsiidi mõiste ja selle tõlgendamine Ukrainas. Näiteks tsiviilelanike mõrvamine Butšas on Ukraina hinnangul genotsiid, rahvusvahelise õiguse mõistes on tegemist aga sõjakuriteoga ja võimalik, et ka inimsusevastase kuriteoga. Genotsiidikuriteo koosseis on eriline just põhjusel, et toimepanemise eelduseks on väga spetsiifilise ning raskesti tuvastatava eesmärgi olemasolu – kaitstava inimgrupi kui sellise hävitamise kavatsus.

Ukraina prokuratuuri ametlike andmete kohaselt oli tänavu 29. märtsi seisuga tuvastatud ligi 100 000 kuritegu, mis on seotud Venemaa agressiooniga Ukraina vastu. Seda, et tegu on agressiooniga, on tunnistanud ka Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) 22. märtsil 2022. Nendest omakorda 76 753 on Ukraina kvalifitseerinud sõjakuritegudeks, mis teeb statistiliselt peaaegu 10 sõjakuritegu tunnis …

See on kuiv statistika, kuid iga numbri taga on ju inimesed. Annan siinkohal sõna Ukraina peaprokurör Andriy Kostinile: „Need ei ole lihtsalt numbrid, iga sõjakuriteo tagajärg on kas surm või hävitatud elu. Üht- või teistpidi mõjutab see sõda kõiki ukrainlasi ja me kõik oleme tunnistajaks suurimale sõjalise konfliktile pärast Teist maailmasõda.“

Kostin lisab: „Kogu tsiviliseeritud maailma ülesanne peab olema tuua nende kuritegude toimepanijad kohtu ette. Me teeme kõik endast oleneva, et see nii ka läheks. Kõik kuriteod saavad dokumenteeritud ja uuritud vastavalt rahvusvahelistele standarditele.“

Nende kuritegude uurimise juures on ehk oluline märkida, et tõendite kogumine eeldab ühelt poolt kuriteo jälgede talletamist – kasutatud relvade ja tekitatud kahjude dokumenteerimist, kannatanute ning tunnistajate ülekuulamist, videomaterjali kogumist jms. Seda on võimalik teha ka vahetu lahingutegevuse alal (võimalust mööda saavad seda teha kõik lahingutegevuses osalevad isikud!) ja kohati on neid tõendeid võimalik talletada ka okupeeritud aladelt.

Keerulisem võib aga olla koguda andmeid tegude toimepanijate kohta, sest arusaadavalt ei ole üldjuhul võimalik koguda tõendeid vastaspoole dokumentidest (antud kirjalikest käskudest, äridokumentatsioonist, kirjavahetusest jms) või üle kuulata vastaspoole esindajaid (vahetult sõjapidamise piirkonnas viibivaid võitlejaid, eemal tegutsevaid käsuandjaid, propagandiste, poliitikuid, ettevõtjaid jne). Ses osas tuleb esiti suuresti tugineda kaudsetele andmetele, mis viitavad kellegi osalusele konkreetse kuriteo toimepanemises. Olulisim ongi talletada ajas kaduvad tõendid ning valmistada n-ö pinnas ette selleks, et tulevikus oleks ka toppama jäänud uurimisega võimalik edasi minna, kui näiteks õnnestub kätte saada mõni kahtlustatav.

ÕPPETUNNID UKRAINAST

Andres Parmas arvab, et prokuratuuri vaatest me kriisiks valmistumisel otseselt midagi muutma ei pea, küll aga parandama asutuste koostööd ja harjutama. Et igaühel oleks teada, mida ta teeb, mis töölõigu eest vastutab, millega tegelevad partnerasutused. Me peame olema valmis oma tööd jätkama parimal võimalikul viisil. Infojagamine ja aktiivne suhtlus välispartneritega peab samuti säilima. Õppetunde Ukrainast on omajagu, aga nüüd peame olema valmis neid ka reaalselt läbi harjutama. Ei tohiks luua endale ka illusiooni, et okupatsiooni tingimustes käsitletakse prokuratuuri või mõne teise olulise riigiasutuse teenistujaid neutraalsete tsiviilisikutena.

Eesti mastaabid on Ukrainaga võrreldes palju väiksemad. Näiteks aktiivsesse sõjategevusse on koheselt kaasatud kogu riik. Meil ei ole Ukrainaga võrreldavat ajalist ja ruumilist vabadust organiseerida tagala sügavustes oma instantside tegevust. Siinkohal toob Parmas veel kord esile vajaduse läbi mõelda toimepidavuse tagajate pereliikmete evakuatsioon, et inimesed saaksid keskenduda tööle, mitte ei peaks muretsema oma lähedaste pärast. Kiievi ründamise ajal 2022. aastal tegeles näiteks tippsõjaväelaste ja teiste oluliste riigiteenistujate perede rindepiirkonnast ära viimisega patrullpolitsei.

KOKKUVÕTE

Sõda Ukrainas on näidanud, kui oluline on läbi mõelda ja regulaarselt harjutada kriisiolukorra tegevusi. Erinevate organisatsioonide tihe lävimine ja oskuste lihvimine loob head eeldused vastupidamiseks. Ühe osana sellest võiks Parmase arvates iga aasta teha teatud arv juriste läbi reservohvitseri kursused. Tugeva kogemuspagasi annab prokuratuurile ka rahvusvahelises koostöös osaledes Ukrainas toime pandud rahvusvaheliste kuritegude uurimine.

Lisateave:

JUSTIITSMINISTEERIUMI VALITSEMISALAS OLEVA PROKURATUURI PEAMISED ÜLESANDED JA STRUKTUUR EESTIS

Prokuratuur juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, esindab kohtus riiklikku süüdistust, osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse kavandamises. Kriminaalmenetluse juhina suunab prokuratuur uurimisasutusi tõendite kogumisel ja vastavalt tuvastatud asjaoludele otsustab isikule süüdistuse esitamise.

Eestis on prokuratuur kaheastmeline, koosnedes Riigiprokuratuurist ning neljast ringkonnaprokuratuurist, mille tegevuspiirkonnad kattuvad Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) prefektuuridega. Prokuratuuri peamised koostööpartnerid kuritegude uurimisel on PPA, Kaitsepolitseiamet ning Maksu- ja Tolliamet.