VIIMASE IMPEERIUMI LIKVIDEERIMINE

VIIMASE IMPEERIUMI LIKVIDEERIMINE

31. märtsil avalikustatud ja kinnitatud Venemaa uus välispoliitiline kontseptsioon on selgelt propagandadokument, sest Kremli 21. sajandi suurim ettevõtmine, sõda Ukrainas, alles käib. Ja kuskilt ei paista, et Venemaa võiks seda võita.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Dokumendis öeldakse aga mitmes kohas, et USA-l ja lääneriikidel tuleb tunnistada kaotust ja oma poliitikat muuta ning Moskva on see, kes ütleb, kas seda on piisavalt tehtud, et taas suhelda nagu siiani. Kontseptsioonis puudub toimuvat teadlikult vähendav mõiste „sõjaline erioperatsioon“ ja räägitakse vastaliste poolt „Ukraina suunast“ vallandatud „uut tüüpi hübriidsõjast“.

Pikas dokumendis (76 punkti pluss sadakond alapunkti) on Ukraina kõrval mainitud Euroopa Liitu üksnes ühel korral. Kuna Euraasia integratsiooniühendustest on juttu kümnetes punktides, on selge, et peetakse kinni Venemaa välisministeeriumi tavast mainida valusaid probleeme vaid moka otsast.

Tavaks on ka peavastaste käsitlemine viimastena – „Euroopa regioonist“, „USAst ja teistest anglosaksi riikidest“ on juttu kontseptsiooni lõpus. Nii leiabki Venemaa veel dokumendi alguses mainimist kui „üks kahest tuumavõimust“ ja USA saab sama tiitli alles punktis 63, kus juttu ka strateegilisest pariteedist ning huvide vastastikku arvestamisest ja tasakaalustamisest. Ehk siis uue Vene-Ameerika suhete mudeli tekkest.

VÕITLUS IMPEERIUMI NIMEL

Sõnamängu huvitavaimaks kohaks tuleb pidada punkti 5, mille järgi Venemaa koha maailmas määravad tema rikkused kõigis elutegevuse valdkondades, ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme staatus, kuulumine juhtivatesse rahvusvahelistesse ühendustesse ja NSV Liidu õigusjärglase (millele sulgudes on lisatud õigusjätkaja – T.A.) staatus.

Järgmine lause kuulutab Venemaa otsustavat osa Teise maailmasõja võidus ja koloniaalsüsteemi likvideerimises. Toodud detailid – pariteedi ja globaalse tasakaalu pakkumine USA-le, Teise maailmasõja võit ja NSV Liidu õiguste jätkamine (vene k pravoprodolžatel) aga kinnitavad muule maailmale alles n-ö suure sõjaga Ukrainas kohale jõudnud tõde: Venemaa peab võitlust omaaegse impeeriumi taastamise ja vägevuse nimel.

Kahju ja kurb, et selle mõistmiseks kulus viisteist aastat (2008–2023). Eksliku kujutelma tekke ja püsimise taga polnud üksnes Kremli tegevus. Teise maailmasõja käigus loodud uue rahvusvahelist julgeolekut ja korda tagava organisatsiooni peakorteri ära viimine Euroopast – kus asusid toonaste impeeriumide peakorterid – USAsse ei taganud loobumist taasasumisest revanšismi teele.

Venemaa imperialismi Ukrainas tõrjub 55 riiki ja umbes sada riiki – kui jätta kõrvale väikesed saareriigid – vaatavad julma sõda üldse pealt, tundes seejuures kaasa Venemaale.

Pole ime, 60 aastat tagasi aitas NSV Liit just neid – asjaolu, mida Moskvas täna ikka ja jälle meenutatakse. Kasvõi Kongo rahvuskangelase Patrice Lumumba nime ennistamisega Moskva Rahvaste Sõpruse ülikoolile (23. veebruaril 2023).

TAGASI DEMOKRAATIASSE

Paraku tuleb täna tunnistada, et Venemaa impeerium ja seda toitev mõtlemine suutis üle elada tagasilöögid pärast Esimest maailmasõda ja ka 1990ndate algul. See kümnend oli ka selgelt demokraatliku poliitika domineerimise aeg Venemaal, mis sajandivahetusel asendus jõustruktuuridele tugineva revanšistliku eliidi võimuga. Too kasutas osavalt ära Lääne hääbunud impeeriumide juhtide valmisoleku Venemaad igakülgselt abistada, et võimaldada viimasel ühel hetkel oma kinnisidee taas täies ulatuses välja käia ja nõuda Euroopas toimunu tagasipööramist 25 aasta võrra (aastasse 1997!).

Seda mainides ei maksa unustada, et Venemaa ainuke tõsine vastasjõud USA kaotas oma positsioonid Euroopa külje all olevas Iraanis juba 45 aastat tagasi ja augustis 2021 kordus sama Afganistanis. Need sündmused on vaieldamatult mõjutanud otsuste tegemist jõuga arvestavas Kremlis. Arvata on, et just USA läbikukkumine Afganistanis (mille mõjul peatati ka varem väljakuulutatud lahkumine Iraagist 2021. aasta lõpuks) oli tegur, mis muutis Venemaa taktikat impeeriumi taastamise poliitikas.

Kui seni piirduti tükk tüki haaval edasiliikumisega (2002 – keeldumine vägede väljaviimisest Moldovast ja Gruusiast, 2006 – rahvahääletus Venemaaga liitumiseks Transnistrias, 2008 – veerandi Gruusia territooriumi vallutamine, 2014 – Krimmi ja Ida-Ukraina hõivamine), siis pool aastat pärast vastasjõu sõjalist lüüasaamist Kesk-Aasias vallandati täiemahuline sõda Ukraina riigi endale allutamise ja NATO n-ö tagasisundimise eesmärgil.

Nagu kaheksa aastat varem, tabas seegi demokraatlike riikide valitsusi – peale nn rinderiikide omade – ootamatult. Kremli senine vägivald Ukrainas oli aga teinud oma töö ja neil on ka president, kes mobiliseeris rahva võitlusele.

Suured ja põhimõttelised sõjad on ajaloos varemgi tundidega muutnud võimu ja rahva käitumist. Nii ka seekord – Ukraina selja taha koondusid kiirelt kõik ajaloo progressi poolel olevad jõud, et teha lõpp agressioonidele ja tõrjuda viimane impeerium tagasi piiridesse, kus ta viimati mõnda aega demokraatlik oli. Kas see tähendab ka uut osadeks lagunemist, näitab tulevik.