VENEMAA OHT: VÄLJAMÕELDISED JA TÕDE

VENEMAA OHT: VÄLJAMÕELDISED JA TÕDE

Venemaa välispoliitilise kursi agressiivne iseloom 20. sajandi viimasel kümnendil on aksioom, mis ei vaja tõestust. Kõik algas väikesest „võidukast“ sõjast Gruusiaga 2008. aastal, millele järgnes Krimmi annekteerimine ja Donbassi okupeerimine 2014. aastal. Kuid Kreml sellega ei piirdunud, vaid hakkas aktiivselt sekkuma paljude riikide siseasjadesse eesmärgiga tugevdada oma juuresolekut ja võtta oma kontrolli alla paljud strateegiliselt olulised regioonid maailmas.

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN, Venemaa ekspert

Vladimir Putini poliitika rahvusvahelisel areenil täidab kaht ülesannet: Vene impeeriumi taastamine tänu naaberriikide alistamisele oma mõjule (sealhulgas ka territoriaalsed pretensioonid) ning ülemaailmse ohutusvööndi loomine riikidest, kes on huvitatud sõjalisest ja majanduslikust koostööst Moskvaga. Just nimelt Moskvaga, mitte Venemaaga, sest me ei räägi praegusel juhul mitte tavalistest riikidevahelistest suhetest, vaid pelgalt sidemetest eri riikide korrumpeerunud rahvus- ja ärieliitide ning Vladimir Putini lähikonna oligarhiliste struktuuride vahel.

VENEMAA TUGEVUSVARU

Esitan alguses lühikese anekdoodi: „Öelge, mida toodab Venemaa?“ – „Venemaa toodab suurriigi muljet. Muud ei tooda ta midagi.“

Õigupoolest toodab Venemaa naftat ja gaasi. Ostes neid, maksab Euroopa Vladimir Putini arveid. Kuid need varad on piiratud, mistõttu on Venemaa valitsus sunnitud otsima pikaajalisemaid võimalusi ellu jääda.

Kremli agressiivse käitumise põhjus maailmaareenil on selge: tänapäeva Venemaal on arengu sisemised reservid ammendatud ning riikluse ja rahvusidentiteedi säilimise nimel tuli tal hakata otsima uusi ressursse väliskeskkonnast. Seetõttu on

Venemaalt tulenev sõjaline oht täiesti reaalne. Sellest räägivad ja kirjutavad paljud eksperdid. Kuid leidub ka skeptikuid, kes omakorda jagunevad kaheks. Esimesse rühma kuuluvad venemeelsed tegijad, kes oma poliitiliste vaadete või majanduslike huvide tõttu püüavad istutada ümbritsevatesse inimestesse mõtet, et Venemaa on rahumeelsuse kants. Teise rühma skeptikud on veendunud, et Venemaa on savijalgadel koloss ning selle sõjatööstus on bluff ja müüt. Vladimir Putini hiljutised avaldused, et ta on valmis vaenlaste kiuste muutma planeedi radioaktiivseks tuhahunnikuks, siiski hajutavad rahumeelse Venemaa müüti. Kuid eksib ka see, kes arvab, et Venemaa on juba kollapsi piiril.

Tegelikult on Venemaal teatud tugevusvaru. See on seotud mitme teguriga. 1. Territooriumi suuruse järgi (17 mln ruutkilomeetrit) on Venemaa maailmas esikohal. 2. Rahvaarvu järgi (146 mln inimest) kuulub Venemaa maailma riikide esikümnesse. 3. Venemaa valduses on 20% maailma mineraaltooraine ressurssidest. 4. Venemaa valduses on 20% maailma mageveevarusid. 5. Venemaa on metsarikas riik: metsad hõlmavad 45% selle territooriumist. 6. Venemaal on suur tööstuspotentsiaal ja kõrgkvalifitseeritud spetsialistid. 7. Venemaal on nüüdisaegne sõjatööstuskompleks, arenenud tuuma- ja kosmosetehnoloogiad.

Samas paigalseis turu ja demokraatia struktuuride arengus ning rahvusvahelised sanktsioonid, mis rakendati kindlate Venemaa ettevõtete ja füüsiliste isikute vastu, muudavad Venemaa olukorra ebakindlaks ja pingestavad järgmisi probleeme. 1. Depopulatsioon: 2018. aastal vähenes Venemaa rahvastiku arv esimest korda 10 aasta jooksul, seda 87 tuhande inimese võrra. 2. Töö madal tootlikkus, mis on kaks korda väiksem kui arenenud riikides. 3. Majandusse investeerimise vähenemine: 2018. aastal tõid investorid Venemaa ettevõtlusest välja 22,4 miljardit, kuid panustasid sinna vaid 15,9 miljardit dollarit. 4. Majanduslik paigalseis: SKT kasvu kiirus ei ületa 1,5% aastas. 5. Elutaseme langus: alates 2014. aastast vähenesid Venemaa elanike reaalsed sissetulekud 15% võrra. Keskmine palk on 570 eurot kuus. 6. Vaesuse tase on kasvanud juba viis aastat ning 2018. aastal oli see 20%. Keskmine pension on 205 eurot. Elutaseme langus, lisandväärtusmaksu suurenemine 18%-lt 20%-ni, hindade kasv ja pensioniea tõstmine soodustavad inimeste rahulolematust.

Siiamaani on kodanike protest Venemaal olnud passiivne. Kuid usaldus presidendi vastu on langenud 47 protsendilt 2018. aasta maikuus 33 protsendini 2019. aasta maikuus. Olukord Venemaal oleks võinud olla palju halvem, kuid Vladimir Putin suutis luua üsna elujõulise majandusmudeli, mis ühendab endas kõikehaarava korruptsiooni ja liberaalse rahandussüsteemi elemente. Anton Siluanov (rahandusminister), German Gref (panga Sberbank Rossii juht), Elvira Nabiullina (Venemaa Keskpanga esimees), Aleksei Kudrin (kontrollikoja juht) – need on inimesed, kes päästavad Putini režiimi lõplikust hukatusest. Mehhanismid on selged: vaba hinnakujundus, rubla ujuv kurss, aga ka eelarve reegel, mille järgi laekub eelarves ettenähtust kõrgema hinnaga nafta müümisest saadud müügitulu reservfondi. Sellepärast on Venemaa eelarve olukord stabiilne: nafta ja gaasi müügiga teenitud tulu on toorainehindade tugeva tõusu taustal hoogsalt kasvanud. Nii oli Venemaa eelarve sufitsiit 2019. aasta jaanuaris-veebruaris 2% SKT-st, mis annab 4,2 miljardit eurot; valuuta ja kulla reservid saavutasid 2019. aasta aprillis viieaastase maksimumi – 488 miljardit dollarit (kuigi 2008. aastal oli nende maht 596 miljardit dollarit); rubla kurss on stabiilne, nõudlus Venemaa väärtpaberite järele ületab pakkumise 3–4 korda. Ettevõtted töötavad, kauplused on täis toitu (kuigi selle kvaliteet on halvenenud), koolid, lasteaiad ja haiglad toimivad, palk ja pension makstakse välja õigel ajal. Kuni Venemaa rahval on olemas töö ja sissetulek, seni sotsiaalne plahvatus riiki ei ohusta ning Putin võib rahulikult magada.

MODERNFIREARMS.NET

VENEMAA SÕJALINE PORTREE

Venemaa juhtkonnal on olemas ressursid ja võimalused riigi sõjaväe arendamiseks ja tugevdamiseks. Vladimir Putini, nagu iga totalitaarvalitseja jaoks on riigi kaitsevõime esmajärgulise tähtsusega küsimus. See on seotud sooviga säilitada NATO riikidega ja eeskätt Ameerika Ühendriikidega pariteeti tuumarelva ja teiste tänapäevaste relvastusliikide, nagu täppisrelva ja targa relva, valdkonnas. Venemaa strateegid mõistavad suurepäraselt, et tulevikus ei võida sõjas mitte kõige võimsamad armeed, vaid kõige targemad masinad. Sellepärast käib viimasel aastakümnel Venemaa kaitsetööstuse / sõjatööstuse kompleksi ümberkorraldamine ja täiustamine. Venemaa sõjatööstuse süsteemi kuulub 50 integreeritud valdusettevõtet, mis hõlmavad 1350 sõjaettevõtet, kus töötab üle kolme miljoni inimese. Riigi kaitsetööstuslikke tellimusi täitvate ettevõtete koguarv on 19 tuhat. Need ettevõtted toodavad nii tsiviilkui ka sõjatoodangut, aga samuti toodangut, mis täidab kaht ülesannet. Peale selle tegutseb Venemaa sõjatööstuse valdkonnas mitukümmend uurimiskeskust, mis töötavad samuti sõjatööstuskompleksi huvides.

Toon vaid mõne näite. Tuumarelvastust arendab ja toodab riiklik korporatsioon Rosatom, mis asub kümnes Venemaa kinnises linnas, sealhulgas ka minu kodulinnas Tomskis. Tomski lähedal asub kinnine linn Seversk, mis on kinniste linnade süsteemis kõige suurem – selles linnas elab üle 100 000 inimese. Severskis tegutseb Siberi keemiakombinaat. Selle tavalise nime taga peitub võimas kompleks, mis koosneb viiest tehasest ning on juba 60 aastat tegelenud uraani rikastamise ja relvaplutooniumi ümbertöötamisega. Raketi- ja kosmosetööstuse haru hõlmab 30 ettevõtet. Suurem neist on Almas-Antei kontsern, mis toodab õhu- ja raketikaitse süsteeme. 30 ettevõtet toodavad sõjaõhusõidukeid. Suurim tehas on OAO Vertoletõ Rossii (Venemaa helikopterid). Soomusväetööstus hõlmab 10 ettevõtet, millest võimsaim on Uralvagonzavod imeni Dzeržinskogo (Dzeržinskinimeline Uurali vagunitehas), mis asub Sverdlovski oblastis. Venemaa laevatööstuse 186 ettevõtet toodavad allveelaevu, veepealseid aluseid ja strateegilisi veealuseid raketikandjaid. Loomulikult maksab Venemaa militarisatsioon suurt raha.

VENEMAA SÕJAEELARVE SALADUSED

2017. aastal kinnitas Venemaa valitsus relvastuse riikliku programmi, mille elluviimine on kavandatud aastaiks 2018–2027. Programmi eelarve on 270 miljardit eurot. Programmi eesmärk on varustada Venemaa armeed tänapäeva täppisrelvastusega, mis baseerub õhus, maal ja merel, samuti mehitamata löögikompleksidega. SIPRI andmetel oli 2017. aastal Venemaa sõjaeelarve suurus 64 miljardit dollarit ning 2018. aastal 61 miljardit dollarit. Kuid kõik need andmed tekitavad suuri kahtlusi, sest eelarve koostamise protsess Venemaal annab head võimalused manipulatsioonideks.

1. Ei tohi unustada, et rubla ametlik kurss on USA dollari suhtes 2–3 korda madaldatud. Kui võtta arvesse ostujõu pariteeti, siis kasvavad Venemaa sõjalised kulud hüppeliselt.

2. Venemaa riigikaitsevaldkonna tõeline suurus on peidetud nn salajastes eelarveridades, mis hõlmavad 18% eelarve kuluosast ehk 50 miljardit dollarit.

3. Analüütikud hindavad reeglina vaid föderaalse eelarve otseseid kulusid riigikaitsele ega võta arvesse piirkondlike eelarvete kulusid. Vaatame näiteks Rostovi oblasti eelarvet 2017. aastast. Sellesse piirkonda, mis külgneb Ukraina Donbassiga, on paigutatud 50 Lõuna sõjaväeringkonna väeosa ja allüksust. Just siit tungis 2014. aastal Venemaa armee Ida-Ukraina peale ning okupeeris selle osaliselt. Riigikaitseks ja -turveks on oblasti eelarves kavandatud 16 mln dollarit, maanteede hoolduseks, mida mööda liigub muu hulgas ka sõjatehnika, 200 mln dollarit ning relvastatud kasakasalkade ülalpidamiseks 50 mln dollarit. Ja see on vaid üks Venemaa 85 piirkonnast.

4. Tihtipeale on riigikaitse kulud peidetud tsiviilobjektide ehitamisele suunatud föderaalprogrammidesse. Näiteks Krimmi silda, mis ühendas Venemaa okupeeritud Krimmiga, hakatakse kasutama ka sõjatehnika ja sõjaotstarbeliste veoste kohaletoimetamiseks Sevastopolis, Belbekis või Džankois asuvatesse sõjaväebaasidesse ja lennuväljadele. Krimmi silla ehitamise eelarve oli neli miljardit dollarit.

5. Osa teaduslikke uurimistöid, mida korraldatakse kaitseministeeriumi huvides, finantseeritakse sageli Venemaa Teaduste Akadeemia eelarvest.

6. Venemaa valitsus osutab rahalist abi sõjaväekorporatsioonidele, kasutades selleks ka reservfonde. Näiteks tuntud Dzeržinski-nimeline Uurali vagunitehas, mis asub Sverdlovski oblastis, toodab vaguneid ja soomustehnikat. 2009. aastal ettevõte peaaegu pankrotistus. Venemaa valitsus eraldas 250 mln dollarit, et päästa tehas. Aastal 2017 tekkis ettevõtte vastu USA kehtestatud sanktsioonide tõttu sama olukord ning riigi kontrolli all tegutsev Gazprombank kustutas Uurali vagunitehase võlad summas 125 mln dollarit. Salajane relvakauplemine toob Venemaa sõjatööstuskompleksile hiiglaslikku varitulu, osa sellest jääb offshorearvetele ning osa investeeritakse arvestamata relvastuse tootmiseks, mis hiljem läheb müüki. Allikate järgi asuvad Venemaa salajased sõjatehased Venezuelas, Põhja-Koreas, Iraanis ning neid ehitatakse Süürias. Nende ettevõtete toimimiseks vajalik raha pärineb Venemaa eelarvest, eelarverealt „rahvusvaheline majanduskoostöö“. Samuti on välismaal töötavad Venemaa tööstusettevõtted, sh naftatööstusettevõtted, sunnitud Venemaa eriteenistuste surve all investeerima oma raha relvatööstusse.

Seega on Venemaa tegelikud sõjakulud palju kõrgemad, kui räägitakse ametlikes allikates. Loomulikult tuleb arvestada seda, et 20–30% rahalistest vahenditest, mida eraldatakse riigikaitseks, varastavad ametnikud ja sõjatööstuse ettevõtete juhid. 2018. aastal avastas Venemaa Kontrollikoda korporatsioonis Roskosmos rikkumisi 10 miljardi euro suuruses summas. Aastal 2019 teatas Venemaa peaprokuratuur 22 mln euro varastamisest sõjaväekorporatsioonidest Rosteh ja Roskosmos. Siiski jätkub ülejäänud rahast, et viia ellu Venemaa juhtkonna seikluslikke plaane.

PUTINI LEMMIKMÄNGUASJAD

Putini režiimi strateegia on plaan, kuidas vallutada maailma kahe etapiga. Esimene etapp on hübriidsõda, mille eesmärk on nõrgestada NATO riike seestpoolt. Pärast seda annab Venemaa väljastpoolt löögi, mis purustab Euroopa ja Ameerika nagu mädanenud pähkli koore. Sellepärast teeb Venemaa destabiliseerivaid erioperatsioone ühel ajal nii Euroopas kui ka USA-s ning suurendab samal ajal nii konventsionaalsete kui ka massihävitusrelvade varusid.

Tuumarelv on Venemaa suurim lootus võitluses globaalse domineerimise eest. Seepärast tutvustab Vladimir Putin erilise uhkusega avalikkusele Venemaa raketiehitajate uusimaid arendusi. Kuue aastaga kasvas tiibrakettide arv Venemaa armees 30 korda. Varsti läheb seeriatootmisse mandritevaheline ballistiline rakett, millel on hüperhelikiirusel liikuv lõhkepea Avangard. 2019. aasta lõpus on Venemaa sõjalaevastiku koosseisus tuumaallveelaev Vürst Vladimir, mille peamiseks relvastuseks on Bulava klassi mandritevahelised ballistilised raketid. Armee ootab uusi tanke T90, viienda põlvkonna hävitajaid Su-57 ja uute helikopterite Mi-28NM partiid. Suurtükivägi on moderniseeritud ja varustatud 152 mm liikurhaubitsa 2С19 Msta-S ja selle modifikatsioonidega ning liikurhaubitsaga 2С3М Akatsia. Lisaks on suurtükiväel olemas 122 mm liikursuurtükk 2С1 Gvozdika, aga ka Nona tüüpi suurtükk. Võimaliku vaenlase soomustehnika tabamiseks varustati Venemaa armee tankivastaste raketikompleksidega Metis, Konkurss, Fagot, Kornet, Hrisantema ja Šturm-S. Tuletäpsuse parandamiseks juurutati automatiseeritud tulejuhtimissüsteem (ASUNO).

Suurt tähelepanu osutab Venemaa sõjaväejuhtkond ka sõjaväe allüksustele Arktikas. Venemaa kaitseministeeriumi juht armeekindral Sergei Šoigu teatas 2019. aasta aprillis toimunud kaitseministeeriumi kolleegiumi istungil, et aastaks 2019 plaanitakse moderniseerida 106 sõjalennuvälja. Erilist tähelepanu pööratakse Arktika lennuväljade võrgustikule. Piki Venemaale kuuluvat Arktika rannikut ehitatakse kümneid sõjaväelinnakuid, et paigutada sinna väeosi ja ühendeid. See võimaldab paigutada sinna uue Põhja laevastiku õhukaitseväe ühendi, sh ka ranniku raketikompleksid Bastion. Arktikas luuakse tänapäevased peatuspaigad projektide Jasen ja Borei käigus loodud uusimate tuumaallveelaevade jaoks. Nii lahendab Venemaa kolm ülesannet. Esiteks lühendab ta mandritevaheliste ballistiliste rakettide lennuaega USAsse ja Kanadasse põhjapooluse kaudu. Teine ülesanne on Venemaa soov laiendada majandushuvide ala Arktikas. Kolmas on Kirdeväila kui Trans-Siberi raudtee alternatiivi ohutuse tagamine, sest seda ähvardab Hiina võimalik ekspansioon.

Süüria sõjaoperatsiooni käigus katsetas Venemaa armee uusi raadioelektroonilisi võitlusvahendeid. Pärast translatsioonijaamade asukoha väljaselgitamist luure abil summutati need raadioelektroonilise meetodiga, et luua raadioelektrooniline blokaad relvarühmituse dislotseerumise piirkonnas. Seejärel saadeti relvarühmituse liikmete mobiiltelefonidele välikomandöri nimel sõnum käsuga taanduda teatud kohta. Pärast seda avati rühmituse pihta tuli ning kasutati ka raadioelektroonikarelvastust. Digitaalsete sidevahendite kahjustamiseks tabati DMR-standardi abonenditerminale. Raadioelektroonilise blokeerimise ja linnade blokaadi käigus summutati raadiovahenditega mobiilside satelliitsüsteem ning samal ajal kahjustati raadioelektroonilise meetodiga VHFraadioside. Esimest korda lülitati kaugmeetodiga välja mobiilside, traadita ja traadiga internet nii kogu linnas kui ka selle osades.

VENEMAA OHT EI OLE NALI

Olen suhelnud Eesti kaitseväe sõjaväelastega ning aru saanud, et paljud neist hindavad Venemaa sõjavõimeid muiates. Eesti ohvitserid Putini propagandat ei usu. Tõepoolest, nii Nõukogude Liidus kui ka Venemaal ei vastanud info riigi sõjajõust alati tõele. Kõik me mäletame, kuidas takerdus Nõukogude armee Afganistanis, kuidas seiskus Kremli lähedal uusim Vene tank Armata. Kukuvad raketid kosmonautidega, hiljuti juhtus õnnetus uhiuue Venemaa lennukiga SSJ 100. Põhjus peitub selles, et Venemaa aparaadiehitus on tehnilisest seisukohast maha jäänud, kasutatakse Hiinas toodetud detaile, töölised ja insenerid on vähekvalifitseeritud. Samas ei vähenda see reaalset Venemaa ohtu. Isegi üks tuumalõhkepea on võimeline hävitama miljonilinna ning Venemaa on relvastatud 1400 tuumalõhkepeaga. Isegi kui üks Venemaa sajast raketist jõuab Londonini, viib see maailma tuumaapokalüpsise piirile.

Loomulikult ei ole Venemaa ainuke riik, millel on olemas tuumarelv ja mis ajab agressiivset välispoliitikat. Kuid see on ainuke riik, mis soovib lõhestada maailma ning surub oma mõju peale relvaga. Majanduslikus mõttes on Venemaa nõrk, ent sõjalises mõttes ohtlik nagu katkuhaige keskaegses linnas. Viimasel ajal on sõjalised meeleolud Venemaal tunduvalt tugevnenud. Mais 2019 korraldas Vladimir Putin mitu koosolekut, kus arutati Venemaa kaitsevõime suurendamise küsimusi. Koosolekute käigus esitleti uusima seniit-raketikompleksi С-350 Vitjaz seeriatootmiseks valmis näidiseid, sõjaväelaste eksoskeletiga varustust Ratnik, automaate АK-12. Kinnises režiimis arutati hüperheli- ja kliimarelvastuse arendamise küsimusi. Venemaa sõjavõimeid ja Kremli valmidust enesehävitamiseks ei tasu üle hinnata. Alahinnata seda ka ei tohi. Kui tuumariiki juhib ebaadekvaatne liider, kes hoiab kätt punasel nupul, siis on maailm alati ohus. Selle vastu aitab vaid üks – lääneriikide kaitsevõime tugevdamine ning Putini ja tema agressiivse poliitika ohjeldamine.

Artikli ettevalmistamisel on kasutaud ajakirjade Armeiski Sbornik (Armee Kogumik), Voennaja Mõsl (Sõjaline Mõte), ajalehe Krasnaja Zvezda (Punane Täht) ja Venemaa Kaitseministeeriumi portaali materjale.