KARL PAPELLO, MULGIMAA OMA LEIUTAJATEKÜLA LOTTE

KARL PAPELLO, MULGIMAA OMALEIUTAJATEKÜLA LOTTE

Elektriline kõrv, nõidaparaat ning võib-olla isegi surmakiired – need on vaid väike osa Mulgimaal sündinud, oma vapustavate ideedega suures maailmas lainetusi löönud ning koguni Einsteinil endal selja prügiseks teha ähvardanud Karl Papello leidustest.

Tekst: LENNART MADISSON, vabatahtlik autor

Papello geniaalsetest mõtetest olid vaimustunud nii hitlerlik Saksamaa kui ka stalinlik Venemaa, rääkimata Ameerika Ühendriikidest, Inglismaast, Prantsusmaast, Hollandist ja Rootsist.

Kahjuks ei osanud Eestimaa ise oma kodutanumal askeldavat ja kuldmune munevat leidurmeest küllaldase tähelepanu ja ergutavate rahasüstidega tunnustada.

Kuna kodumaa leige suhtumine ei suutnud leiduri hinge piisavalt soojendada, pakkis pettunud Papello pagasi ja purjetas paremasse paika. Täpsemalt Saksamaale, kus teda küllusliku tähelepanu ja lausa emaliku hellusega vastu võeti. Seepeale tärkas ka Eesti Vabariigil hilinenud iha oma imelapse vastu. Kuid eestlaste püüdlused leidurit Maarjamaale tagasi meelitada jäidki tagajärjetuks. Sakslased irvitasid võidukalt, sest Eesti Vabariigile ei jäänud muud kui tühjad pihud ja nutukriimud põsed.

Karl Papello tööpanus on aukartust äratav. Leiduri kontol on üle saja patendi. Ülimalt tagasihoidlik Papello arvas ise, et neid on nii palju, et täpset arvu ei oska ta isegi nimetada. Tuntumate leiutiste seas on juba mainitud „elektriline kõrv“ ja üle maailma laineid löönud „nõidaparaat“.

Rahvaleht

AKUSTILISE LUURE IMEVIDIN EHK KUIDAS SÜNDIS „ELEKTRILINE KÕRV“

Kuidas määrata võimalikult täpselt vaenlase suurtükipatarei asukoht? Selline küsimus oli I maailmasõja päevil särtsuvalt tulikuum. Vastust suutsid pakkuda tol ajal väga haruldased, sõja kõrgtehnoloogia valda kuuluvad helimõõteseadmed. Aga niisuguseid militaarhõrgutisi võisid enesele lubada vaid väga valitud riigid. Eesti arsenalis sellist toredust ei leidunud ja nii üritaski Eesti sõjavägi prantslastega kaupa teha, kahjuks siiski tulutult. Kalgid konnasööjad jäid eestlaste rahahunniku ees külmalt kiretuks ning raputasid resoluutselt pead: non, les amis, meie nii head nänni võõrastele ei müü!

Eesti sõjakuningatel ei jäänud muud valikut kui pöörata küsiv pilk Papello suunas. Abivalmis leidur noogutas nõusolevalt, kääris käised küünarnukini ja asus askeldama.

1923–1924 töötaski Papello kõlamõõdujaama ehk helimõõteseadme kallal, mis oli mõeldud vaenlase paugutavate suurtükkide asukoha täpseks määramiseks. Põhimõtteliselt koosnes „elektrikõrv“ mitmest üksteisest piisavalt kaugele (kilomeeter ja enamgi) asetatud mikrofonist ja nende keskel paiknevast andmetöötlusseadmest. Mikrofonide abil fikseeriti laskude heli registreerimise ajalist nihet, mille põhjal arvutati välja vastase suurtüki kaugus ja asukoht. Saadud andmetele tuginedes võis suunata vastutule vaenlase patarei peale, jäädes ise turvaliselt kaugele ja varjatuks.

Papello töö oli eeskujulik: tema viguri abil võis määrata vaenlase suurtüki asukoha 25–30meetrise täpsusega (julgemate teooriate põhjal isegi kuni meetrise täpsusega!). Sõjavägi keerutas rõõmsalt vuntsi ning ostis seadeldise ära, makstes Papellole 425 430 marka. Tingimusel, et seadeldis on sõjaväe omandus ja Papello ei tohi neid ise juurde valmistada.

Uudisleht

ÜLEMAAILMSE KUULSUSEGA „NÕIDAPARAAT“

Papello-aegsed ajalehed ei koonerdanud leiduri ülistamisel värvikate kirjelduste paberile maalimisega. 30. septembril 1932 kirjutas Päevaleht uhkelt, et insener Papello on leiutatud „nõidaparaadi“, millest saab tulevikusõja otsustavaim relv. Millest käis jutt?

I maailmasõja alguses valmistasid vaenlase pommituslennukid palju peavalu, sest toona kasutusel olnud õhutõrjekahurid tulistasid rohkem hea õnne peale ning vaenlase lennuki tabamine oli puhas lotovõit.

Olukord oli isegi nii hull, et ühe lennuki tabamiseks tulistati õhku kuni 16 000 mürsku. Et iga mürsk maksis sadu kroone, kulus vaenlase lennuki tabamiseks üüratu hunnik füüri.

Kahuriväelased küll sülitasid vihaselt ja kratsisid kukalt, aga parata polnud midagi: kuniks mürsk lennukile sihitud kahuritorust taevasse purjetas, oli õhulaev juba mitusada meetrit eemale loovinud ja õnnetu pomm pidi nukralt oma üksildast teekonda jätkama.

Tõsi, mõnikord läks taevasse paugutamine täkkesse kah, aga, nagu kirjutas üks kaasaegne ajaleht, sellisel juhul „tabamused sündisid enamvähem juhuslikult, kui lendur ise juhtus lahingumöllus lendama õhkulastud mürsu suunas.”

Papellole niisugune olukord ei meeldinud. Nõnda kraamis ta välja oma tööriistakasti ja ehitas valmis seadeldise, mis oli täis tuubitud kõikvõimalikke mutreid, võlle ja hammasrattaid, ning nimetas tulemi talle omasel tagasihoidlikul moel õhutõrjekahurite tulejuhtimisseadmeks.

Oluline sõjakobakas kujutas enesest kolmjalgsele alusele asetatud kasti, mis oli umbes kahe reisikohvri suurune. Kasti peale kinnitatud binoklist tuli jälgida vaenlase lennukit. Aparaadi ülesandeks oli mehaaniliselt välja arvutada kõik vajalikud laskeandmed.

Katsetused andsid imepäraseid tulemusi: Papello „nõidaparaadi“ abil suutis taevas sihtmärgi leida iga teine õhku tulistatud mürsk! Arvestades fakti, et sõja lõpufaasis kulus ühe lennuki allatoomiseks parimal juhul 400 mürsku, oli tegemist lausa imerelvaga.

Ajakirjandus oli pöördes. Papellost kujunes tabloidajakirjandusele tõeline maasikas: tema kõiki tegemisi jälgiti suure huviga ning rahvas ahmis ahnelt kõike, mis oli kasvõi kaudselt seotud rahvusliku uhkuse, Eesti Edisoniga.

SS EHK SALAPÄRANE „SURMAKIIR”

Tesla „surmakiir” oli 1930. aastate Eesti kõmulehtede veergudel vägagi soositud teema. Lehed kirjutasid, et Edisoni kaastööline Tesla on leiutanud elektrilised surmakiired, millega saaks soovi korral elu kogu maakeralt minema pühkida.

Kui Papellolt selle kohta kommentaare päriti, kehitas leidur näilise ükskõiksusega õlgu: tema ei uskuvat, et niisuguste kiirtega võiks elu Maal ära täiesti hävitada. Kui aga ajaleht mõtet edasi arendas, et teoreetiliselt ei saagi ju nii suurt energiat kokku koguda, nagu Tesla fantastiliste surmakiirte jaoks vaja läheks, ei suutnud Papello kuidagi vuntsi sisse peituvat muiet varjata. Tema ju teadis, mis on tegelikkus ja mis tühipaljas fantaasia.

Kui Uus Eesti lehe teenistuses olev kirjatsura küsis Papellolt suht huupi kobades: „Kas olete tegelenud ka surmakiirtega?“, sai ta vastuseks napisõnalise, kuid kindla: „Salgamatult – jah!“ Kas Papello jõudis nagu Teslagi „surmakiire“ arendamisega nii kaugele, et sellega võis mõnusalt popsutades taevast tuhandete kaupa lennukeid alla tuua? Selle koha pealt sulgus Papello suu kitsaks kriipsuks ja tema nägu omandas eeskujuliku pokkerimängija kivistunud raamjooned.

Et „surmakiired“ olid eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel väga kõva sõna, tõendab ka nupuke 11. juulil 1934 ilmunud nupuke Järva Teatajas.

“Lehed avaldavad silmapaistval kohal jutuajamise dr. Teslaga, kes on tuntud oma leiutistega elektri alal. Dr. Tesla ütles, et temal on korda läinud kasutada nö „surmakiiri“ elektrikahuri abil. Nende kiirtega võib 250 miili ulatuses surmata terved armeed ja hävitada kuni 10 000 lennukit.”

PAPELLO RÜNDAB EINSTEINI RELATIIVSUSTEOORIAT

Kolmekümnendatel aastatel keerutas Papello tolmu taevakaareni veel teisegi maailma alustalasid raputava põnevuslooga. Nimelt väitis ta üsna kindlal toonil, et Einsteini relatiivsusteooria on ekslik, ning pakkus kindla käega asemele palju kobedama – vähemalt tema enda meelest – valgusõpetuse teooria.

Rahvalehes kajastatu põhjal saame teada, et Papello kirjutas Einsteini teooriat põrmustava uurimistöö, mis kandis kõlavat pealkirja “Walguse kiirus waadelduna klassikalise mehaanika järele”. Kahjuks on see teadustöö raskesti kättesaadav, seepärast tuleb toetuda materjalile, mida avaldasid toonased ajalehed.

Näiteks teatas 17. augustil 1934 ilmunud Rahvaleht enesekindlalt, et “see on töö, mis tõotab saada uueks sensatsiooniks teadusemaailmas, puudutades õige valusalt Einsteini relatiwiteedi-teooriat, mille wäline aupaistus wiimasel ajal märgatavalt kahwatama löönud”.

Miks ikkagi Papello Einsteini peale kuri oli? Täpset vastust teab vaid tuul ja Igor Mang. Tundub siiski, et põhiliseks tüliõunaks kujunes tõik, et Papello suutis imetillukese kvandi kuidagimoodi ära mõõta ja oli väga tusane, kui Einstein footonite mõju valguse kiirusele alahindama või kogunisti eirama kippus.

Et Einstein oli rahvuselt juut, Papello aga puhastverd mulk ehk aaria mõõdupuu järgi absoluutne inimrasside koorekiht, pälvis selline rammus fakt Saksamaal jõudsalt tiibu laiali laotava natsikogukonna tähelepanu. Sakslased nägid ideaalset võimalust rakendada Papello natsistliku propagandavankri ette. Tema valgusõpetuse abil loodeti mitte-aaria päritolu Einsteini taoliste põlatud konksninade niigi räbalateks rebitud renomeed veelgi rohkem auklikuks uuristada.

Kuigi natsid nägid oma Hugo Bossi vormis välja kahtlemata šikid ja igati usaldusväärsed äripartnerid, ei paistnud Papello võimalikule koostööle mõeldes eriliselt erutuvat. Pigem vastupidi, Hitleri sõjakalt turris vuntsi nähes kippus leiduri tuju hapuks minema.

Papello ei teinud oma maitse-eelistustest suurt saladust ja rääkis pressile üsna avatud kaartidega, et kuna Hitler talle isiklikult ei sümpatiseeri, siis ta oma parimaid leiutisi natsidele üleüldse välja ei kerigi. Pigem jätab need kindlasse kohta hoiule. Paremaid aegu ootama. Kui leidurilt küsiti, kus see kindel koht asub, koputas mees naeratades laubale: siin, siin on see kindel koht ja varjupaik!

Uudisleht

„EESTI EDISON“ VÕI PIGEM „EESTI TESLA“?

Jah, tõepoolest, ajalehed ristisid Papello ruttu „Eesti Edisoniks“. Auväärne ja väärikas hüüdnimi, kuigi täpsem oleks ehk kuulsat leidurit võrrelda teise mõistatusliku geeniuse, Nikola Teslaga. Või kasvõi kolmanda leiduri ja suurmehe Alexander Grahan Belliga. Miks?

Kui Edison armastas kõik oma mõtted üles märkida, siis Papello ja Tesla (ega ka Bell) ei joonistanud kunagi oma plaanidest skeeme. Võib-olla sündisid nende näppude alt mõned salvrätile traageldatud matemaatilised valemid või tokiga liivale sirgeldatud kritseldused, aga mitte enamat. Mõlemad geeniused ehitasid projekti oma peas täielikult valmis, viimistlesid ja täiustasid tulevasi imemasinaid oma teadvuses ja lasid neil seejärel kuskil vaheaju taga segamatult tiksuda. Mõne aja möödudes väisasid idee omanikud uuesti oma poolikut mõtet, kontrollisid, kuidas masin töötab, vajadusel parandasid vead. Ja jätsid masinavärgi taas salajasse ajusoppi omapäi edasi tiksuma.

Tavainimesele tundub see ehk utoopilise mõttena, kuid Papellole ning Teslale oli see sama igapäevane toiming kui kaitseliitlasele Kevadtormi ajal hommikuse konservi avamine.

PAPELLO ELUKAART KUJUNDANUD PEAMISED VERSTAPOSTID

Sündis 2. juulil 1890 Viljandis. Õppis Riias, Varssavis, Nižni Novgorodis. Seejärel siirdus haridust täiendama Moskvasse, aga kuhu ja kui kauaks täpselt, see on teadmata. 1921. aastal naasis Eestisse insener-optiku diplomiga. 1924. aastal valmis esimene „elektriline kõrv“. 1928. aastal sai patendi õhutõrjekahurite tulejuhtimisseade. 1932. aastal lahkus Papello Saksamaale. Temast sai hinnatud spetsialist poolkinnises ja salajases Carl Zeissi tehases. Millega ta seal oma privaatlaboris tegelikult tegeles, pole teada. 1945. aastal, II maailmasõja lõppedes ei evakueerinud Ameerika Ühendriigid Papellot koos perekonnaga USA-sse, jättes leiduri saabuva Punaarmee meelevalda. 1946 küüditati Papello koos perekonnaga Venemaale, Moskva lähedale Zagorskisse. Teda veeti iga päev autoga vabrikusse ja tagasi, aga millised olid tema tööülesanded, on jällegi kaetud tiheda saladuselooriga. 1952. aastal naases Papello abikaasaga Saksamaale. 8. jaanuaril 1958 lahkus 67aastane suur leiutaja igaveseks.

KASUTATUD ALLIKAD:

„Eesti inseneri sõjalised leiutised. Edu wõõrsil. Einsteini teooria ohus“. Rahvaleht, 17.08.1934

„Eestlane ehitab Saksale relvi“. Uus Eesti, 30.09.1938 „Eesti Edison“. Ronk, 29.08.1924 Järva Teataja, 11.07.1934. Videvik, 22.05.2008.

Adele Johanson. „100 aastat pööraseid hindu Eestis“. Postimees, 25.02.2018

Päevaleht nr. 267, 30. september 1932 „Eesti leidureid (Insener Karl Papello)“. Olion nr 5, 1935

Heiki Raudla. „Karl Papello – Eesti Edison“. Viljandi Muuseumi Aastaraamat, 2005

Karl Papello õhutõrjekahurite tulejuhtimisseadme peaaparaat Lasnamäe sõjalennuväljal, 1928–1929

TALTECHI MUUSEUM