KAITSELIIT MÄRKAB, KAITSELIIT AITAB

KAITSELIIT ON OLEMAS. KAITSELIIT MÄRKAB. KAITSELIIT AITAB

Kaitseliit ei ole ainult mehed ja naised metsas, püssid seljas. Kaitseliit on palju enamat. Kaitseliit on kogukonnale nii vajalik sild üle jõe. Kaitseliit on abi otsingutel ja koristustöödel. Kaitseliit on soe kõhutäis suppi. Kaitseliit on olemas. Kõigi Eestimaa inimeste jaoks. Järgnevad lood, vaid paar näidet paljudest, kinnitavad eelöeldut.

PÕLVA MALEV KINKIS KUUELE PERELE RIIGILIPUD

Päev enne Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva kinkis Kaitseliidu Põlva malev kuuele Põlvamaa perele riigilipud koos kõigi heiskamiseks vajalike tarvikutega.

Tekst: AARE LEPASTE, Põlva malev

Iga perekond sai täiskomplekti lipu heiskamiseks ehk riigilipu, lipuvarda ja vardahoidja. Ettevõtmisse kaasatud naiskodukaitsjad panid igas peres lauale suure kringli, millega AS Lõuna Pagarid toetas kaitseliitlaste ettevõtmist. Samuti jagus igale perele mitmesuguseid Kaitseliidu meeneid.

„Vastuvõtt oli soe, tundus, et meie ettevõtmine inimestele meeldis, ja loodame väga, et neis peredes riigilipp lipupäevadel ka heisatakse,“ ütles Põlva maleva kaitseliitlane Jaano Mägi, kelle algatusel lippude kinkimine teoks sai.

Mõistagi oli tal oma maleva toetus ja heakskiit. „Tunnen uhkust selle üle, et maleva kaitseliitlastele on tähtis

Põlva maleva ja sellest tulenevalt kogu Kaitseliidu hea maine,” sõnas Kaitseliidu Põlva maleva pealik kapten Raivo Pehk.

Kaitseliidu Põlva maleva lipugrupid startisid maakonnakeskuse keskväljakult 23. veebruaril kell 11.

TOOMAS NIGOLA

Ent muidugi pole asi ainult mainekujunduses. Sellise ettevõtmise taust ja mõjuulatus on palju sügavamad. „Kaitseliidu ülesanne pole ainult riigi sõjalise kaitse ettevalmistamine, vaid ka näiteks Eesti kodanike isamaaliste tunnete tugevdamine. Seetõttu olen alati valmis hea meelega toetama vabatahtlikke algatusi, millega tugevdatakse kodanike rahvuslikke tundeid ja isamaa-armastust,“ märkis Pehk.

NEILE, KELLELE VAJA

Idee lippude kinkimiseks sündis Mägil pärast vestlust tuttavaga Kaitseliidu Lääne malevast, kus korraldati samasugune ettevõtmine. Küll selle vahega, et kaitseliitlased liikusid 24. veebruaril ringi ning ulatasid lipud neile, kelle eluhoonel trikoloor ei lehvinud.

„Tagasiside oli reeglina positiivne, kuid eks hommikuti on inimesed unised ja peomeeleolust polnud veel juttugi. Liiatigi võis see neile meenutada aega, mil poliitikud ukselt uksele koputavad,” vahendas Mägi Lääne maleva kogemusi.

Arendanud Lääne maleva algatust natuke edasi, sündiski plaan, et Põlvamaal võiks lipud kinkida päev enne riigi sünnipäeva ning just neile perekondadele, kes seda ilmselgelt vajavad.

Selleks, et kingitus jõuaks õigete peredeni, kaasati omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja nende abiga selgitati maakonna kolmest vallast välja kuus perekonda, kuhu kaitseliitlased 23. veebruaril jõudsid. „Sisuliselt oli meil vaid kaks tingimust: soovisime, et peres oleksid lapsed ja et lipud jõuaksid tiheasustuse asemel talukohtadesse,“ märkis Mägi.

KOGU PERE PIDU

Räpina valla Leevi külas elav Irina Vegner märkis, et emotsioonid on ainult positiivsed. „Olime küll teadlikud, et meie pere lipu saab, kuid sellele vaatamata oli hetk, mil lipugrupp 23. veebruari keskpäeva eel saabus, väga meeldiv üllatus. Kogu pere oli kodus, lipu võtsime vastu kõik üheskoos ja heiskasime selle 24. veebruaril päiksetõusu ajal ning edaspidi igal lipupäeval,“ rääkis Vegner. „Väga tänuväärt ettevõtmine, mis väärib kindlasti jätkamist,“ oli Irina Vegner siiralt õnnelik.

„Olin kursis, et 23. veebruaril saab meie pere Kaitseliidult majalipu. Rõõmus üllatus igal juhul. Vana lipp hävis meil tulekahjus, seda enam valmistas kingiks saadud täiskomplekt rõõmu. Ettevalmistused lipu heiskamiseks said tehtud samal päeval ja vabariigi sünnipäeva hommikul kandsid lapsed hoolt, et lipp lehvima saaks. Majal on nüüd ka uus vooder ja pidupäeval saabunud külalised ütlesid, et lipp paistis selle taustal juba kaugelt silma,“ rääkis Kanepi valla Prangli külas elav Ellen Nukk.

IGAL LIPUPÄEVAL

Põlva valla Aarna külas üksinda viit poega kasvatav Madis Ilves kirjeldas, et laste silmad särasid, kui lipugrupp 23. veebruaril kella ühe paiku saabus.

„Väga vahva oli. Pool tundi pärast kaitseliitlaste lahkumist panime lipu lehvima ja saime hakata kringlit sööma. Aga veel enne seda pakkus lastele tõelist elevust, kuidas lipugrupi maastur libeduse tõttu teelt välja kaldus. Pole ka mingi ime, sest tee, mis meie juurde toob, on tõepoolest väga libe. Aga see vahejuhtum lahenes suuremate sekeldusteta, peagi sai lipugrupp auto teele tagasi ja oma teekonda jätkata,“ pajatas Ilves. „Lõppkokkuvõttes väga positiivne elamus ja suurepärane algatus. Meil varem majalippu ei olnudki, seega läks täiesti asja ette ning edaspidi lehvib riigilipp meie majal igal lipupäeval,“ lisas ta.

Riigilipu üleandmine Irina Vegneri perekonnale Räpina valla Leevi külas.

TOOMAS NIGOLA

TÄNU TÄHTSAIMA TAGALA HOIDJAILE

Iga eduka mehe taga seisab mõistev ja töökas naine. See lause kehtib täiel määral ka kaitseliitlaste kohta.

Tekst: AARE NÕMM, Tallinna malev

Militaartraditsioonis on võitleja edukuse tunnustamise üheks võimaluseks aumärkide annetamine. Nii on olnud juba sajandeid. Kuid tavaliselt unustatakse selles tuhinas ära need, tänu kellele sõdur on saanud olla tavalisest väljapaistvam.

Tõsi, on meeldivaid erandeid, näiteks Kaitseliidu Valgeristi daamimärk, mille kandjaks võib saada Valgeristi kavaleri kaasa. Kuid tähelepanu väärivad tegelikult ju kõik meie tähtsaima tagala – kodu hoidjad. Langeb ju neile nädalavahetustel ja mõnikord ka tööpäevadel, kui mehed metsas sõda mängivad, kahekordne koormus kodus toimetamisel.

Neli aastat tagasi tekkis Nõmme malevkonna liikmetel idee luua Nõmme Risti juurde daamimärk. Midagi uut selles polnud, oli ju Valgerist eeskujuna olemas. Töö käigus muutus märgi nimi sooneutraalseks tänumärgiks põhjusel, et leidub ka Nõmme Risti pälvinud daame, kes võib-olla sooviksid tänada oma kaasat võimaluse eest osaleda aktiivselt Kaitseliidu tegemistes.

Ka tänumärgi kujunduses pole midagi täiesti uut. Märk koosneb kahest heraldiliselt juba tunnustatud elemendist – Nõmme Risti südamikust ja Nõmme valge-rohelisetriibulisest lipust.

Loomulikult on kaasade toetus meie riigikaitselisele tegevusele mõõtmatult rohkem väärt kui killuke metalli ja tükk muareelinti, kuid, nagu kirjutas Arvo Valton: „Tähtis pole mitte briljant, vaid tähelepanuavaldus.“

Neli kaheksast Nõmme Risti tänumärgi pälvinud naisterahvast

RAIGO SÕLG

HELEN NÕMM: „OLEN UHKE!“

Mida ma arvan Nõmme Risti tänumärgist? Ega esialgu arvanud mitte midagi, pigem tundus idee kunstlik ja ülepingutatud. Olen aastaid näinud kõrvalt abikaasa ja tema suurepäraste kamraadide pühendunud ja aatelist panust riigikaitsesse ning sellesse tunnustavalt suhtunud, kuid ette on tulnud ka teistsuguseid noote. Kuna minu abikaasa ei töötanud pikka aega üldse Eestiski, siis olid need nädalavahetused meie pere jaoks kaua ikka liiast mis liiast.

Militaarelu kommete, aumärkide ega nende tähendusega ei olnud ma samuti kursis ja nii ei vaimustanud mind tänumärgi saamise idee kohe üldse. Pigem tundus, et minu kodust elu see suurt ei aita, kui pean kogu aeg üksi pereelu mängima.

Pooleldi lustakaks, pooleldi irooniliseks muutus käibefraas tuttavate ja sugulastega suheldes: “Ah mees on jälle kusagil metsas roomamas…” Mingil hetkel lihtsalt keeldusin mõistmast, et täidetakse üllast eesmärki ja õppused on möödapääsmatud, kui tahta reaalselt kaitsta kodu.

Aega võttis, aga praeguseks hetkeks saan aru, et ka mina olen kaitsnud ja hoidnud kodu. Omal viisil ja naisele kohasel moel ning, arvestades topeltkoormust, teinud seda väga hästi. Olen väga tänulik, et seda ei peetud iseenesestmõistetavaks, ja lõppkokkuvõttes olen päris uhke, et minu panust on tunnustatud lausa sõjaväelise aumärgiga.

Nõmme Risti tänumärk

AARE NÕMM