EESTI - SÕDUR PROPAGANDASÕJAS UKRAINA RINDEL

EESTI –SÕDUR PROPAGANDASÕJASUKRAINA RINDEL

Kuigi Eesti Vabariigi välispoliitikat peetakse kõigi riigikogu parteide ühisloominguks, on välisministri portfelli hoidnud erakondade välispoliitiline käekiri olnud üsna erinev.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Näiteks praeguse valitsuskoalitsiooni programmis pole isegi mainitud Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise vajadust. Samas langes viimane välisministrite vahetus aega, mil Eesti president Kersti Kaljulaid käis Kremlis, kus teda võttis kahe ministri saatel vastu president Putin.

Mõistagi oli Kremlil pärast seda põhjust ärrituda, kui uus välisminister Urmas Reinsalu lubas avalikult agiteerida oma Euroopa Liidu kolleege jätkama Venemaa-vastaseid sanktsioone. Samuti et nii valitsuskoalitsioonist kui ka väljastpoolt seda kuulutati, et see valitsus pole valmis sõlmima piirilepingut Venemaaga varem kokkulepitud tingimustel.

TARTU RAHULEPING PRÜGIKASTI?

15. mail tegi Venemaa välisministeeriumi kõneisik Marina Zahharova avalduse, mis muuhulgas kuulutas järgmist: „Venemaa positsioon on hästi teada: Tartu rahuleping kuulub ammu ajaloole. Selle toime, nagu ka teiste Eestil 1920.–1940. aastani olnud rahvusvaheliste lepingute, sealhulgas Nõukogude Venemaaga, toime lõppes 6. augustil 1940 seoses Eesti astumisega NSV Liidu koosseisu. Meie jaoks on see teema igaveseks suletud.“

Eks me kõik mäleta 1994. aastal alanud kemplemist Tartu rahulepingu mainimise või mittemainimise asjus piirilepingus, ent see, et Venemaa jaoks lõppes Tartu rahuleping juba 6. augustil 1940, leidis sel tasemel kuulutamist esimest korda. 22. augustil 1991 meie iseseisvust tunnustades viitas Venemaa teatavasti üksnes Eesti Ülemnõukogu värskele otsusele. Seda tehti ajal, mil NSV Liit veel eksisteeris ja alles neli kuud hiljem sai Venemaast selle õigusjärglane.

Sealtpeale on Venemaa Tartu rahulepingust kui säärasest ikkagi rääkinud ning vältinud rääkimist selle lõpetamisest. 15. mai avaldus aga paneb selgelt uude valgusesse kasvõi näiteks Tartu ülikooli varade tagasisaamise, mis on rahulepingus kirjas ja millisest õigusest on just sellega ühenduses räägitud.

TANTS ÜMBER UKRAINA

Tõusetuvad muudki teemad – kui Tartu rahuleping lõpetas oma toime 1940. aastal, siis kuidas hinnata 10. detsembril 1917 Narva jõe mõlemal kaldal toimunud rahvahääletust, millise otsuse – Narva ja Narva-tagune liituvad Eestimaaga – kinnitas oma allkirjaga Vladimir Lenin isiklikult.

Teadupoolest kasutati selle rahvahääletuse geograafilist haaret Eesti-Vene piiri kirjeldamisel Tartu rahulepingus. Teisisõnu – väiksemgi kõrvalekalle varasematest käsitlustest toob kaasa uued vaidlused ja just seda Moskva praegu ootabki.

Ahvatlus kaasa lüüa on suur, ent tuleb taibata, et tegu on osaga suurest mängust, mille nimeks on Ukraina saatus – kas see suurriik liitub Euroopa Liidu ja NATO-ga või jääb Venemaa mõjusfääri koos kõige sellest johtuvaga.

Pole raske märgata, kuidas see Eestile esitatud väljakutsuv sõnum sobitub Venemaa viimaste kuude taktikaga teravdada suhteid kõigiga, kes Ukraina pärast peetavas võitluses on Kiievi poolel.

Putin läks selgelt täispanga peale, kui ta pärast Krimmi silla ehitamist ja temale selgelt soodsa tulemusega lõppenud Ukraina presidendivalimisi otsustas anda Venemaa passid okupeeritud Donbassi alade kodanikele.

Arusaadavalt tehti see otsus seisus, kus suur osa Euroopa poliitilisest ladvikust oli juba andnud nõusoleku Venemaa tagasivõtmiseks Euroopa Nõukogusse (vormistati 17. mail 2019 Helsingis).

Kuna esimene sõnum passide jagamisest kõlas 25. aprillil, oli Euroopa Liidu valitsustel selgelt aega ümber mõelda, ent tuleb välja, et Putin jagab kord Venemaaga koostööle asunud eurotippude mentaliteeti paremini kui nood ise.

MIS ON GAASI HIND?

Mõistagi on kõige aluseks Venemaa gaasitorudest tulev rahaline ja majanduskasu. Torude möödaminek Ukrainast – kus esimene selge sähvatus liitumiseks Euroopa Liiduga ilmnes 2004.–2005. aasta valimistel – otsustati veel 2005. aastal toimunud Venemaa, Saksamaa ja Prantsuse liidrite kohtumisel.

Samal aastal algas Nord Stream 1 ehitus, mis viidi lõpule 2011 ehk siis pärast Venemaa agressiooni Gruusias (2008). Selleks ajaks oli ka avalikustunud, et tuleb teinegi topelttoru (Nord Stream 2) ja et Ukrainast minnakse mööda ka läbi Musta mere (South Stream).

Gazpromi ja mitme Euroopa kompanii ühine ehituskontor avati 2015, Nord Stream 2 ehitus algas 2018 ja viiakse lõpule selle aasta lõpul. Teisisõnu – teise võrgustiku rajamine algas pärast Venemaa uut agressiooni 2014. aastal ja on ellu viidud paralleelselt sellega, kuidas Venemaa annekteeris Krimmi ja seadis end sisse Donbassis.

Järgnevalt on Berliin ja Pariis olnud juhtideks nn Minski protsessis, mis pidanuks Kiievi ja Moskva lahendusteele suunama, ent lahendust ei paista kuskilt, küll aga on valminud või valmimas kõik gaasitorud.

„TÕDE” TELERIST

Kuivõrd tugev on Eesti koduõu, jätkamaks meie senist prioriteetseks kuulutatud suhtlemist Ukrainaga, sellele andis osalise vastuse 13. aprillil avaldatud Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse uuring 2800 16–20aastase eestivenelase mõttemaailmast. Selle põhjal on 51% neist veendunud, et praeguse seisu eest Donbassi ja Krimmiga vastutab Ukraina, vaid 6%, et Venemaa, ja 16%, et mõlemad.

Sõja alustajaks peab Ukrainat 33%, USA-d 32%, Euroopa Liitu 7% ja Venemaad 6%. Mõtlemapanev on seegi, et 51% küsitletuist arvas, et sõjapõgenikke Ukrainast pole vaja vastu võtta, sellal kui selle toetajaid oli 24%.

Selge see, et säärane ettekujutus on tekkinud eeskätt Venemaa Eestile suunatud telepropaganda mõjul – Moskva peamiste telejaamade päevauudiste vaadatavus Eestis on juba aastaid tagatud sellega, et nende keskele on paigutatud reklaamipaus, mida viimastel aastatel täidetakse üksnes Eesti kohta käiva reklaamiga. Ehk siis Ukrainas ja USA-s toimuva Kremli vaatevinklist selgitamise vahel reklaamitakse Eesti firmade tooteid ja Tallinnas toimuvaid üritusi. Reaalsus on seegi, et Eesti pole üritanudki säärast Venemaa mõjutustegevust teleekraanil vaidlustada või sellega seotud ärimeeste tegevusele piiranguid panna. Rääkimata omapoolsete ajalooõpikute koostamisest ja kirjutamisest. Peaks olema ilmne, et on viimane aeg lõpetada passiivne pealtvaatamine, sest võitlus mõjuvõimu pärast Ukrainas seisab veel ees. Ja sellesse mängu oleme tahes-tahtmata kaasatud ka meie.