LENNUKIREST SÜNDINUD MUUSEUM

LENNUKIREST SÜNDINUD MUUSEUM

Kui teie unistuseks on ära näha kahemootoriline turbopropellerreisilennuk ATR 72, minge Tartu lennuväljale. Seal näeb. Kaks korda ööpäevas. Sügavama lennundushuvi korral aga tasub sammud seada Tartust viieteist kilomeetri kaugusel paiknevasse Eesti Lennundusmuuseumi.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Seal on oma silmaga võimalik vaadata lennukeid, milliseid te senini vaid sõjafilmides või uudistes olete näinud. Kohe päris elusuuruses, ehtsaid lennukeid. Seal nad on. Teiste seas näiteks kurikuulus Nõukogude Venemaal väljatöötatud kergepommitaja SU-24, mille arendamise käigus tehtud katselendudel on elu jätnud 13 katselendurit. Või legendaarne Ameerika hävitaja F-4C Phantom II, mida jänkid kasutasid edukalt juba Vietnami sõja päevil. Rootslaste lennuväe uhkus Viggen 37, millele Euroopa taevas omal ajal võrdväärset vastast ei olnud. Tuntumatest tegijatest veel näiteks mitmetes sõjalistes konfliktides osalenud hävitus-pommituslennuk Su-22M4. Samuti F-104 Starfighter, juhtimisvigade eest rängalt karistav lennuk, mis omal ajal sai külge kurjakuulutava hüüdnime „lesestaja“ või ka „lendav kirst“. Ainuüksi Saksamaal kaotati vaid ühe aasta jooksul õnnetustes 28 Starfighterit.

Loetelu võiks jätkata veel pikalt – ühtekokku on lennundusmuuseumis 28 lennukit ja neli helikopterit.

ASSO PUIDET

KOSMONAUDI KÄEPIGISTUS

See kõik oleks võinud olla olemata ja teile nägemata, kui aastat viis pärast Teise maailmasõja lõppu poleks üks pisike poiss iga päev oma koduaknast jälginud madalalt üle lendavaid pommituslennukeid, mis sealtsamast lähedalt, Tartu sõjaväelennuväljalt õhku tõusid ja maandusid.

See poisiklutt oli toona viieaastane Mati Meos. Siis ta muidugi ei teadnud, et kodumaja aknaklaase värisema pannud õhuhiiglased olid strateegilised pommitajad TU-4. Küll aga teab ta seda nüüd. Ja mitte ainult seda, vaid ilmselt kõike, mis lennukite kohta teadmist väärt. Lennundusmuuseumi eksponaatide vahel ringi jalutades puistab ta neist igaühe kohta põnevaid fakte ja lugusid. Ta võib seal vabalt jalutada ja rääkida. Sest tema on selle muuseumi asutaja, selgroog, südametunnistus ja hing.

Omal ajal ei jäänud palju puudu, et Meosest endastki oleks võinud saada Nõukogude armee hävituslendur. Ehk oleks temagi siis sööstnud üle taevalaotuse mõne praegu muuseumis välja pandud MIG-i juhtkabiinis.

See seiklus jäi Meosel siiski ära. Jäi aga huvi lendamise vastu. Veel nõukogude aja lõpus jõudis ta läbida Tartus asutatud mootorlendurite kooli, mille lõputunnistuse surus talle pihku päris ehtne kosmonaut, Nõukogude Liidu kangelane, 11 päeva kosmosejaamas Saljut-7 viibinud Igor Volk.

PIXABAY

ESIMENE EKSPONAAT

Mõistagi lisas selline au Meose tiibade alla ainult tuult. Hobist sai kirg. Nii et kui ta parasjagu just ei lennanud, Eesti Teaduste Akadeemias teadust ei teinud ega istunud ka Tartu linnavolikogus, pani ta kokku plastikust lennukimudeleid.

Viimaks sai mudeleid nii palju, et Meos pidi nende tarvis tegema koguni eraldi maja. Ja kui sul on maja ja selle sees eksponaadid, siis sul ongi ju sama hästi kui muuseum. Tuleb ainult ära vormistada. Ja seda Meos 1999. aastal tegigi.

Ega Meos esiti julgenudki unistada, et ühel päeval on tema rajatud muuseumis plastiklennukitele konkurentsi pakkumas legendaarseid lennumasinaid kogu maailmast. Nii siit- kui sealtpoolt rindejoont. Tema lennukamad fantaasiad piirdusid mõttemängudega mõnest siinsamas Eestimaa taevas laperdavast AN-2st või, kui eriti hästi peaks minema, ka mõnest isendist piirivalve lennusalgalt.

Ja läkski eriti hästi. 2002. aastal jõudis muuseumisse piirivalve lennusalgast pensionile saadetud helikopter MI-8. Tänase päevani veedab see siin oma pensionipõlve, olles sama tähtis ja asendamatu kui need tädid, kes tukuvad kunstimuuseumi saalinurgas, sukavardad käes. Vähemalt sama tähtis.

VARNAST EI VÕTA

Igatahes läks sellest hetkest peale kõik veelgi kiiremas tempos ülesmäge, et mitte öelda vastu taevast. Või mis läks. Hirmsasti vaeva on Meos ja tema meeskond pidanud nägema. Lennukite hankimine on lihtne ainult Ida-Ukraina tööliste ja talupoegade armeele. Tsiviliseeritud maailmas on see märksa keerukam ja aeganõudvam protsess. Näiteks ülemöödunud aastal Eesti Lennundusmuuseumi museaalide hulka arvatud Phantomi soetamisprotsess sai alguse 2003. aastal ehk 14 aastat varem. Rootslaste Viggeni hankimiseks tuli aga kõiksuguseid pabereid, inimesi, e-kirju ja tont teab mida kõike veel liigutada viis aastat.

Üks asi on aja-, teine rahakulu. Kümneeurose piletihinna eest muuseumit väga ei ehita ega arenda. Nii ongi angaaride püstitamiseks ja mõne lennumasina soetamiseks saadud toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest. Igal aastal tuleb ka mööda ettevõtteid käia ja toetusi küsida. Pisku kogutakse veel lennupäevade korraldamisega ja nii suudetaksegi igal aastal ikka üks lennuk juurde soetada. Selline on eesmärk.

Muidugi ei oleks Meosel midagi sellegi vastu, kui riik mere-, maantee- ja muudele muuseumitele lisaks toetaks ka Eesti Lennundusmuuseumit. Kasvõi sellise piskuga, mis aitaks rajada ühe suure sooja angaari, milles saaks ka talvisel perioodil külastajaid vastu võtta ja hoida tehnikat, mis külma ja niiskust ei talu.

PIXABAY

ÄRA NÄPI

Sest asi on seda väärt. Kasvõi näiteks sellepärast, et, nagu Meos välja toob, on Eesti lennundusmuuseumis erinevalt paljude teiste riikide lennundusmuuseumitest võimalik saada nende suurte ja sõjakate masinatega vahetu kontakt. Eksponaadid ei ole siin klaasseinte ega köitega vaatajatest eraldatud.

Kahe reisilennuki, Venemaist päritolu Tu-134A ning JAK-40 pardale on huvilistel võimalik koguni siseneda. Küll mitte piloodikabiini – need on pleksiklaasiga eraldatud. „Esialgu helikopteri kabiini lubasime, aga siis pidi remondibrigaad sealt igal õhtul üle käima,” märgib Meos, lisades, et kuigi võimalus on, ei maksa külastajatel tegelikult lennukeidki väga näpuga sorkida ja käega patsutada. „Käehigi ... aasta pärast on seal juba korrosioon ja nii edasi,” on Meose selgitusel tegemist ikkagi eksponaatide, mitte atraktsioonidega.

Kes tahavad teravaid elamusi ja atraktsioone, nendele pakub muuseum võimalust vaatetornist alla hüpata.

ASSO PUIDET