5 minute read
Aasta naiskodukaitsja Triin Seppet: Mul on tunne, et olen midagi ehitanud!
AASTA NAISKODUKAITSJA TRIIN SEPPET: „MUL ON TUNNE, ET OLEN MIDAGI EHITANUD!“
Sõdurisupp ja võidupüha paraad – need olid Triin Seppetile jupp aega kaks märksõna, mis seostusid Naiskodukaitsega. Nüüdseks on selliseid märksõnu palju enam.
Tekst: LAURA JÕGISOO, Naiskodukaitse Tartu ringkond, akadeemiline jaoskond
Ühel päeval aga avastas Triin, kel oli juba varasest noorusest huvi militaarmaailma vastu, Naiskodukaitse kodulehelt side- ja staabigrupi kirjelduse ning tundis, et see ongi koht, kus ta leiab endale meelepärast militaarset tegevust, võimalusi ja väljundeid.
2011. aasta kevadel liituski Triin Naiskodukaitsega. „Ema imestas, et tema printsess herneteral läheb lumega metsa süüa tegema ja telki magama,“ naerab Triin, kellele on meelde jäänud ka isa reaktsioon, kui ta 2011. aastal Tartus paraadil teiste naiste hulgas sammus: „Seda, kuidas isa mind paraadil vaatas, mäletan siiamaani ja mulle tundus, et ta kiitis mu otsuse heaks.“
Kodust on Triin saanud kaasa teadmise, et elada vabas riigis on privileeg ja selle eest peab olema tänulik. „See ei ole iseenesestmõistetav, et meil on oma kultuur ja suveräänne riik, kus saame rääkida oma keeles.“ Seetõttu ongi olnud tema eesmärgiks anda oma riigile ka midagi tagasi ja väljendada oma tänulikkust vastu panustades.
TOITLUSTAMINE KUI SÜDAMEASI
Mõni nädal pärast liitumist läbis Triin oma esimese baasväljaõppekursuse toitlustamises, kus metsas süüa tehes oli lumi lõuani. Esialgu oli ta arvanud, et söögitegemine on miski, mida ta Naiskodukaitses kindlasti tegema ei hakka. Piisas aga ainult ühest baasväljaõppe kogemusest ja toitlustamise erialagrupp sai talle südameasjaks. Tänaseks kuulub ta lisaks toitlustusgrupile ka avalike suhete, meditsiini ja noortejuhtide erialagruppidesse.
Toitlustamisega on seotud ka Triinu üks meeleolukamaid mälestusi. See jääb aastasse 2012, mil ta osales õppusel Kevadtorm välikoka kursuse praktikal. „Toiduained toodi meile kohale ööpäeva kaupa, olime varustusliini lõpus. Saabus kõige esimene kaup ja kui auto meieni jõudis, selgus, et eespool on keegi ilmselt liiga palju toitu maha tõstnud. Kuna üks kompanii oli veel pärast meid, jagati toiduained nii, et kõigile jätkuks midagi. Mäletan, kuidas lõikasin Tupla šokolaade pooleks, et igaühele jaguks ja kõik saaksid suutäie magusat,” ei unusta ta toonast muret, et äkki keegi jääb ilma või nälga.
LIIDRIKS LOODUD
Oma tõelise potentsiaali avastas Triin 2012. aasta alguses, kui kandideeris akadeemilise jaoskonna juhatusse. „Siis leidsin selle, milles ma tegelikult tugev olen.“ Juhiks olemist õppis Triin Kadi Kassi ja Liina Pedoksaare tegemisi jälgides.
Pärast juhatuses olemist otsustas Triin kandideerida Tartu ringkonna esinaiseks. „Mul oli arenguvestlus tolleaegse ringkonna esinaisega, kes viskas õhku küsimuse, kas ma ei võiks ühel hetkel hakata ringkonna esinaiseks. Vastasin talle, et 2018 võiks olla minu aasta esinaiseks kandideerida.“ Tegelikkuses läks aga teisiti ning Triin kandideeris ja valiti Tartu ringkonna esinaiseks juba 2015. aastal. „Sellest, mida esinaiseks olemine reaalselt tähendab, sain aru siis, kui see juba käes oli.“
Juhtimise juures on Triinu sõnul osutunud kõige raskemaks ringkonna juhatuse koosseisu vahetumine, eriti kui meeskonnaliikmed ei jää kolmeks aastaks paigale. Kuid siiski tunneb ta, et on midagi üles ehitanud ja ära teinud. Midagi olulist.
TUNNUSTAMINE LOEB
Kõigele vaatamata oli aasta naiskodukaitsja tiitli saamine talle üllatuseks. „Minu jaoks on aasta naiskodukaitsjad need naised, kes balansseerivad vabatahtliku töö, igapäevatöö ja pere vahel. Naised, kes jõuavad tegeleda kõigi kolmega, ja niimoodi aastaid,“ arvab Triin, kes sai sel kevadel esimest korda emaks.
Igal juhul on ta veendunud, et vabatahtlikus organisatsioonis on oluline tunnustada. Kui mitte tänukirjade ja medalitega, siis vähemalt märkamisega. Tema enda liikumapanevaks jõuks on algusest peale olnud sisemine motivatsioon ja teadmine, miks ta mingit ülesannet täidab. „Aga isegi siis, kui sul on väga tugev sisemine motivatsioon, on tore, kui sind tunnustatakse,“ lisab Triin, kes mäletab hästi oma esimest keskjuhatuse tänukirja, mis anti üle Naiskodukaitse aastapäeva tähistamisel ringkonnas.
Sel ajal laulis ta Tartu Noortekooris, kus oli parasjagu käsil mingi suurvormi ettevalmistamine. „Ütlesin dirigendile, et jään proovi hiljaks või ei tule üldse või lähen varem ära, täpselt enam ei mäleta, aga läksin natuke dirigendiga tülli,” meenutab Triin, kuidas ta pidas võimatuks jätta kohale minemata, kui juba keskjuhatus sind tunnustab. Ei võinud ju teada, äkki jääb see kõrgeimaks tunnustuseks Naiskodukaitses. Aga ei jäänud.
TAGALA TOETAB
Motivatsiooni ja tuge annab Triinule ka tugev tagala: „Minu pere on minu kindlus. Mul on selja taga suur pere – vanemad, kolm õde, vend, abikaasa ja nüüd ka tütar.“ Perega koos ajaveetmine ongi Triinu jaoks üheks patareide laadimise viisiks. Perega on alati võimalik oma emotsioone jagada ning oluline on ka see, et pereliikmed on alati valmis kuulama. Ka Triinu õed Anna-Liisa ja Kärt Viltrop on aktiivsed naiskodukaitsjad.
Triinu vaieldamatuks lemmiktegevuseks on ka mere ääres käimine, igal
aastaajal ja igal võimalusel – sealt ammutab ta jaksu oma eesmärkide täideviimiseks. Samuti naudib Triin rahvatantsu ja tal on ka üks veidi salajane hobi – maalimine. „Laon värve paberile nii, nagu mulle endale õige tundub,“ kergitab Triin sellelt hobilt veidi katet.
Rääkides tulevikuplaanidest, leiab Triin, et 2020. aasta jääb tema viimaseks aastaks Tartu ringkonna esinaisena: „Loodan ametiaja lõpuks 2021. aasta alguses leida endale järeltulija.“ Kindlasti ei plaani ta aga ka edaspidi Naiskodukaitse tegevusest kõrvale jääda.
TEISED TRIIN SEPPETIST
Kolonelleitnant KALLE KÖHLER Kaitseliidu Tartu maleva pealik
Võib julgelt öelda, et Triin Seppet on omamoodi nähtus mitte ainult Naiskodukaitse Tartu ringkonnas, vaid Naiskodukaitses laiemalt, kus ta on juba pea kümmekond aastat tarmukalt tegutsenud. Kaitseliidu poolt vaadatuna seisneb Triinu üks suurimaid panuseid selles, et suuresti just tema algatusel on Tartu malevas igal sammul tunda Naiskodukaitse tuge. Nii on naiskodukaitsjaid meie sõjaajaüksuste, CIMIC-meeskondade, staabiassistentide jne hulgas. Kuid see pole kõik tulnud enesestmõistetavalt, suuresti on selle taga olnud Triinu väga suur töö.
Triin oli ka üks Naiskodukaitse EVAK-gruppide töölerakendamise initsiaatoreid, mis sai alguse just Naiskodukaitse Tartu ringkonnast ja mida rakendatakse nüüd juba üle Eesti. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui poleks olnud Triinu, oleks Tartu maleva võimekus praegusega võrreldes hoopis teine.
ANNA-LIISA VILTROP ja KÄRT VILTROP Triin Seppeti õed
Kuna tunneme Triinu ikkagi juba üle 25 aasta, siis oleme võib-olla kergelt kallutatud, sest oleme saanud selle omapärase imelise nähtuse mitmeid erinevaid külgi näha ja tundma õppida.
Kui nüüd päris aus olla, siis esimesed sõnad, mis tulevad kohe pähe, kui mõelda Triinu kui naiskodukaitsja peale, on eeskuju ja inspiratsioon. Vaatame ja imetleme, missuguse pühendumuse ja armastusega Triin seda Naiskodukaitse asja ajab. Tema teotahe ja uskumatu põhjalikkus, millega ta kõigesse sukeldub, on lihtsalt sütitav. Triinu silm tõesti särab Naiskodukaitse asja ajades – võime öelda, et rohkem kui ühegi teise tegevuse juures, mis ta seni on ette võtnud.
Oleme saanud koos temaga end proovile panna ja avastanud, et ka silmini mudase ja märjana kaevikut kaevates on Triin suurepärane kaaslane, tugi ja motiveerija. Triin on kindlasti sõnaosav – tema pidupäevakõnedes on alati häid ivasid, mida endale üles kirjutada ja hiljem mõnel väsimusest räsitud hetkel meenutada. Ta reageerib kiiresti hetkedel, kus endal ehk ei ole kõige kergem, leides just need õiged sõnad, mis aitavad edasi minna.
Nii, nagu on ta juba väiksest peale olnud meile suurepärane vanem õde, suur õpetaja ja juht, kanduvad tema oskused ja võimed nüüd üle ka meie organisatsioonile. Õdedena teame ja tunneme alati, et meie seljatagune on kindel, ning usume, et see tunne jõuab kõikide Tartu ringkonna naiskodukaitsjateni.