Kaitseliidu infodoktriin: mitte ainult isamaalisest kasvatusest

TOOMPEA AKADEEMIA Tallinna maleva Toompea malevkond organiseerib Toompea Akadeemia nime all põnevaid loenguid oma ala ekspertidelt. Kaitse Kodu! lugejatelgi on nüüd artiklitesarja kaudu võimalus neist osa saada.

KAITSELIIDU INFODOKTRIIN: MITTE AINULT ISAMAALISESTKASVATUSEST

Sõdade tulemusi ei otsustata alati lahinguväljal. Sõda on kogu riigi ettevõtmine, sest lisaks kahuritele vajatakse veel raha ja inimesi. Ja informatsiooni, mis kõike ühendaks.

Tekst: ILMAR RAAG, Toompea malevkonna pealik

NATO doktriinides käsitletakse täna infooperatsioone ühe osana väeliikide ühisoperatsioonidest. Infooperatsioonidega seotud punktid on operatsioonikäskude eraldi alakäsus ja see ei tähenda sugugi lihtsakoelist propagandat, sest info on seegi, kui öeldakse inimestele, kuhu evakuatsiooni korral liikuda.

Pikka aega olid Kaitseliidu koosseisus propagandapealikud. Seejärel muudeti see ametikoht ringi, sest keegi ei taha olla propagandast mõjutatud. Kummatigi ei ole täna enam küsimus nimemuutmises, vaid ka sisulises valmisolekus kommunikatsiooni täpsemalt määratleda.

Seepärast on isegi üllatav, et Kaitseliidu senine teavitustegevus on paar sammu maas Kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni arengutest, ehkki siin ja seal ühtlustumine juba toimub. Nii näiteks on malevate tasandil olemas arusaam avalike suhete ja CIMIC-u vajadusest. Kummatigi ei kata see sugugi kogu infooperatsioonide spektrit.

Järgnevalt vaatleksime, kuidas me üldse peaksime Kaitseliidu informatsioonitegevust käsitlema, seejärel aga sihtgrupipõhiselt ülesandeid ja nendega seotud probleeme.

MADIS MINTEL

KUIDAS SEADA EESMÄRKE?

Kui kuulete inimesi rääkimas, et Kaitseliidu teavitus peaks tegelema isamaalise kasvatusega, siis on see omamoodi õige, aga samas kindlasti väga puudulik lähenemine. Niisamuti puudulik on lähenemine, et igal malevkonnal peab olema näiteks oma Facebooki lehekülg. On õige, et lehekülg võiks olla, aga olulisem on see, mida sellega tehakse.

Siinkohal tuleb kohe seletada, et kommunikatsiooni professionaalide ringis on üks teema, millest ei taheta väga rääkida. See on mõju (effect).

Kõik saavad aru, et kommunikatsiooni tehakse mõju saavutamiseks. Reklaame ei tehta selleks, et Kuldmuna konkurssi võita või inimesi naerutada. Äriettevõtted teevad reklaame eelkõige selleks, et oma tulu suurendada. See tähendab, et reklaami mõju on esimese sammuna hinnatav inimese ostuotsuse kaudu ja teise asjana raha kaudu, mis ettevõttele laekub.

Õigem on suunata tähelepanu käitumisele, mida mõjutada tahetakse (näiteks osalemine mobilisatsioonis) ja mitte kommunikatsioonile (reklaamklipile, plakatile jne).

Probleem on aga selles, et keegi ei tea täpselt, kas inimene tegi ostuotsuse konkreetse reklaami ajendil või sisendas seda käitumist talle sõber. Teiste sõnadega ei ole võimalik kommunikatsiooni mõju väga täpselt mõõta.

Sellest hoolimata leitakse, et õigem on suunata tähelepanu käitumisele, mida mõjutada tahetakse (näiteks osalemine mobilisatsioonis) ja mitte kommunikatsioonile (reklaamklipile, plakatile jne). Inimesel võib ju olla väga palju erinevaid põhjuseid, miks ta soovib kriitilisel hetkel mobilisatsioonist kõrvale hoida. Nendest põhjustest tuleb aru saada ja alles seejärel on võimalik temaga kõneleda.

Mitmetes ülikoolides on rakendusliku kommunikatsiooni uuringud ja õpe viidud käitumisteaduste (behavioral sciences) alla. Mitte ilmaasjata ei ole ka näiteks Iisraeli armees eraldi käitumisteaduste osakond (behavioral science department).

Kaudselt on sama loogikaga seotud ka militaarmaailmas vastuolulise kuulsusega mõiste EBO (Effect Based Operations), mis tähendab mõjupõhist operatsioonide planeerimist. Idee seisneb selles, et riigi kui terviku sõjaline jõupingutus soovib saavutada ühiskonnas selgeid mõjusid. Näiteks seda, et vastasühiskond nõustuks „meie“ ühiskonna nõudmistega.

Selleks kasutatakse nii sõjalisi (kineetilisi) kui ka majanduslikke, poliitilisi ja kognitiivseid-informatsioonilisi vahendeid. Kõik tundub ju väga loogiline, aga kuna hiljutised Iraagi ja Afganistani kampaaniad olid pigem ebaedukad, siis suhtutakse mõnel pool EBO-sse väga ettevaatlikult. Samas ei ole EBO alusfilosoofiat keegi ka ümber lükanud.

Meie võtame siit endaga kaasa arusaamise, et teavitusel peab olema mõju konkreetsele sihtgrupile.

MADIS MINTEL

KAITSELIIDU TEAVITUSE ÜLDISED ÜLESANDED

Nagu kõik Kaitseliidu struktuurid, nii peab ka infotegevus olema valmis kriisiolukordadeks. Seega tuleb eristada tegevusi rahuajal ja sõjaajal, mil ülesanded on oluliselt erinevad ja nõuavad seetõttu ka erinevaid võimeid.

Kuna Kaitseliit peab valmis olema ka halvimaks stsenaariumiks, siis käsitleme alljärgnevalt eelkõige kriisiaegseid vajadusi.

Eesti riigi strateegilisel tasandil eristuvad neli erinevat sihtgruppi ja ülesannet: 1) oma jõudude kaitsetahte alalhoidmine, 2) liitlastele toetuse tagamine, 3) kogu kohaliku tsiviilelanikkonna toetuse tagamine, 4) vastase võitlusvõime vähendamiseks tehtavad infooperatsioonid.

Selleks on Kaitseväe staapides S9 all tegutsemas infooperatsioonide, avalike suhete, meediaoperatsioonide, tsiviilmilitaarkoostöö, PSYOPS-i jne inimesed.

Nende valdkondade piirid on teinekord hägusad ja seetõttu on õigustatud nende tegevust vaadata pigem strateegiliste funktsioonide kui üksikute erialade valguses.

KAITSETAHTE KOMMUNIKATSIOON

Sõjaajaloos leidub küllaga näiteid konfliktidest, kus tehniliselt tugevam pool on kaotanud sõja, sest tema riik ei toetanud sõjalist jõupingutust või mehed lihtsalt ei tahtnud enam sõdida.

Sisuliselt on USA ebaõnnestumised Vietnamis ja Iraagis just selliseks näiteks, kus sõjast tüdinud tsiviilühiskond tõmbas pidurit, toetades valimistel seda presidenti, kes lubas omad poisid koju tagasi tuua.

Võime meenutada ka Venemaad ja Saksamaad I maailmasõja lõpul, kus 1917.–1918. aasta revolutsioonid olid kõige otsesemalt seotud ühiskonna tüdimusega sõjast. Tänapäeva sõjad ei lõpe üldjuhul kunagi kõikide vastaste tapmisega, vaid sõja lõpetamise otsusega.

See tähendab, et sõja lõpp saabub siis, kui tehakse selline otsus, ja kineetilised relvad on vaid vahendid kognitiivse otsuse suunamiseks. Ehk veel kord – kogu mäng käib sõja lõpetamise otsuse nimel. Seega on kogu ühiskonna lõikes kõige olulisem tahe võidelda kuni soodsa rahu saabumiseni.

Kaitsetahe omakorda jaguneb jämedalt võttes kaheks. Esimesel tasandil räägime kogu ühiskonda haaravast valmisolekust toetada riigi kaitsepoliitikat, riigieelarve kaitsekulusid, sõjalist jõupingutust jne.

Kuid ühiskonna kaitsetahe ei tähenda veel, et igaüks oleks valmis relva võtma. Just seepärast tuleb eraldi rääkida inimeste isiklikust valmisolekust võidelda. Kutsume seda tasandit võitlustahteks.

RAND korporatsiooni hiljutine uuring mainib sel puhul, et USA armee ja merejalaväe doktriinid peavad võitlustahet „kõige otsustavamaks faktoriks sõjas“, sest „inimesed võivad sõdida ilma varustuse ja väljaõppeta, kuid keegi ei võitle ilma tahteta.“

KAITSETAHE

Kõrgema strateegilise tasandi kaitsetahte edendamine on Kaitseliidu esimene ülesanne, aga see ei tähenda tingimata eraldi plakateid või paraade.

Asi on nimelt selles, et strateegilise tasandi kaitsetahte peamiseks komponendiks ei ole mitte kommunikatsioon, vaid toimiv riik. Et oleks, mida kaitsta. Et majandus toimiks, inimestel oleks tööd ja ühiskond oleks sidus. Ükski propaganda ei suuda asendada hästi toimivat riiki. Inimesed ju näevad selgelt, kui ilusad jutud riigi kohta ei lähe kokku inimeste tegelikkusega. Seega, sisuliselt on kaitsetahte eelduseks iga inimese panus ühiskonna rahuaegsesse arengusse. See kõlab ehk liiga teoreetiliselt, aga reaalselt ei ole olemas paremat lahendust. Sellest järgmine samm on iga inimese tasandil ühtehoidmise sümbolite elushoidmine: laulupeol käimine, jõulude ajal perega koos istumine, 24. veebruaril lipu heiskamine jne.

Organisatsioonina algab Kaitseliidu kommunikatsioon eeldusest, et igaüks meist esindab ühiskonnas kaitsetahet oma isikliku eeskujuga 24/7. Iga kord, kui te avalikult tunnistate, et olete kaitseliitlane või käisite õppusel, olete juba strateegilisele tasandile oma panuse andnud.

Iga kaitseliitlane on oma organisatsiooni sõnumitooja. Äraspidiselt nägime me eelkõige 1990. aastatel, kuidas kasvõi üksiku kaitseliitlase jamast suudeti ajakirjanduses maalida halvustav kuvand ka kogu Kaitseliidule.

Miks see on oluline? Riigi strateegilise kommunikatsiooni mõttes on ainuüksi Kaitseliidu olemasolu oluline heidutusfaktor kaitsepoliitikas. Niihästi oma ühiskond kui ka võimaliku vastase ühiskond peab uskuma, et Kaitseliit on efektiivne organisatsioon ja suuteline täitma talle pandud ülesandeid.

See on ka koht, kus tulevad mängu avalikud suhted, mis praktikas tähendab avatud suhtlust ülejäänud tsiviilühiskonnaga. Võite isegi arvata, et kuna demokraatliku ühiskonna meedia on olemuslikult paranoiliselt umbusaldav,

peab organisatsioon olema 24/7 valmis seletama, mida ta teeb. Nii toimib usaldus organisatsiooni vastu.

Näiteks sõidab purjus kaitseliitlane autoga kellegi surnuks. Suure tõenäosusega kleebitakse see tegu kogu Kaitseliidu kaela ja nõutakse organisatsioonilt reaktsiooni. Kui Kaitseliit ei oska selles olukorras käituda nii, nagu ühiskonna sotsiaalne õigustunne eeldab, kannatab kogu organisatsiooni maine. Ja seejärel ahelreaktsioonina ka Eesti heidutuspoliitika.

Kui kaitseliitlane laseb talle koju antud sõjarelvast kellegi surnuks, siis võib reaktsiooniks olla relvade kodushoidmise keelustamine. Kui tuvastatakse Kaitseliidule antud riigi varade oluline vargus, võib tulemuseks olla kaitseväe vähenenud toetus Kaitseliidule. Kui kaitseliitlane eirab kaitseväe üldisi tsiviilkontrolli norme, võib tulemuseks olla Kaitseliidu kui organisatsiooni õiguste kärpimine. Jne, jne. Igal juhul kannatab heidutus.

Kriise iseloomustab aga samal ajal meedia infopäringute plahvatuslik kasv. Eestisuuruses riigis võib arvata, et selliste päringute surve läheb peamiselt maakaitsestaabi

tasandile. Allpool ei pea sellele väga palju ressurssi panustama, aga samas tuleb aru anda, millised on maakaitsestaabi kommunikatsioonivajadused.

MADIS MINTEL

VÕITLUSTAHE

Kui strateegilise tasandi mõttes piisaks ka lihtsalt toimivast Kaitseliidust, siis oma üksuste võitlustahte tagamine on Kaitseliidu infotegevuse tegelik, esmane taktikalise tasandi ülesanne, millest sõltuvad juba kõik järgmised tegevused.

Võitlustahte tuuma aga ei moodusta kitsalt kommunikatsioon, vaid iga võitleja isiklik kogemus. See tähendab, et võitlustahte taga ei saa olla ainult teavituspealikud, vaid sisuliselt kõik juhid.

Kõige esimene näide on seotud esimese ja kõige tähtsama ülesandega kriisiolukorras: tagada oma üksuste võimalikult kiire formeerumine. Selle eesmärgi saavutamine on kõige muu esimeseks tingimuseks. Reaalsuses tähendab see teavitust, mis toimub üheaegselt nii meedia kaudu kui ka üksuste käsuahela kaudu inimeselt inimesele. Te võite täiesti kindlad olla, et kui mobiliseerimise väljakuulutamise järel loota ainult teatele „Aktuaalses kaameras“ ja maleva ringkirjale, siis jääb tegevus väga aeglaseks ja mobilisatsioon kukub ilmselt läbi. Inimeste võrgustikus omavahel vahetatavad teated on mitu korda tõhusamad ja see omakorda tähendab, et reaalne teavitus on ikkagi alati seotud kõikide tasandite juhtidega.

Toome veel ühe lihtsa näite: ühel rühmaülemate kursusel räägiti stressi mõjust võitlustahtele. Esimese lahingukogemuse puhul tulevat arvestada, et 25% koosseisust tahab ära joosta, 50% peidab ennast kaevikusse ja teeb püksi ning vaid järelejäänud 25% on võimelised tegutsema. On väheusutav, et ükski kommunikatsioon suudaks sellise probleemi lahendamisel asendada stressitaluvuse treeninguid.

See on üks neist teemadest, kus kaitseliitlased peaksid üksteisele tõsiselt otsa vaatama. Kas me teame, kuidas meie kaaslased käituvad äärmusliku mitmepäevase kurnatuse tingimustes? Kas me ise oleme seda kogenud, et sellest vaimselt üle olla?

Võitlustahte peamised komponendid saab jaotada alateemadeks. Aga neist ning teguritest, mis ja kuidas võitlustahet mõjutavad, juba artikli järgmises osas.