Varsti algab see taas – Põrgupõhja retk 2019

VARSTI ALGAB SEE TAAS – PÕRGUPÕHJA RETK 2019

Eesti raskeim metsavendade mälestusele pühendatud retk tähistab pisikest juubelit. Sestap vaatamegi nüüd, mis võistlejaid ootamas on.

Tekst: MARTIN ANDRELLER, Põrgupõhja retke peakorraldaja

Osalt on tegemist klassikalise Põrgupõhjaga ehk seal on peakorraldaja arvates väga lihtne trass, mille kohta mõned võistlejad/võistkonnad avaldavad pärast arvamust, et kaugel sellest, teised aga vastupidi, et oli liiga lihtne ja lühike. Kaarti vaadates selgub, et trassi pikkus linnulennult on 75 km ja aega selle läbimiseks piisavalt. Mis puudutab trassi valikut, siis käesoleval aastal ei lähtutud sellest, et trassi ala oleks võimalikult uus, vaid pigem mindi ideelises plaanis tagasi Põrgupõhja juurte juurde. Sinna, kus kõik kunagi algas.

Võistlejad saavad tänavu võimalikult palju käia mööda metsavendade kunagisi punkri- ja lahingupaiku. Sooritada tuleb traditsioonilisi ülesandeid – kindlasti on sees meditsiin, õhupüssist laskmine ja muu selline, mis paneb võistleja kaasa mõtlema ja oma nupukust näitama. Võin juba ette lubada, et ülesanded saavad olema kontimurdvad ja keerulised, või siis, nagu mõned alati ütlevad: liiga lihtsad.

Siiski on paras hetk võistlus korra samm-sammult läbi käia – osaliselt ka tutvustuseks ja julgustuseks sellistele huvilistele, kes on küll mõelnud starti tulemisele, kuid pole seda viimast julgust endas veel üles leidnud.

Karri Kaas

ALUSTAD KOOS, LÕPETAD KOOS

Korralduslikust küljest on võistluse formaat sama, mis varemgi: neljapäeva hommikust laupäeva pärastlõunani, koos ööunedega. Start antakse neljapäeva hommikul Märjamaa vallast Vana-Vigalast, nagu palju kordi varemgi. See tähendab, et eelmisel õhtul n.-ö põllule saabuvatel võistlejatel on võimalus külastada Põrgupõhja punkrit. Esimestel kohalejõudjatel on võimalus seal ka ööbida, kui selleks soovi peaks olema. Stardist esimesse kontrollpunkti minek tuleb kindlasti sellise pikkuse ja raskusastmega, et kõik saavad ennast rahulikult soojaks kõndida (seda palun mitte siiski sõna-sõnalt võtta) ja kaardil ennast ära positsioneerida. Lubame, et ei ole esimeses metsas seda üksikut vastutegevuse meest, kes kõikide võistlejate edenemise trassil paariks tunniks seiskab, nagu juhtus mõned aastad tagasi.

Ülesannetes soovime kasutada rohkem meeskonnavaimule pühendatud tegevusi. Aastate lõikes on näha olnud nii meeskondi, kes ka stressirohkes olukorras üksteisega väga hästi hakkama saavad (tavaliselt näeb neid seejärel ka autasustamisel esikolmikus), kui ka selliseid, kes raskel hetkel hakkavad kõigis teistes vigu nägema. Siinkohal soe soovitus: kui tulete ühtse tiimina starti, siis pingutage ka selle nimel, et ühtse tiimina lõpetada. Muuhulgas on takistusradasid väga raske läbida, kui te koos ei tegutse, ja takistusrajad ... pidid sel aastal tulema raskemad kui varem.

Ma ei hakkagi salgama ega keerutama – tulevad nuputamist nõudvad ülesanded, tulevad keskendumist nõudvad ülesanded. Ilmselt on paljudel tekkinud viimaste aastate jooksul mõte, et võistluse korraldajad üritavad võistlejaid lihtsalt peetida – kuid pidagem siis meeles, et kunagi pidas metsavennana kõige paremini vastu see inimene, kes suutis ka väga raskes olukorras säilitada külma närvi, külma pead ja otsustusvõimet. Kui teie sama suudate ja ühtlasi oma võimete piiri tajute, siis on korraldusmeeskond rahul. Ühel päeval võib ju juhtuda nii, et oma piiri ja võimete teadmine aitab teid edasi.

Karri Kaas

METSAVENDADE MÄLESTUSEKS

Põrgupõhja retkega on tihti seotud ka metsavendade mälestusele pühendatud sündmusi. Eelmisel aastal avati stardipaigas mälestuskivi kohal, kus tapeti haarangu käigus Relvastatud Võitluse Liidu üks looja ja juht Endel Redlich.

Käesoleval aastal soovime meenutada neid metsavendi, kes RVL-i liikmed otseselt polnud, kuid aitasid nende tegevusele kaasa ja pakkusid neile peavarju oma punkrites ja suvelaagrites. Samuti üritame jagada võistlejatele trassil võimalikult palju informatsiooni metsavendluse ajaloo ja konkreetsete kohtade kohta. Ja loomulikult – selle kõige peale tuleb lõpus viktoriin. Selles võite sada protsenti kindlad olla.

Pärast kõiki neid meeldivaid kontrollpunkte pea kolme päeva ja öötundide jooksul jõuavad võistlejad lõpuks Eidaperre – retke traditsioonilisse finišisse. Selle lõpujooksuga teeme me kummarduse Richard Saalistele ja teistele Järvakandi metsavendadele.

Korraldajad loodavad, et kõik startivad tiimid lõpetavad. Meil on väga hea meel näha starti tulemas mitme Naiskodukaitse ringkonna võistkondi. Meil on rõõm tervitada trassil täiesti uusi võistlejaid ja südamest hea meel on näha uuesti startimas retke pikaaegseid kohtunikke!

Kui te stardile eelneval õhtul päikeseloojangut vaatate, siis mõelge lisaks eesootavatele raskustele ka sellele, milline võis 10. juuli õhtu olla aastal 1946 Vigala metsavendadele Põrgupõhja punkris, kui nad panid kokku vastupanu organiseeriva Relvastatud Võitluse Liidu põhikirja. Nad leidsid siis, et vaba Eesti eest tuleb seista, ja nad ei loobunud sellest mõttest kunagi ega andnud kunagi alla. Nende teekonnaga võrreldes on retk ise ju lihtsamast lihtsam. Ärge seda palun unustage! Hoidke kokku ja minge lõpuni välja! Nagu RVL-i ajalehe lipukiri ütles: „Sursum corda!“ ehk „Üles südamed!“

Kohtumiseni stardis Vana-Vigalas ja jällenägemiseni Eidaperes – retke finišis!