CV90 – Pika tulevikuga lahingusoomuk

CV90 – PIKA TULEVIKUGALAHINGUSOOMUK

Tänase moodsa sõja sõdur peab hakkama saama nii konventsionaalse kui tavatu sõjategevuse lahinguruumis ning seetõttu on tal lisaks lapilisele vormikuuele ja sõduriõnnele vaja ka kõrgtehnoloogilist liikuvat soomuspunkrit ehk jalaväe lahingumasinat. Kuigi CV90-l on veel vähe kogemusi eri raskusastmega lahingutest, püsib see Eesti kaitseväel kasutada olev Rootsi päritolu lahingusoomuk erinevais hinnangukeskkondades maailma esikolmiku konkurentsis. Uurime pisut. kuidas soomustransportöörist sai lahingusoomuk.

Tekst: IVAR JÕESAAR, vabatahtlik autor

Roomik on raskel maastikul võimekam kui kasvõi neli paari vedavaid rattaid. Selle lihtsa tõe said sõjamasinate loojad selgeks juba esimese maailmasõja mudastel kaevikuväljadel. Lisaks paremale haarduvusele pehmel pinnasel ning sügavatest aukudest sujuvalt läbi ronimise võimele avaldub roomikute eelis ka väiksemas erisurves maapinnale. Sama raske roomikmasin sõidab justkui kikivarvul seal, kus ratasmasin surub pinnasesse sügavaid vagusid.

Roomikute jõudmine sõdurite lahinguväljal liigutamiseks mõeldud soomukite alla ei tulnud aga kuigi libedalt. Enam kui pool sajandit püüti visa järjekindlusega ehitada peamiselt mitmesuguseid poolroomiksõidukeid, kus roomikud asendasid vaid auto tagumisi, vedavaid rattapaare, auto pööramiseks kasutati aga esimesi, kummirehvidel rattaid. Selline lahendus sai alguse juba 1906. aastal, mil andekas prantsuse insener Adolphe Kēgresse vastas Vene tsaari kutsele ja asus looma Venemaa põhjatutele teedele sobilikke roomiksõidukeid. Soomusauto Austin-Kēgresse, mida 1917. aastaks oli väidetavalt toodetud kuni 60 tükki, näitas ennast edukana I maailmasõjas ja seejärel Venemaa avarustel.

Tänases ettekujutuses täisroomiksoomustransportööri hakkasid esimese maailmasõja lõpul sihiteadlikult arendama inglased. Prantslaste roomikutel soomussõiduk Schneider CA-1 võttis lisaks meeskonnale peale neli jalaväelast, mida oli ilmselgelt vähe. Inglased võtsid soomustransportööri ehitamisel aluseks oma pika kerega tanki Mark V, millesse mahtus samuti kuni kümme jalaväelast, kes aga paraku ei olnud sõiduki kitsaste luukide tõttu küllalt tõhusad tanki lahinguväljal jalastunult toetama. Jalaväelaste transportimiseks kavandatud Mark IX-l tõsteti mootor kere esiossa ning keret pikendati üheksa meetri pikkuseks nii, et sellesse mahuks kas 30 täisvarustuses võitlejat või 10 tonni lasti. Kahe kuulipildujaga relvastatud sõiduki lastiruumi külgedel olid vintpüssidest tulistamiseks luukidega suletavad avad ning dessant sai kiiresti väljuda tanki mõlemal küljel asunud kahe ovaalse ukse kaudu. Neid 10 mm soomusega kaetud aeglaseid ja oma suurendatud keret jalakäija kiirusel (ca 6 km/h) edasi vinnavaid jalaväe soomusmasinaid valmistati 1918. aasta lõpuks kokku 34, kuid lahinguristsed jäidki neil saamata. Vaid ühte kasutati haavatute transportimisel lahinguväljalt tagalasse.

Teise maailmasõja eel arendasid sakslased koostöös oma toonase liitlase Nõukogude Liiduga erinevaid poolroomiksõidukeid, millest juba sõja käigus tootmisse lastud poolroomik-soomustransportöörid (Sonderkraftfahrzeug) SdKfz-250 ja SdKfz-251 olid piisavalt võimekad ka koos tankidega lahingus osalema. Samasuguse kerelahendusega, pealt lahtised soomuskarbid sõdurite vedamiseks lahinguväljal olid ka ameeriklaste poolroomiksõidukid M2 ja M3. Need, esimene loodud kui suurtükiveduk ja teine kui soomustransportöör, põlvnesid (üllatus-üllatus!) sõjaeelsest, juba tuttava Prantsuse Citroën-Kēgresse’i poolroomiksõidukist. Sama lahendus elas M3 modifikatsioonides edasi ka külma sõja ajal ning neid sõidukeid kasutasid enam kui 30 riigi sõjaväed siin- ja sealpool rindejoont.

MARTIN ANDRELLER

KERGETANKI NÄGU JALAVÄESOOMUK

Eelmises Kaitse Kodu! numbris oli juttu, kuidas kapitalistlik maailm pärast teist maailmasõda sõja ajal suurel hulgal valmistatud sõjamasinate seljas liugu lastes NATO relvastuse moderniseerimisse kitsilt panustas. Vananenud tankide ümbernokitsemine soomustransportöörideks oleks võinud jätkudagi, kui polnuks pidurdamatus rahuvõitlustuhinas Nõukogude Liitu, kes uudsete lahendustega äratas maailma 1960. aastatel võidurelvastumisele. Uus tegelane külma sõja lahinguväljal oli uuenduslikult soomustatud, transpordiliikurit ja kergetanki ühendav BMP (bojevaja mašina pehhotõ – siit ka venemõjuline toortõlge ’jalaväe lahingumasin’ – ehk IFV, infantry fighting vehicle) tüüpi soomuk BMP-1, mis asus teenistusse 1969. aastal. BMP ideestik pärines 1952. aastal kergetanki PT-76 alusvankrile aretatud roomiksoomukilt BTR-50, oli aga tänu mitmetele õnnestunud arendustele eelkäijast sootuks efektiivsem. Hea liikuvusega, kergesti juhitav ja hooldatav, amfiibne, madala siluetiga BMP oli teedeta maastikul kiire ja hea läbivusega. BMP oli mõeldud ajateenijatele kasutamiseks ning seetõttu lihtne, robustne ja lollikindel. See oli tehtud jalaväelaste transportimiseks koos tankidega kolmanda maailmasõja tuuma-, keemia- ja bioloogiliste relvade poolt saastatud konventsionaalse sõja lahinguruumis ilmselt kusagil Lääne- Euroopa lauskmaal.

BMP-1 sai oma lahinguristsed Iisraeli rünnanud Egiptuse ja Süüria vägede kasutuses 1973. aasta Yom Kippuri sõjas. Juutide käest saadud ja hiljem Afganistani mittekonventsionaalses sõjas üle korratud karmidest õppetundidest tegid Nõukogude relvakonstruktorid õige varsti vajalikud järeldused ning juba 1980. aasta augustis võeti relvastusse veelgi ohtlikum tegija totaalse sõja lahinguväljadel ehk BMP- 2. Tõeline murdja järgnes 1987. aastal, nimeks BMP-3, millel oli radikaalselt uuendatud relvasüsteem ja tugevdatud soomus, parandatud käiguomadused ning täiustatud juhtimissüsteemid.

NATO riigid leidsid end seitsmekümnendate aastate Euroopas oma kaitsealliansi põhimõtete lõksust ning asusid oma oponendile kibekiirelt järele rühkima, et välja arendada omi jalaväe lahingusoomukeid. Esimesena sai ehmatusest üle Saksamaa Liitvabariik, kui 1971. aastal võttis Bundeswehr kasutusele esimese roomikutel NATO lahingusoomuki Marder-1. Järgnesid 1981. aastal Ameerika Ühendriigid oma tänaseni relvastuses oleva jalaväe lahingusoomukiga Bradley M2 ja Suurbritannia, kes võttis 1988. aastal teenistusse VC510 Warrior, millega sõidavad Ühendkuningriigi sõdurid Eestiski.

Ka väljaspool NATO-t ei jäädud Nõukogude sõjakat rahualgatust käed rüpes imetlema.

ROOTSI JÕUDIS KÜLMA SÕTTA

1980. aastate keskpaigas, kui külm sõda oli veel täies hoos, alustas neutraliteeti hoidva Rootsi kuningriigi ettevõte Hägglund & Söner (nüüdne BAE Systems Hägglunds AB) Rootsi armee vajadustele vastava lahingusoomuki arendamist, mis oleks väärikas vastane nõukogude BMP-dele. Kindluse mõttes kaasati tulevase soomuki torni arendusse veel teinegi Rootsi relvatööstuse ettevõte Bofors.

Kaunikõlalise rootsikeelse nimega lahingusoomuk Stridsfordon 90 (Strf 90), mis kõlab inglise keeles suupärasemalt, Combat Vehicle 90 (CV90), võeti kasutusele üheksakümnendate aastate alguses. Sõiduki arendamisel on tootja kasutanud oma kogemusi Eesti kaitseväelastelegi tuttava kaheosalise roomiksõiduki Bandvagn BV206 ja USA roomiksoomustransportööri M113 meenutava kerega Pansarbandvagn 302 (Pbv 302) arendamisel. Mobiilsus ja tehniline kvaliteet olid tootja peamised eesmärgid. Lahingusoomuki standardsoomus kaitseb soomukit ja selles olevat meeskonda kere eesosas ja tornis kuni 30 mm soomustläbistavate mürskude ning külgedelt kuni 14,5 mm soomustläbistavate kuulide eest. Samuti on meeskond kaitstud kuni kaheksakilogrammise lõhkelaenguga tankitõrjemiinide eest.

Pika arendustöö lõppedes saadeti lõplikule testimisele soomukid CV9025 ja CV9040. Need sõidukid erinesid teineteisest vaid tornide poolest, Hägglund oli tootnud 25 mm pearelvaga torni ja 40 mm relvaga torn oli Boforsi toodang. Seeriatootmisesse valiti CV9040 ning Rootsi armee kasutusse jõudsid need soomukid 1991. aastal.

Rootslaste lahingusoomuki edule aitavad kaasa nutikad lahendused. Näiteks õnnestunud kaalujaotus, mis tähendab, et CV90 kere paremal küljel asuvat piisavalt võimsat mootorit tasakaalustab torn, mis on sõiduki keskteljest pisut vasakul. Soomuki veermikus on seitsme tugirattaga torsioonvedrustus koosluses hüdraulilise süsteemiga, mis tagab maastiku ületamisel iga roomikuratta sujuva liikumise, hoides ühtlasi roomikut pidevalt pingul, et see järskudel pöörangutel ratastelt maha ei tuleks.

CV90-sse mahub mugavalt kuni kümme võitlejat: soomuki eesosas istub juht, kõrgtehnoloogilise elektroonikaga varustatud tornis paiknevad soomuki ülem ja sihtur ning meeskonnaruumi mahub lakke kinnitatud eraldi istmetele kuni seitsmeliikmeline täisvarustuses jalaväejagu, kes on valmis kere tagaseinas paikneva allalastava rambi kaudu iseseisvalt tegevusse asuma. Soomukil asetsevate nn kolmanda põlvkonna soojuskaamerate ja optiliste suurenduste abil on võimalik nii öösel kui päeval avastada teist sõidukit kuni kümne kilomeetri ja jalaväelast kuni nelja kilomeetri kauguselt. Laserjuhitav pearelv jätab lukustatud sihtmärkide asukohad meelde ning hunter/killer süsteem võimaldab ajal, kui sihtur hävitab sihtmärki, ülemal juba järgmist otsida. Ka soomukis asuvad jalaväelased on andurite avastatud sihtmärkidega kursis, sest need kuvatakse ka meeskonnaruumis asuval ekraanile. CV90 uuemate põlvkondade digitaliseeritud juhtimissüsteemid eeldavad kaitseväelastelt väga põhjalikku ettevalmistust.

KOGU LAHINGUVÄLJA SOOMUK

Rootslaste kontseptsioon nägi ette, et lahinguväljal kasutatakse erinevateks toiminguteks sarnaste tehniliste omadustega soomukeid. CV90 seeria „perekond“ sisaldab seetõttu lisaks lahingusoomukitele ka toetussoomukeid. Siiski ei saa ükski asi olla kõige jaoks hea ning platvormi kasutamisel näiteks meditsiiniliseks evakuatsiooniks seab piire n-ö kaubaruumi mahutavus. Et tankiga võrreldes on lahingusoomuk suhteliselt kergem, ei olnud ka miinitraalid ja -sahad sama efektiivsed kui tankidele paigutatud. Aga rootslased ei jäta jonni ja arendustegevus jätkub.

CV90 järgmistel soomukipõlvkondadel on palju ühiseid tunnuseid: soomuki kaalu ja jõuallika võimsuse suhe, hea mobiilsus, salongi kasuliku ruumi ja soomuki kubatuuri suhe, suur huku- ja töökindlus ning hoolduse lihtsus.

Need CV90 lahingusoomukite põlvkonnad on:

Mk 0 ehk CV9040, kasutajariik Rootsi – 40 mm Boforsi pearelv tornis, analoogsignaali lahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus puudub, madala meeskonnaruumiga kere;

Mk I ehk CV9030N, kasutajariik Norra – 30 mm Bushmaster II pearelv ja uus torn, analoogsignaali lahendusega elektrisüsteem, lisasoomuse paigaldamise valmidus, madala meeskonnaruumiga kere. (Eesti riik ostis 2016. aasta algul Norralt 35 seda tüüpi soomuki kasutatud, ilma tornita keret, et ehitada need Rootsi kontseptsiooni kohaselt ümber toetussoomukiteks);

Mk II ehk CV9030CH ja CV- 9030FIN, kasutajariigid Šveits ja Soome – 30 mm Bushmaster II stabiliseeritud pearelv, sarnane Norra mudeli torniga, digitaalsignaali lahendus, kõrgendatud meeskonnaruumiga kere;

Mk III ehk CV9035NL, CV9035DK ja nüüd ka CV9035EST, kasutajariigid vastavalt Holland, Taani ja pärast 2014. aasta detsembris sooritatud ostu Hollandist ka Eesti – 35/50 mm Bushmaster III pearelv, uus torn, digitaalsignaali lahendusega elektroonika, kõrgema meeskonnaruumiga kere.

CV90 veermikule on tehtud mitmeid edasiarendusi. Poola tutvustas 2018. aastal kergetanki PL-01, mille pearelvaks on 105 mm või 120 mm tankikahur ja mille lisasoomusega kaetud veermik pärineb CV90-lt. Toodetud on ka kõrgendatud tugevusomadustega soomusega CV90-t, mille nimeks on Armadillo. Norra on võtnud ette oma CV90-te olulise moderniseerimise, mille käigus soomukite elektroonikasüsteemid digitaliseeritakse ning juurdeostetavad uued soomukid varustatakse tankitõrjerakettide ja tugevama lisasoomuskattega. Ning loomulikult uuendavad põlvkond põlvkonnalt oma CV9040-id ka rootslased ise. Ka kiirem, võimsam ja suutlikum Mk IV on arendamisel. Tänaseks on toodetud kuni 1300 CV90-t, mis on seitsme riigi relvastuses.

MARTIN ANDRELLER

TULEVIKUGA SOOMUK EESTIS

Moodne lahingusoomuk on väikesele riigile kulukas ost. Erinevalt tavalisest autoostust, kus sa pead vaid vaatama, et liikluses avariisse ei satu ning õigeaegselt

kütust lisad, rehve vahetad ja hoolduses käid, tuleb sõjamasinaga kaasa osta ka teed ja maastikud, kus igapäevaselt sõita ja harjutada, ja kogu teenindus koos kõikide varuosade ning täishooldega kuni lõpliku utiliseerimiseni välja. Lisaks laskemoon olevatele või uuendatavatele relvasüsteemidele. Eesti ostis Hollandist 44 vägagi moodsat lahingusoomukit, mis koos 35 Norralt soetatud, toetussoomukiteks ümberehitatava CV90-ga muudavad Scoutspataljoni ja sellega koos kogu 1. jalaväebrigaadi vähemalt paariks aastakümneks küllaltki võimekaks partneriks meie liitlaste tankiüksustele. Kusjuures murrujoonega number 35/50 soomukite nimetuses näitab, et pearelvana on kasutusel Bushmasteri III põlvkonna kahur, mida juhul, kui 35 mm laskemoona toime osutub lahinguväljal oponentide vaigistamiseks ebapiisavaks, on võimalik relva laadimismehhanismi ja rauda asendades kohandada ka 50 mm kaliibriga mürskude laskmiseks.

Tänaseks on Scoutspataljon kõik Hollandist soetatud CV90-d kasutusele võtnud. Nende erksad kummipatjadega roomikud künnavad õppustel tõhusalt maastikku ning etteantud sihtmärgid tabatakse nii maastikul kui õhus. Ja ega skaudid hoia oma oskusi ainult enda teada. Juba mitmendat aastat on ka ajateenijate üksusi välja õpetatud CV90-id kasutama, et suurendada nende reservväelaste hulka, kes meie moodsate sõjasõidukitega lahinguväljal tegutseda oskaks. Puhuks, kui enam teisiti ei saa ja on vaja.

LAHINGUSOOMUKI CV9035EST TEHNILISED ANDMED

Meeskonna suurus 3 + 7 inimest

Soomuki pikkus 6,88 m

Üldine pikkus koos pearelvaga 7,49 m

Laius (ilma küljepeegliteta) 3,29 m

Kõrgus 2,91 m

Tühimass 27,875 t

Lubatud täismass 35 t

Mootor Scania turbodiisel DSI 16 l V8

Mootori maksimaalne võimsus 595 kW (810 hj)

Käigukast Allison X300

Maksimaalne kiirus edaspidi (neli käiku) 72 km/h

Maksimaalne kiirus tagurpidi (kaks käiku) 43 km/h

Käiguvaru kuni 600 km

Võimsuse ja kaalu suhe 24,1 hj/t

Pearelv Bushmaster MK III 35/50 mm

Efektiivne laskekaugus 2000 m

Laskerežiimid üksiklask, valikuline (40–140 l/ min), katkematu automaattuli (200 l/min)

Laskemoon 35 x 228 mm

Etteandesüsteem: kaks linti erineva moona jaoks

Lisarelv FN MAG 7,62 mm kuulipilduja

Lisavarustus 6 x 76 mm suitsugranaadiheitjat