MAAILMA- VÕI MAAILMADE SÕDA UKRAINAS

MAAILMA- VÕI MAAILMADE SÕDA UKRAINAS

Venemaa kaheksa-aastane sõda Ukraina vastu pole pelgalt ühe riigi kallaletung oma naabrile – kaks viimast aastat on see olnud märksa suurema osaliste arvu ja laiema tegevusareeniga.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Veebruaris-aprillis 2014 annekteeriti Krimm ning loodi Donetski ja Luhanski rahvavabariigid, ent loodetud uute külmutatud konfl iktide asemel said viimastest podisevad sõjakolded.

Aprillis 2021 algasid Ukraina põhja- ja idapiiril pluss Mustal merel Vene armee suurmanöövrid, mis 24. veebruaril 2022 läksid sujuvalt üle suureks sõjaks. Tegelikult peab nendega ühenduses mainima ka Valgevene presidendivalimisi augustis 2020, mis vallandasid enneolematu protestiliikumise. Sellele oodati järge 2021. aasta kevadel, millega osaliselt põhjendati ka Venemaa vägede saabumist mainitud ajal manöövriteks Valgevene pinnale.

Möödus paar kuud ja poliittandem Moskva-Minsk üllatas maailma jälle – algas Aasia ja Aafrika moslemite lennutamine Valgevene pinnale, kust nood hakkasid sõna otseses mõttes sisse murdma Euroopa Liitu. Moskva jäi kunstlikult loodud rändekriisis küll varju, ent seda silmatorkavam oli Valgevene Lukašenka taidlemine, k.a lubadus küsida endale tuumarelv. Teadagi et Putinilt.

Igal juhul saab öelda, et Läti, Leedu ja Poola idapiirid (üle 1000 km) läksid tuliseks juba juunis-juulis 2021. Samuti on Eesti Kaitseliidu kaasalöömine Poola piiri tugevdamisse igati kõrvutatav meie tänase relva- ja humanitaarabiga Ukrainale – vastaspooleks on olnud üks ja sama jõud liitriigi vormis.

GLOBAALNE KONFLIKT

Kui toodule lisada kõik kehtestatud sanktsioonid ja vastusanktsioonid, millest majandust-rahandust-sidet ja muud taolist puudutavad on globaalse haardega, ultimaatumid (Kremli 15. detsembril 2021 esitatu adressaadiks oli 30 riiki), „mustad nimekirjad“ (Venemaal on 48 „ebasõbralikku riiki“) jne, siis oli omamoodi loomulik sõnapaari „kolmas maailmasõda“ kiire käibeletulek.

Kui Ukraina on algusest peale kinnitanud, et temale tuldi sõjaga kallale, siis Venemaa varjus juba 2014. aastal kaua ei tea kust ilmunud roheliste mehikeste taha ja alles hiljem tunnistas oma vägede kaasatust. 2022. aastal aga räägib Kreml üksnes „sõjalisest erioperatsioonist“.

Suurte ja ajalooliste üldistuste „meistriks“ pürgiv president Putin on samas osanud kokku viia teise maailmasõja lõpu ja praegu Ukrainas toimuva – jutt natsismist toona ja neonatsismist täna käivad ju kõrvu ning Ukrainat tahetakse denatsifi tseerida ja mitte deneonatsifi tseerida!?

Arvatavalt vajadusest survestada Saksamaad, et too ikkagi ehitaks valmis gaasijuhtme Nord Stream 2, algas Venemaal 2019. aastal Suure isamaasõja jälgedes peetud sõjakuritegude kohtuprotsesside läbivaatamine, mille käigus anti Saksa fašistide ja nende sabarakkude „sõjakuritegudele“ uus hinnang – „genotsiid“. 1945.–1946. aasta Nürnbergi rahvusvahelise tribunali otsustes teatavasti seda määratlust ei kasutatud (see ilmus alles 1948).

Ümberhindamisi arvestades polnud üllatus, kui Putin süüdistas oma suurt sõda kuulutavas kõnes (21. veebruaril 2022) Kiievit Donbassis „genotsiidi“ korraldamises. Ka kollektiivse julgeolekulepingu organisatsiooni (ODKB) 16. mail toimunud tippkohtumise avalduses kuulutatakse Nürnbergi tribunali otsuses mainitud Nõukogude Liidu rahvaste vastu toime pandud kuriteod „genotsiidiks“, mis tõotab ümberhindamiste protsessi jätkumist.

Võib arvata, et Suures isamaasõjas saavutatud võidu propagandakampaaniad, mida on olnud neli (2003–2005, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2021) lähevad edasi seni, kuni Kremlis valitseb praegune mõttelaad. Toodut arvestades pole juhus, et praegust olukorda on hinnatud ka kui „teise maailmasõja lõpetamist“.

IMPEERIUMI LANGUS JA TÄRKAMINE

Muidugi ei tea me, mida nende tänaste hinnangute kohta öeldakse 5–10 aasta pärast. Ent kui otsida ühisjooni 1914–1918, 1939–1945 (Hiina jt seisukohalt 1937–1945) ja 2014–2022(?) peetud suurtest sõdimistest, siis Teises maailmasõjas üritas Hitler taastada Saksamaa impeeriumi aegset vägevust ja leidis selleks liitlase Stalini näol, kes üritas sama Venemaa nimel.

Tulemuseks oli kuue Ida-Euroopa riigi jagamine ja läks nii, et suure sõja võitnud suurriikide koalitsioon lubas Stalinil kehtestada oma kontrolli ka 1939. aastal Hitlerile läinud alade üle. Alles külma sõja lõpp tähendas Venemaale sealt lahkumist, seda samaaegselt impeeriumi enda uue kokkuvarisemisega.

Paraku tõi sündmuste kulg Moskvas taas võimule need, kes ihkavad impeeriumi taastamist. Sedapuhku küünilisemad ja nutikamad kui eelkäijad, sest parketikõlblikkuse saavutamise nimel tasus Kreml muuhulgas ära isegi Tsaari-Venemaa võlad (leidis mainimist 21. veebruari kõnes!).

Suurriikide mängureeglite järgimine ja eriti veel 1970 alanud projekt „gaas torude vastu“, mis otseselt toestas Moskvat ja seadis Euroopa sõltuvusse Venemaa odavast gaasist, tagas Berliini ja Pariisi silmade kinnipigistamise siis, kui läks lahti võitlus Venemaa vägevuse taastamiseks.

Nagu teada, sai selleks tähiseks Venemaa agressioon Gruusias 2008, mille Lääs lihtsalt alla neelas. Uuele agressioonile kuus aastat hiljem küll reageeriti, ent oli vaja veel üht sõda Ukrainas, et kogu demokraatlik maailm ärkaks ja ühineks „Venemaa provotseerimata agressiooni“ (USA presidendi Joe Bideni määratlus) vastu.

Paraku tähendab see vaid Ukraina toetamist relvade ja majandusabiga, samuti sõjapõgenike vastuvõtmist ja abistamist. Keegi pole saatnud oma vägesid sõdima Ukraina pinnale, mis sõjategevuse pikenedes annab loogiliselt eelised suuremale ja tugevamale Venemaale.

Ukrainlaste ja nende juhtkonna vaprus sõja esimestel tundidel ja päevadel tagasid neile kõigi vabadus- ja demokraatiameelsete toetuse. Vene armee tegelike eesmärkide, nende sõjapidamisviisi ilmnemine ja äratundmine võttis kahjuks aega. Sellel XXI sajandil kõigi silme ees rulluval brutaalsusel on oma osa selles, et kuigi Venemaal on omad liitlased – autoritaarseid ja totalitaarseid režiime maailmas jagub –, oli šokk toimuvast niivõrd suur, et alles kolmandal sõjakuul hakkasid nood end Venemaa toetajatena eksponeerima.

VENE MAAILM

Kuni 16. maini võis väita, et demokraatlik maailm sõdib Venemaaga. Sealtpeale tuleb aga öelda, et ka Venemaal on oma maailm, kes teda toetab või siis ei loobu eri põhjustel Moskva toetamisest. Ehk siis tegu on kahe erineva ja vastandliku maailma sõjaga kohas nimega Ukraina.

Venemaad toetavat maailma juhivad ennekõike 16. mail Moskvas kogunenud Armeenia, Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Valgevene ja Venemaa liidrid. Esimest korda ei seisnud Putin üksi ega isegi mitte kahekesi. Formaalseks ettekäändeks oli ODKB loomise 30. aastapäev. Seda sõjalist organisatsiooni võib pidada Varssavi lepingu organisatsiooni (1955–1991) järglaseks, ainult et sinna ei kuulu enam Ida-Euroopa režiimid, vaid endised liiduvabariigid. ODKB algaastail oli neid 9 ja järele on jäänud 6. Moskva kohtumise ühisavalduses deklareeriti, et tuntakse vastutust rahu kindlustamise eest Euraasias, ja kinnitati valmisolekut alustada praktilist suhtlust NATO-ga. sõjalist organisatsiooni võib pidada Varssavi lepingu organisatsiooni (1955–1991) järglaseks, ainult et sinna ei kuulu enam Ida-Euroopa režiimid, vaid endised liiduvabariigid. ODKB algaastail oli neid 9 ja järele on jäänud 6. Moskva kohtumise ühisavalduses deklareeriti, et tuntakse vastutust rahu kindlustamise eest Euraasias, ja kinnitati valmisolekut alustada praktilist suhtlust NATO-ga.

Seega anti märku, et loetakse end Seega anti märku, et loetakse end Varssavi LO järglaseks, ja erinevalt Varssavi LO järglaseks, ja erinevalt Kremli 15. detsembri 2021 ultimaaKremli 15. detsembri 2021 ultimaatumis kõlanud nõudest NATO tagasitumis kõlanud nõudest NATO tagasipööramisest 1997. aastasse oldi nõus pööramisest 1997. aastasse oldi nõus temaga ka tänasel kujul asju ajama. temaga ka tänasel kujul asju ajama.

19. mail aga toimus BRICS-i (2009. 19. mail aga toimus BRICS-i (2009. aastal ehk pärast Venemaa agressiooaastal ehk pärast Venemaa agressiooni Gruusias loodud Brasiiliat, Veneni Gruusias loodud Brasiiliat, Venemaad, Indiat, Hiinat ja Lõuna-Aafrikat maad, Indiat, Hiinat ja Lõuna-Aafrikat ühendav kooslus, mis viimasel ajal üriühendav kooslus, mis viimasel ajal üritab konkureerida demokraatlike riikide tab konkureerida demokraatlike riikide ühendusega G7) välisministrite videokonverents. Kuna BRICS-i eesistujaks on Hiina, pidas kõne ka Xi Jinping ja toimus BRICS+ kohtumine. Sellel osalesid Pekingi kutsutud Argentina, Egiptuse, Indoneesia, Kasahstani, Nigeeria, Araabia Ühendemiraatide, Saudi Araabia, Senegali ja Tai välisministrid. Mõistagi arutati kohtumisel kõiki aktuaalseid probleeme. Kohtumise 20punktilise avalduse üks lühemaid punkte puudutab Ukrainat. See on lühem kui järgnev „sügavat muret“ väljendav Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat puudutav punkt, mille teemal tehti paar päeva varem pikk avaldus.

Ukraina kohta tõdeti seda, et ministrid kordasid „seoses olukorraga Ukrainas omi rahvuslikke seisukohti nii, nagu need on kõlanud ÜRO Julgeolekunõukogus ja Peaassambleel. Nad toetasid kõnelusi Ukraina ja Venemaa vahel. Nad arutasid humanitaarolukorda Ukrainas ja selle ümber ning avaldasid toetust ÜRO peasekretärile ja Rahvusvahelisele Punasele Ristile humanitaarabi osutamiseks vastavalt Peaassamblee resolutsioonile“.

Niisiis ei midagi uut: Ukraina aktiivsete ja tegusate toetajate kõrval said selgeks need riigid, kes ilmselt kunagi ei pea ega nimeta Venemaad agressoriks. Sest nemad esindavad mittedemokraatlikku ja mittevaba maailma. Jääb üle leppida vastandlike maailmade olemasoluga.