SAARE- JA MUHUMAAL VALMIVAD VARJEVÕRGUD UKRAINLASTELE

SAARE- JA MUHUMAAL VALMIVAD VARJEVÕRGUD UKRAINLASTELE

MTÜ Saaremaa käsitööseltsi KadakMari eestvedamisel valmivad Valjalas, Kuressaares Thule Kojas, Orissaares ja Muhus maskeerimisvõrgud, mida kasutatakse sõjas nii inimeste kui autode varjamiseks.

Tekst: IVIKA LAANET-NUUT, vabatahtlik autor

Kahe kuuga on Saare maakonnas valmistatud üle kolmesaja ruutmeetri varjevõrke Ukrainasse saatmiseks, kuid peakoordinaatori, MTÜ Saaremaa käsitööseltsi KadakMari eestvedaja Mareli Rannapi sõnul võiks tulemus isegi parem olla. Varjevõrkude tegemist alustati märtsikuu lõpus Valjala Tööpajas, sealt liikus aktsioon sujuvalt üle maakonna. Mõte selliseks ettevõtmiseks Saaremaal sündis Marelil kunagise grupikaaslase Jaana Ratase ärgitusel, kes hakkas koos moekunstnik Anu Lensmendi ja tekstiilikunstnik Ülle Saatmäega samasugust projekti tegema Tallinnas. Idee hakata ukrainlastele varjevõrke valmistama said nemad Lätist. „Kuna selleks oli vaja vanu kalavõrke, siis kelle poole neil ikka pöörduda oli, kui mitte saarlase poole,“ rääkis Rannap. Kui võrgud leitud, ütlesid algatajad, et hakake ise ka punuma, ja mis muud saarlastel üle jäi.

Varjevõrke on vabatahtlikud pununud lisaks Valjalale Orissaare kultuurimajas, Kuressaares Thule Kojas ja Muhus. Samuti oldi võrguga väljas Lions klubi traditsioonilisel heategevuslikul kevadlaadal.

OODATAKSE SUUREMAT OSALUST

Mareli Rannap tunnistas, et vabatahtlike osalus võiks alati suurem olla. On olnud viie inimesega päevi, kuid ka olukordi, kus korraga oli punumas 20 inimest. „Nüüd on ilmad ilusad, inimestel aias palju tegemist,“ rääkis Rannap. Tema sõnul õnnestuvad kõige paremini need päevad, kui punuma tuleb üks seltskond, on see siis tantsurühm või näiteks lapitekimeistrite punt. Siis saadakse kolm tundi mõnusasti juttu vestes ühiselt tegutseda, andes samal ajal panuse heategevusse. Kuressaares juhendab tegijaid käsitöömeister Margit Viidul, kes kontrollib, et materjal oleks olemas ja kõik sujuks.

Lisaks kohalikele ja saare külalistele käivad Kuressaares kätt proovimas ka ukrainlased. Materjali kogumise eest on hea seisnud keraamik Riine Sooäär, kes on viinud poodidesse värvitabeli eelistatud toonidega. Palju sobivaid kangaid on saadud Kuressaare teise ringi poodidest ning erinevaid tekstiile on toonud ka vabatahtlikud. Kasutatakse militaarseid toone, mis on loodusega ühte värvi. Üks noormees tõi näiteks enda kaitseväeteenistuses kantud riided. Halle kangaid kasutatakse linnas maskeerumiseks.

TEHAKSE NII KAUA, KUI SÕDA KESTAB

Ka ribade lõikumiseks on omad tiimid. Üks grupp töötab Puuetega Inimeste Kojas, Riine Sooääre ema Õnne Sooäär lõigub neid enda tuttavate pensionäridega ja kangajuppe tehakse ka Valjalas. „Ega me ju tea, kui kaua sõda kestab. Aga enne kui sõda ei lõpe, ei lõpeta meiegi,“ nentis Rannap. Tema sõnul ongi seni olnud kõige suurem murekoht just inimeste kaasamine. „See ei võta palju aega. Kui on selge, kuidas teha, ongi kõik tahtmises kinni. Inimesed on nii hõivatud, kõigil on kiire, pool tundi teevad ja jooksevad edasi. Püsivust oleks rohkem vaja,“ rääkis Rannap, kelle sõnul imestasid Lions-laadal paljud, kas punumine on tõesti nii raske. Aga sellega on ju nagu iga asjaga, et kui esimest korda teha, on raske küll, kuid teist ja kolmandat korda läheb juba palju kiiremini.

Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna Orissaare jaoskonna esinaine, kauaaegne naiskodukaitsja Anneli Pitk ütles, et Orissaare naiskodukaitsjad käisid võrku punumas ja materjali lõikumas igaüks endale sobival ajal. „Võrk oli kultuurimaja koridoris seina peal. Sellepärast oli hea, et seina peal on hulka mõnusam punuda,“ rääkis Pitk, kelle sõnul punuti korraga ikka paar tundi. Materjali tõid kohalikud kogukonna inimesed ja ka Orissaare jaoskonna liikmed. „Kui saad panustada ja seda tehes mõtled, et see võrk võib kellegi elu päästa, siis on süda rahul,“ kinnitas Pitk.

Staažikas naiskodukaitsja Maidi Tilk möönis, et tema arvates punumises midagi keerulist polnud. „Meil oli kultuurimajas algamas tantsuproov, ribad olid kastis valmis, vaatasime, kuidas enne tehtud on, ja lasime aga näppudel käia,“ kirjeldas Tilk enda panuse andmist.

Muhu eestvedaja, kirjandusteadlane ja literaat Kadri Tüür ütles, et Muhus on võrgupunumine käinud Hellamaal ja Liival pastoraadis. Hellamaal on põhilised eestvõtjad olnud Hellamaa külakeskuse juhataja Tiina Jõgi ja külakeskuse perenaine Anu Kaljuste, Liival Muhu käsitöömeister Alliki Oidekivi. Kadri Tüür on olnud Muhus nii-öelda idee maaletooja, aga suure osa praktilisest tööst on tema sõnul teinud ikka teised. Hellamaa punumise tugijõuks on olnud teisipäevaste kohvihommikute seltskond, Liival on tehtud Muhu Pärandikooli naistega, aga peamiselt on ikkagi Alliki olnud see, kes värvib, ribastab ja punub.

Pealinna viib eelnevalt kontrollitud, nööritatud ja sildistatud võrgud Mareli ise.

Põhjus, miks seda tehakse, on naiste sõnul see, et kui nemad neid võrke ei tee, siis on see sõda homme meie hoovi peal. „Iga väiksemgi panus, mida me anda saame, on tähtis, et sõda Eestisse ei tuleks, ja nii annamegi endast parima,“ kinnitas Mareli Rannap.

Video: https://youtu.be/nMXP-0wK0WY

Esiplaanil MTÜ Saaremaa käsitööseltsi KadakMari eestvedaja Mareli Rannap koos mõttekaaslastega võrku punumas