koostöö
SAARE- JA MUHUMAAL VALMIVAD VARJEVÕRGUD UKRAINLASTELE MTÜ Saaremaa käsitööseltsi KadakMari eestvedamisel valmivad Valjalas, Kuressaares Thule Kojas, Orissaares ja Muhus maskeerimisvõrgud, mida kasutatakse sõjas nii inimeste kui autode varjamiseks. Tekst: IVIKA LAANET-NUUT, vabatahtlik autor
K
ahe kuuga on Saare maakonnas valmistatud üle kolmesaja ruutmeetri varjevõrke Ukrainasse saatmiseks, kuid peakoordinaatori, MTÜ Saaremaa käsitööseltsi KadakMari eestvedaja Mareli Rannapi sõnul võiks tulemus isegi parem olla. Varjevõrkude tegemist alustati märtsikuu lõpus Valjala Tööpajas, sealt liikus aktsioon sujuvalt üle maakonna. Mõte selliseks ettevõtmiseks Saaremaal sündis Marelil kunagise grupikaaslase Jaana Ratase ärgitusel, kes hakkas koos moekunstnik Anu Lensmendi ja tekstiilikunstnik Ülle Saatmäega samasugust projekti tegema Tallinnas. Idee hakata ukrainlastele varjevõrke valmistama said nemad Lätist. „Kuna selleks oli vaja vanu kalavõrke, siis kelle poole neil ikka pöörduda oli, kui mitte saarlase poole,“ rääkis Rannap. Kui võrgud leitud, ütlesid algatajad, et hakake ise ka punuma, ja mis muud saarlastel üle jäi. Varjevõrke on vabatahtlikud pununud lisaks Valjalale Orissaare kultuurimajas, Kuressaares Thule Kojas ja Muhus. Samuti oldi võrguga väljas Lions klubi traditsioonilisel heategevuslikul kevadlaadal.
70
5/2022
OODATAKSE SUUREMAT OSALUST
Mareli Rannap tunnistas, et vabatahtlike osalus võiks alati suurem olla. On olnud viie inimesega päevi, kuid ka olukordi, kus korraga oli punumas 20 inimest. „Nüüd on ilmad ilusad, inimestel aias palju tegemist,“ rääkis Rannap. Tema sõnul õnnestuvad kõige paremini need päevad, kui punuma tuleb üks seltskond, on see siis tantsurühm või näiteks lapitekimeistrite punt. Siis saadakse kolm tundi mõnusasti juttu vestes ühiselt tegutseda, andes samal ajal panuse heategevusse. Kuressaares juhendab tegijaid käsitöömeister Margit Viidul, kes kontrollib, et materjal oleks olemas ja kõik sujuks. Lisaks kohalikele ja saare külalistele käivad Kuressaares kätt proovimas ka ukrainlased. Materjali kogumise eest on hea seisnud keraamik Riine Sooäär, kes on viinud poodidesse värvitabeli eelistatud toonidega. Palju sobivaid kangaid on saadud Kuressaare teise ringi poodidest ning erinevaid tekstiile on toonud ka vabatahtlikud. Kasutatakse militaarseid toone, mis on loodusega ühte värvi. Üks noormees tõi näiteks enda kaitseväeteenistuses kantud riided.
Halle kangaid kasutatakse linnas maskeerumiseks.
TEHAKSE NII KAUA, KUI SÕDA KESTAB
Ka ribade lõikumiseks on omad tiimid. Üks grupp töötab Puuetega Inimeste Kojas, Riine Sooääre ema Õnne Sooäär lõigub neid enda tuttavate pensionäridega ja kangajuppe tehakse ka Valjalas. „Ega me ju tea, kui kaua sõda kestab. Aga enne kui sõda ei lõpe, ei lõpeta meiegi,“ nentis Rannap. Tema sõnul ongi seni olnud kõige suurem murekoht just inimeste kaasamine. „See ei võta palju aega. Kui on selge, kuidas teha, ongi kõik tahtmises kinni. Inimesed on nii hõivatud, kõigil on kiire, pool tundi teevad ja jooksevad edasi. Püsivust oleks rohkem vaja,“ rääkis Rannap, kelle sõnul imestasid Lions-laadal paljud, kas punumine on tõesti nii raske. Aga sellega on ju nagu iga asjaga, et kui esimest korda teha, on raske küll, kuid teist ja kolmandat korda läheb juba palju kiiremini. Naiskodukaitse Saaremaa ringkonna Orissaare jaoskonna esinaine, kauaaegne naiskodukaitsja Anneli Pitk ütles, et Orissaare naiskodukaitsjad käisid võrku punumas ja materjali
