SÕJARAUD
VISUAALNE MOONDAMINE MEREL EHK KUIDAS SULANDUDA HALLI MASSI Eeskujulik maaväelane võõpab metsa minnes näo puude ja põõsaste tooni ning istub oma mattrohelisse maasturisse, mis künklike pinnasevormide vahele sulandub. Mida peaks tegema aga meremeeste ja laevadega, kelle lahinguväljale ei jää näiliselt midagi muud peale lõputu mere? Tekst: kadett INDREK KUUSK, Kaitseväe Akadeemia 7. mereväe põhikursus
A
lati säilib võimalus vastase tehnilised vahendid oma tehnika ja taktikaga ära petta, kuid see lahendus ei ole piisav, peitmaks enda tegevusi teise nägemisulatuses. Oluline on mõista keskkonnast tulenevaid iseärasusi ja osata neid võimalikult hästi ära kasutada. Lõputuna näival avamerel kehtib reegel: kui sa ei saa neid näha, siis sa ei saa neid tulistada, aga kui sa saad neid näha ja esimesena tulistada, siis on eelis sinul (Cropsey & McGrath, 2019). Samas ei pea moondamine ilmtingimata tähendama püüdlust saada nähtamatuks, vaid võib hõlmata ka pettetegevust. Seepärast on oluline mõista, et kuigi meri ja sealne keskkond erinevad metsast drastiliselt, võimaldavad ilmastik, horisont, saared, vesi ja taevataust siiski ennast edukalt visuaalse vaatluse eest varjata või ümbritsevat enda kasuks tööle panna.
TRADITSIOONILISED LAHENDUSED MOONDEKS MEREL Põhiliseks, püsivaks visuaalseks meremaskeeringuks saab eelkõige lugeda laevapinna värvust ja seal kasutatavaid mustrilisi lahendusi.
56
6/2020
Ühed esimesed kirjeldused laevade maskeerimisest pärinevad viimasest aastasajast enne Kristust, kui Julius Caesari juhitud laevastiku patrullluure laevad olevat värvitud sinakasrohelistes toonides. Kindlaid andmeid laevade maskeerimisest ja selle edust leiab aga purjelaevade ajastust (16.–19. saj). Üldiselt võib lähiajaloos eristada kolme tüüpi lahendusi, mis üritavad saavutada tulemust – edukat maskeerumist – erinevate võtete abil (Behrns, 2002). Need kolm levinuimat moondamisviisi on segunemine, pettemaskeering ja segadusse ajav maskeering (inglise keeles vastavalt blending, deception ja dazzle) Näitena segunemisest ehk kõige levinumast moondamisviisist merel võib tuua Eesti mereväe laevastiku, mille laevade pind on kaetud ühtlaselt halli matt-tooniga. Hall toon aitab muuta laeva vaatlejale raskemini märgatavaks nii merevee kui taeva taustal, etendades merel samasugust rolli nagu roheline moondamisvärv metsas. Matt värvivalik aitab lisaks minimeerida laevapinna peegeldumist. Segunemine on ka kõige optimaalsem viis varjata laevu erinevates ilmastikuoludes, sest merekeskkonnas toimib hall toon nii udus, vihmas kui
ka selge ilmaga. Lahenduse nõrkused ilmnevad olukorras, kus laev satub loodusrohke maastiku (näiteks saare) taustale, kust vaatleja suudab seda selgesti eristada. Pettemaskeeringuga üritatakse jätta laevast teistsugune mulje. Vaatleja segadusse ajamiseks matkitakse värvi (ja kereelementide) teadliku muutmisega teise otstarbe või suurusega laeva. Sellise maskeeringuga laevadel oli kandev roll Esimeses maailmasõjas, kus nad olid vastumeetmeks Saksamaa algatatud piiramatule allveesõjale. Q-ship’idena tuntud alused olid (vastupidi segunemismeetodile) mõeldud vaatlejatele paistma tavalise kaubalaevana, kuid peitsid oma pardal relvastust, millega pahaaimamatuid Saksa allveelaevu sobival hetkel rünnata. Paradoksaalselt osutus nende tugevus ka nende nõrkuseks, sest kaubalaeva matkiva aluse kasutuselevõtt tekitas olukorra, et sellist laeva märganud allveelaevad asusid seda viivitamatult ründama. See tähendas, et meeskond teadis juba merele minnes, et tõenäoliselt ootab ees lahing (Bridgland, 1999). Segadusse ajava, segadust tekitava (ingl k dazzle) maskeerimise eesmärk
