NOORED
TEEKOND KOLLASEST MÜTSITUTIST DIGILAIGULISE VÄLIVORMINI Ida-Virumaa, Valgamaa, Saaremaa. Kolm endist kodutütart. Kolm tänast naiskodukaitsjat. Iga rada isemoodi, iga otsuse taga aga kindel soov anda oma panus ja leida koht riigikaitses. Tekst: AVE PROOS, kodutütarde peavanem
K
odutütred on riigikaitseline organisatsioon. See on põhimõte, mille poolest nad koos Noorte Kotkastega eristuvad teistest Eestis tegutsevatest noorteorganisatsioonidest, võimaldades siseneda riigikaitsevaldkonda juba esimesel kooliaastal. Kuidas Kodutütarde ridades võib kogu eluks riigikaitsepisikuga nakatuda, räägivad endised kodutütred Katrin Smirnova Ida-Virumaalt, Kadrian Possul Valgamaalt ja Brita Laht Saaremaalt.
76
6/2020
KOOLIST PISIK KÜLGE
Kadrian ja Brita vastavad küsimusele, kuidas nendest said kodutütred, justkui ühest suust, et koolis tutvustati organisatsiooni, pakuti võimalust osaleda laagrites ja nii see pikk teekond algas.
KADRIAN: „Minu tee kodutütrena algas juba 12 aastat tagasi. Klassijuhataja jagas infot ja nii olingi ennast esimesse laagrisse kirja pannud. Juba selles laagris sain aru, et kodutütarde tegevus on midagi, mis mulle
huvi võib pakkuda. Pool aastat pärast organisatsiooniga liitumist käisin esimesel matkamängul, selleks hetkeks olin juba asjas nii sees, et tagasiteed ei näinud.“
BRITA: „Kui olin 8aastane, hakati meie koolis Kodutütarde rühma taaslooma, panin oma nime kirja ja teatasin emale, et minust saab kodutütar. Mäletan, et kõige rohkem meeldis mulle mõte, et saan metsas ja laagrites käia. 2009. aasta Eesti Vabariigi
