FILMIARVUSTUS
ÕNNELIKUD ON NEED, KES ... Inglise huumor on midagi, mille kohta igaühel on pisut isemoodi arvamus. Ühele meeldib, teine ei saa mitte kui midagi aru, kolmas leiab, et pole naljakas, neljas on veendunud sarnasuses eesti huumoriga jne. Kuivõrd tegu on üleilmselt levinud tootega nagu burksid või poliitika, siis on arusaadav, et kõigil on oma arvamus. Et aga arvamuste paljusus pilti selgemaks ei aja, on mõistlik kätte võtta mõni Inglise huumoritoode ja sellega ise tutvuda.
O
Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
n täiesti tavaline päev ühes vägagi tavalises väeosas, kuhu oodatult saabuvad sõjatarkusi lihvima reservistid. Mõistagi on nad vahepealses tsiviilelus ära unustanud, kuidas istuda, kuidas astuda, kuidas pöörduda ja kuidas end ülal pidada. Kõik see tuleb tsivilistidele uuesti meelde tuletada ja otse loomulikult ei ole tulemused päris need, mis nad võiksid olla. Midagi säärast püüab vaatajale näidata Inglise komöödia „You Lucky People“ (1955). Kuigi tegemist on klassikaga, ei tähenda see veel kvaliteeti. Mis oli
88
6/2020
vilets siis, on vähemalt sama vilets ka praegu. Suuresti algavad kõik hädad käsikirjast. Filmi aluseks on kuuldemäng, mida siis Tommy Trinder ja Anthony Verney on siit-sealt kõpitsenud ja ekraanile sobivaks tuuninud. Trinder kui peaosaline on praavitanud dialooge, Verney kõike ülejäänut. Paraku on remont suuresti aia taha läinud, ekraanil toimuvat vaadates on ikka väga selgesti näha, et kohe kuidagi ei anna filmi mõõtu välja ja tulemus on rohkem sketšisari. Üldsegi pole paha mõte kuulata ainult filmi heliriba ja jätta pilt südamerahus vaatamata. Tulemuseks on kuuldemäng. Pildi vaatamine ei anna suurt
midagi juurde – vaadata võib, aga kui ei vaata, pole ka millestki ilma jäänud. Režissööriks on Maurice Elvey, kuid tema funktsioon näib seisnevat asja vormistamises, ei muus. Trinderil ja Verney’l paistab olevat selge plaan, mida teha, mida mitte, ja Elvey peab lihtsalt salvestatu kuidagiviisi kokku monteerima. Ei pretendeeri tõele, aga mulje jääb küll sihuke. Osa inimesi leiab, et kes kord aega teeninud, see tsirkuses ei naera. Selle filmi puhul võib ajateenistuse kogemuse südamerahus vahele jätta ja ometigi ei pruugi naeru peale tulla. Suurem häda, mille käes teos vaevleb,
