JUUNIKÜÜDITAMISTE KIUSTE: NAISKODUKAITSE VISA VASTUPANU

JUUNIKÜÜDITAMISTE KIUSTE: NAISKODUKAITSE VISA VASTUPANU

1941. aasta 14. juuni ja 1. juuli suurküüditamises represseeriti Eestis kokku 10 882 inimest ehk ligi 1% elanikkonnast. See oli genotsiid, mis ei jätnud mõistagi laastamata ka Naiskodukaitset.

Tekst: ANU NUUT, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna akadeemiline jaoskond

NSV Liidu algusaastatel otsustati likvideerida igasugune võimule vastupanu nii füüsiliselt kui õiguslikult. Vaenlast nähti kogu vastutõrkuvas elanikkonnas. See poliitika omandas genotsiidi dimensiooni, mis ei puudutanud mitte ainult poliitilisi, vaid ka sotsiaalseid rühmitisi – likvideerima asuti ühiskondlik-riiklikke organisatsioone, nagu Eesti Kaitseliit, Omakaitse ja Naiskodukaitse, samuti noorsoo-organisatsioone.

Esimene okupatsiooniaasta oligi mõeldud demokraatliku Eesti Vabariigi hävitamiseks ning juuniküüditamisest kujunes esimese perioodi lõppvaatus. Juuniküüditamine 14. juunil 1941 oli hoolikalt ja põhjalikult ette valmistatud aegumatu inimsusevastane kuritegu, mis viidi läbi üheaegselt kolmes Balti riigis.

Naiskodukaitses puudutas küüditamine nii liidreid kui ka lihtliikmeid. Inimesi deporteeriti Siberi eri paikadesse, juuniküüditamise käigus viidi suur osa Sverdlovski oblastisse Sevurallagi ehk Sosva laagrisse, kus 1942. aastal leidsid aset ka surmamõistetute hukkamised. Siberisse halbadesse ja harjumatutesse elutingimustesse asumisele saadetud naiskodukaitsjatest paljud ei naasnud enam iial kodumaale. Nende seas olid näiteks:

Anna Tõrvand-Tellmann – Riigikogu liige, Naiskodukaitse juhtiv tegelane, Tallinna ringkonna esinaine, Inglise kolledži direktor, kes oli asumisel Kirovi oblastis Oritši rajoonis Gadõ turbatööstuses ja suri Molotovskis 23. augustil 1953; Anu Rennit – Viljandimaa Tarvastu malevkonna Naiskodukaitse üks asutajaid ja esinaine, aktiivne ühiskonnategelane ja seltskondliku tegevuse korraldaja. Ta oli Tarvastu Haridusseltsi asutajaliige, Tarvastu Perenaiste Seltsi asutaja ning Tarvastu Põllumeeste Seltsi tegus liige. Vabadussõja alguspäevil viidi tema algatusel läbi suurejooneline toiduainete ja riidevarustuse „korjamine asutatavale sõjaväele“, mille tulemusena sai noor kaitsevägi hulgaliselt varustust, Rennitit aga tunnustati Kaitseliidu Valgeristi teenetemärgiga. Anu Rennit küüditati Siberisse juunis 1941 ja jäeti asumisele Tomski oblastisse Tšainski rajooni Frantsevka külla, kus ta suri 11. juunil 1959; Jelena Rähk – Tallinna Naiskodukaitse liige ja vabadussõjalane, kes suri Sverdlovski oblastis Sevurallagis 7. juulil 1941; Johanna Pinka – Tallinna Naiskodukaitse liige, kes suri asumisel Tomski oblastis Tšainski rajoonis Kozotjapkas 7. veebruaril 1955; Jenni Ruuse – naiskodukaitsja Tapalt, kes suri 1944. aasta augustis Tomski oblastis Tšainski rajoonis Novoberjozovkas; Liisa-Marie Nigula – Tartumaa naiskodukaitsja, suurmaaomanik ja talupidaja, kes suri Sverdlovski oblastis Sevurallagis 9. aprillil 1942; Juuli Lindsi – Tartumaa naiskodukaitsja ja talunik, kes suri Sverdlovski oblastis Sevurallagis 27. juunil 1942.

SÜNNIPÄRANE SÜÜ

Küüditamisel sai tavaks, et ühe pereliikme vangistamine või varjamine tõi paratamatult kaasa karistuse ka ülejäänud pereliikmetele. Sageli ei olnudki need ainult kõige lähedasemad pereliikmed, vaid ka teise ja kolmanda ringi sugulased, keda asuti süüdistama ja arreteerima. Isiklikku süüd kui sellist ei olnudki vaja tuvastada.

See oli kogu Eesti Vabariigi eliidi ja ladviku, haritlaskonna ja ühiskonna tähtsamate isikute – nende, kes olid pädevad riiki ja riigi elukorraldust juhtima ning ühiskonda vedama – hävitamine. Neid küüditati koos pereliikmete ja lähisugulastega, et hävitada kõik inimesed, kes pidasid kalliks kodumaad. Paljusid naiskodukaitsjaidki arreteeriti koos pereliikmetega, koos abikaasa ja laste ning vanavanematega. Piisas, et nende abikaasad kuulusid Eesti Vabariigi eliidi hulka, olid Kaitseliidu või Isamaaliidu liikmed, olid osalenud Vabadussõjas, pälvinud Vabadusristi, Kotkaristi, Valgetähe või teisi autasusid.

Nii haarati juuniküüditamisse Karl-August Eenpalu abikaasa Linda Maria Eenpalu, kes oli Westholmi gümnaasiumi ajalooõpetaja, Isamaaliidu liige ja kuulunud ka Riigikokku. Ta küüditati Tomski oblasti Tšainski rajooni Makarjevkasse ja vabanes sealt 21. mail 1956. Tema abikaasa, Eesti Vabariigi sise- ja peaminister Eenpalu arreteeriti juba 16. juulil 1940 ja ta suri Kirovi oblastis Vjatlagis 27. jaanuaril 1942.

Linda Hüvato küüditati Tomski oblastisse Tšainski rajooni Kozotjapkasse, kus ta suri 9. septembril 1944. Tema abikaasa, Vabadussõjas osalenud ja Vabadusristi pälvinud, Kaitseliitu ja Isamaaliitu kuulunud Võrumaa Lepistu valla taluniku Valdur Hüvato surmaotsus viidi täide Sverdlovski oblastis Sosvas 21. aprillil 1942.

Marta Kuusner, aktiivne naiskodukaitsja ja skauditegelane, haridusseltsi vedaja, küüditati Tomski oblastisse Tšainski rajooni Maigasse, kus ta suri 1942. aastal. Tema advokaadist abikaasa Hugo Kuusner, Riigikogu, Kaitseliidu ja Isamaaliidu liige, suri eeluurimise ajal Sverdlovski oblastis Sevurallagis 23. märtsil 1942.

Aliide Kuut, kes pidas koolidirektori ametit, arreteeriti Abruka saarel ning küüditati Kirovi oblastisse, kus 17. jaanuaril 1941 viidi täide kohtu määratud surmaotsus. Tema abikaasa, Salme valla talupidaja ja vallavolikogu liige Johannes Kuut, kes kuulus Kaitseliitu ja oli pälvinud Valgetähe ordeni, hukati surmaotsuse alusel 18. aprillil 1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis.

Anna (Ann) Lehtmets, naiskodukaitsja Valgamaalt Karula vallast, vabanes asumiselt Tomski oblastist Vasjugani rajoonist Maiskist 15. novembril 1957. Tema abikaasa, Rakveres advokaadina töötanud Elmar-Aleksander Lehtmets, kes oli Kaitseliidu liige ja kuulunud Riigikokku, hukati 17. juunil 1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis.

Hilda Lille, naiskodukaitsja Pärnumaalt, vabanes Tomski oblastist Tšainski rajoonist Lebedjovkast asumiselt 22. mail 1956. Tema abikaasa, Sindis arreteeritud politseikonstaabel, hukati surmaotsusega 19. veebruaril 1942 Sverdlovski oblastis Verhoturjes. Mihkel Lille oli kuulunud Kaitseliitu ja Isamaaliitu, pälvinud Kotkaristi ja Valgeristi.

Erika Männik küüditati lausa kaks korda. Juuniküüditamise ajal esmalt Tomski oblastisse Tšainski rajooni Kolominskije Grivõsse, kus ta 21. septembril 1944 uuesti arreteeriti ja saadeti Kasahhi NSV-sse Žezkasgani laagrisse. Sealt vabanes ta detsembris 1951 ja saadeti uuesti asumisele, kust vabanes 27. aprillil 1956. Tema abikaasa Villem Männik, Olustvere valla talunik ja suurmaaomanik, suri asumisel Tomski oblastis Tšainski rajoonis Kolominskije Grivõs 24. septembril 1943.

Alma-Julie Mäepere küüditati Tomski oblastisse Vasjugani rajooni Dalni Jari ja vabanes 31. mail 1956. Tema abikaasa Villem-Arnold Mäepere surmaotsus viidi täide 19. augustil 1942 Sverdlovski oblastis Sevurallagis. Mäepere oli kaitseliitlane, kuulunud Isamaaliitu, töötanud pangaametnikuna, olnud alevivolikogu liige ja politseiagent.

Alviine Rüütel, Võrumaal Kõlleste valla politseis töötanud sekretär ja naiskodukaitsja, hukati Sverdlovski oblastis Sosvas 20. aprillil 1942. Tema politseinikust abikaasa Hans (Ants) Rüütel, kes oli võidelnud Vabadussõjas, kuulunud Isamaaliitu ja olnud kaitseliitlane, suri Sosvas kinnipidamiskohas 10. septembril 1941.

Salme Tomasson küüditati Kirovi oblastisse Oritši rajooni ja ta vabanes asumiselt 23. detsembril 1957. Tema alumiiniumitööstuse omanikust abikaasa Johannes Tomasson, kes kuulus ka Kaitseliitu, suri Sverdlovski oblastis Vosturallagis 12. aprillil 1943.

TÖÖ EI KATKENUD

Eesti Naiskodukaitse jätkas sõja ajal 1941. aastal tegevust ebaseadusliku organisatsioonina tingimustes, kus oma ülesandeid kõige paremini täita ei saanud. Keskenduti meeste toetamisele rindel ja tagalas, lootes kaasa aidata kodumaa kaotatud vabaduse taastamisele. Tekkinud uues olukorras koonduti bolševismi vastu võitlemiseks uude organisatsiooni nimega Omakaitse, mille raames püüdsid oma tegevust ajutiselt jõus hoida ka endised naiskodukaitsjad. Naisomakaitse üksusi organiseeriti üle kogu maa allesjäänud naiskodukaitsjate kaasabil. Ehkki Eesti valitsusorganisatsioonid polnud saanud võimudelt luba naisorganisatsioonide tegevuse jätkamiseks, tegid Eesti naised rinde toetamiseks siiski tohutult tööd.

Paljud naised vaatasid üle oma mantlikangad ja lõngavarud, õmblesid meestele sooje kaelasalle ja kudusid sokke. Nii riiete kui toitlustamisega abistati rindesõdureid ja kohalikke elanikke, kelle kodud olid sõjas tuleroaks saanud.

Naisorganisatsioonide osatähtsus kasvas ja nende abi rasketes oludes, sealhulgas sõjaväehaiglates, oli hindamatu. Näitena võib tuua Sakalamaa naisomakaitse, kes sõja-aastatel rakendas kogu energia võitleva rinde abistamiseks. Esmajärguliseks ülesandeks seadsid nad tihedamate sidemete loomise rinde ja tagala vahel ning rindevõitlejate eest hoolitsemise.

USK TULEVIKKU SÄILIS

Kuna paljudes kohtades olid jäänud püsima Eesti-aegsed tublid ja kogenud Naiskodukaitse esinaised, siis ei valmistanud koondumine naisomakaitse perele erilisi raskusi. Sakalamaa maleva piirides jätkas esialgu tegevust 27 Naiskodukaitse jaoskonda. Silmapaistvama tööna võib märkida sõjaväeambulantsi avamist Viljandis, millest kasvas välja Eesti sõjaväehaigla. Haiglale tarviliku sanitaarvarustuse muretsemiseks korraldas naisomakaitse korjanduse. Omaalgatuse korras hakkas naisomakaitse pere koguma linu, et neist haavatud sõduritele haiglakitleid valmistada.

Tähelepanu väärivaks naisomakaitse ürituseks oli ka Eesti sõdurite peatuskodu avamine Viljandis. See oli mõeldud nii Viljandist läbisõitvatele rindemeestele kui ka maalt linna tulnud omakaitsetegelastele. Peatuskodu elav kasutus tõendas seesuguste asutuste vajalikkust. Teiseks märkimisväärseks algatuseks oli Eesti sõdurite puhkekodu avamine Põhja-Viljandimaal.

Eesti Naiskodukaitse tegi head koostööd Soome naisorganisatsiooniga Lotta Svärd, kelle roll Talve- ja Jätkusõjas sarnanes meie naiskodukaitsjate omaga. 1943. aasta novembris tutvus lotade juht Fanny Luukkonen oma Tallinna visiidi ajal siinsete oludega ja väljendas Soome ajakirjanduses muret Naiskodukaitse saatuse pärast. Ta ütles Soome ajakirjanikele, et kokkusaamisel Eesti Naiskodukaitse endiste liikmetega mõjus eriti rusuvalt mõte nendest paljudest kaasvõitlejaist, kes on küüditatud Nõukogude Liitu: „Hoolimata raskeist aegadest, mis Eestil on tulnud läbi teha ja mille jäljed on veel praegugi näha, on eestlased siiski oma raskest saatusest hoolimata säilitanud kindla usu tulevikku.“

Foto: Martin Andreller

KASUTATUD KIRJANDUS:

1. Küüditamine Eestist Venemaale. Juuniküüditamine. Leo Õispuu. 1941. 1940–1953. Memento, 6. kd. Tallin, 2001.

2. Postimees nr 125, 11. mai 1945.

3. Postimees nr 138, 12. juuni 1942.

4. Sakala nr 58, 14. aprill 1944.

5. Sakala nr 76, 17. mai 1944.

6. Eesti Sõna nr 271, 24. november,1943.

7. Eesti Sõna nr 275, 28. november 1943.

8. Viron Naine ja hänen tehtavansä sodan kurimuksessa. Lotta Svärd, 1944, No 7.