ajalugu
JUUNIKÜÜDITAMISE KIUSTE: NAISKODUKAITSE VISA VASTUPANU 1941. aasta 14. juuni ja 1. juuli suurküüditamises represseeriti Eestis kokku 10 882 inimest ehk ligi 1% elanikkonnast. See oli genotsiid, mis ei jätnud mõistagi laastamata ka Naiskodukaitset. Tekst: ANU NUUT, Naiskodukaitse Tallinna ringkonna akadeemiline jaoskond
N
SV Liidu algusaastatel otsustati likvideerida igasugune võimule vastupanu nii füüsiliselt kui õiguslikult. Vaenlast nähti kogu vastutõrkuvas elanikkonnas. See poliitika omandas genotsiidi dimensiooni, mis ei puudutanud mitte ainult poliitilisi, vaid ka sotsiaalseid rühmitisi – likvideerima asuti ühiskondlik-riiklikke organisatsioone, nagu Eesti Kaitseliit, Omakaitse ja Naiskodukaitse, samuti noorsoo-organisatsioone.
MARTIN ANDRELLER
Esimene okupatsiooniaasta oligi mõeldud demokraatliku Eesti Vabariigi hävitamiseks ning juuniküüditamisest kujunes esimese perioodi lõppvaatus. Juuniküüditamine 14. juunil 1941 oli hoolikalt ja põhjalikult ette valmistatud aegumatu inimsusevastane kuritegu, mis viidi läbi üheaegselt kolmes Balti riigis. Naiskodukaitses puudutas küüditamine nii liidreid kui ka lihtliikmeid. Inimesi deporteeriti Siberi eri paikadesse, juuniküüditamise käigus viidi suur osa Sverdlovski oblastisse Sevurallagi ehk Sosva laagrisse, kus 1942. aastal leidsid aset ka surmamõistetute hukkamised. Siberisse halbadesse ja harjumatutesse elutingimustesse asumisele saadetud naiskodukaitsjatest paljud ei naasnud enam iial kodumaale. Nende seas olid näiteks: Anna Tõrvand-Tellmann – Riigikogu liige, Naiskodukaitse juhtiv tegelane, Tallinna ringkonna esinaine, Inglise kolledži direktor, kes oli asumisel Kirovi 6/2021
47
